Gripp

Aegade kõige kurikuulsam ja laastavam gripiepideemia oli 1918. aastal alanud Hispaania gripp. Haiguse tõttu suri hinnanguliselt 17–100 miljonit inimest. Räägitakse ka, et 3–6 protsenti inimkonnast hukkus suhteliselt lühikese aja jooksul.

Hispaania gripi pandeemiat on kirjeldatud kui kõige suuremat meditsiinilist holokausti ajaloos. See oli Justinianuse katku ja musta surma kõrval üks kolmest inimkonda kõige rohkem hävitanud epideemiast.

Millal gripp inimeste seas levima hakkas, on keeruline öelda, rääkis teadusajaloolane Ken Kalling. "Minevikus ei saa väga selgelt paika panna, millal oli esimene gripp /.../ see on natuke tänamatu töö," mainis ta.

"Gripp on selline tõbi, mille puhul väga kindlad ei olda varastes kaasustes. Üldiselt on siiski kokku lepitud, et Euroopa ajalooline nimetus gripile võiks olla higitõbi. Samas inglise higitõve nime all ajalukku läinud puhang 16. sajandil ilmselt gripp ei olnud, võib-olla hantaviirus."

Meie mõistes grippi oleme väga selgelt hakanud ära tundma alles 200 aasta tagant, kuna vanade tõvede kirjeldused ei pruugi olla tänapäeval piisavalt adekvaatsed.

"Üks meetod minevikus haiguspuhangute vahel vahet teha on jälgida sesoonsust, ka täna ootame "gripihooaja" lõppu elik sooja aastaaega. Niisiis, kui asi oli talvel või kevadtalvel, oli ta võib-olla gripp, kui ta oli muul aastaajal, siis pigem mitte," rääkis Kalling ja lisas, et ilmselt tulevikus tuleb ajaloolastele appi geneetika, et näiteks luustikelt neid tabanud haigusi tuvastada.

Kontisid närib, pia on uimane, südämä pääl on paha, niisikene raske õlemine. RKM II 106,85/6(11) < Jõhvi - E. Mets (1960)

Gripi sümptomid on kiirelt tõusev kõrge palavik, peavalu, kuiv köha ja/või nohu, väsimus ja nõrkus, lihase- ja liigesevalu. Tänapäeval on võimalik end gripi vastu vaktsineerida.

Katk

Euroopa ajaloo üks laastavamaid epideemiaid oli niinimetatud Must surm, mis puhkes 14. sajandi keskel Aasias.

"Katk peaks olema vana haigus. Ta ei ole inimese spetsiifiline, ta on loomade haigus, näriliste haigus, aga katkutekitaja on selline parasiit, kes töötab hästi ka inimeste peal," rääkis Kalling.

Tegemist polnud ei esimese ega viimase katkuepideemiaga, millega inimesed on pidanud kokku puutuma, kuid eurooplased olid selleks ajaks peaaegu aastatuhande ilma selle tõve kohaloluta elanud ning nüüd tuli kiiresti kohaneda. "Peamine meetod, mida rakendati, töötab ka nüüd – isolatsioon ja karantiin," mainis Kalling.

Teadusajaloolane selgitas, et kasutati ka toonasest arstiteadusest lähtuvaid ravivõtteid. "Usuti, et nakkused levivad õhu kaudu. Kusjuures üheks tõve kohalolu tunnuseks võis olla lehk. Tõepoolest – kogemus ütles, et ebasanitaarsed tingimused on haiguse levikule soodsad."

Kalling lisas, et katku puhul arvati, et me hingame tõve endale sisse ning kuna epideemia ajal võis olukord lõhnade vallas tõesti hulluks minna (kõik need matmata surnukehad jne), siis lahendus peitus heas lõhnas.

"Katkuarstid, kellel on ees linnunokakujuline mask, siin me näeme toonase nii-öelda vastandite kontseptsiooni. Seal respiraatoris, arsti näo ees, olid head ja meeldivad lõhnad, mis pidid tõve olemuslikult halva lõhna neutraliseerima," rääkis ta.

Vastanditega ravimine oli üsna levinud. Kui näiteks nahal oli punane lööve, siis punase tõrjumiseks kasutati vastandeid ehk valget värvi aineid, näiteks jahu, et nahk oleks jälle kena roosa. "Teiselt poolt oli võimalik sarnasusega ravi. Kui näiteks lööve oli punane, siis ravim oli ka punane. Kasutati punast värvi või punast riiet," sõnas Kalling.

Musta surma Eestisse jõudmise kohta on kirjalikke teateid Wartberge Hermanni kroonikas, kus 1351. aastal kirjutati, et siinmail olid "suured surmad".

Viimane katkujuhtum oli Eestis aastatel 1710–1713. Teada on näiteks, et kui ajutiselt Pärnusse kolinud Tartu Ülikool sealt 1710. aastal Rootsi lahkus, võtsid professorid ja üliõpilased kaasa ka katku.

Katk kardab oma nime. Vanasti tulnd ühele mehele teepeal vastu üks imelik mees. Mees mõtelnd, et ta na narus riides ja ma narrin teda natuke. Saand naruse mehe kohta ja ütelnd: "Tere ka, kus sa, va katkuhakatus, lähed?" Seepeale öelnud võõras: "Kust sa mu nime tead?" Pöörnd kohe ümber ja läind hommiku poole. Seal olnd varsti suur katkuhäda. Sest ajast teand külarahvas, kudas katkust lahti saada. Igakord, kui katk tulnd, öeldud kohe tema nime ja seda tema kartnud, mis hirmus. Ka jumalasõna oli katk kartnud. ERA II 140, 488 (12) < Vändra khk. - Ernst Tammsoo < Mihkel Tammsoo, s. 1880 (1936).

Katk ei ole tänapäeval kuhugi kadunud, hiljuti oli muhkkatku juhtumeid Hiinas ja Mongoolias. Tänapäeval on võimalik katku ravida antibiootikumidega.

Rõuged

Rõuged on inimesele üsna uus haigus. "Kõik need vanad klassikud, Hippokrates ja teised, teda veel ei kirjelda," ütles Kalling. Siiski on ka Egiptuse vaarao muumiatel tuvastatud rõugearme. Hiljuti kirjutas Novaator, et näiteks viikingite luustikelt tuvastati rõugeviiruse tüvi.

Rõuged on selles mõttes õpetlik peatükk meditsiiniajaloos – näide sellest, et veel enne, kui saadi aru, mis on rõuged, mis on viirus ja mis on immuunsus, hakati inimesi haiguse vastu vaktsineerima, selgitas Kalling. "Väidetavalt kuskil 500 aastat tagasi, võib-olla varem, pandi Hiinas või Indias tähele, et korra rõugeid põdenud inimene teist korda enam ei haigestu. Seda teadmist ära kasutades hakati inimest kunstlikult nakatama."

Immuniseerimiseks võeti inimese rõugevillidest eritist, millest tehti pulber ja mida inimesed pidid sisse hingama. Haigustekitaja oli sellisel moel küll nõrgestatud, kui niisugune vaktsineerimise meetod võis siiski põhjustada tüsistusi, mis võisid lõppeda surmaga. Sage rõugetega kaasnev tüsistus oli ka pimedaks jäämine. Esialgne meetod liiga laialt ei levinud, kuigi seda tutvustati 18. sajandil juba ka eesti keeles.

18. sajandil hakati taipama, et rõugete vastu saab "pookida" ka teisel moel. Kuulsaks tegi uue meetodi Edward Jenner ."Tema ei kasutanud enam inimeselt pärit materjali, vaid algmaterjal oli veiserõuged," mainis Kalling.

Siinkohal algab ka vaktsineerimisvastasuse ajalugu. Juba varem olid kunstliku immuniseerimise vastu astunud mõned religioosse taustaga inimesed, kes "ütlesid, et ei tohi sekkuda jumala plaanidesse. Jumal saadab haiguse meie pattude eest. Ei saa olla nii, et meie hakkame sellest inimesi vabastama," kirjeldas Kalling.

Rõuged, leetrid, sarlakid, need on jumalast saadetud ja sai terveks see, kellel oli elu antud, kes pidi surema, see oli surmale lubatud. ERA II 129, 475 (22) < Märjamaa - E. Poom (1934).

Uudne vaktsineerimise meetod tekitas hirmu ja pahameelt juurde. "Veistelt pärit materjaliga vaktsineeritud inimesi hakati laialt levivatel karikatuuridel kujutama saba ja sarvedega. Vastupropagandat tegid senise koolkonna praktiseerijad, kes kasutasid inimmaterjali. Nad hakkasid hirmutama rahvast, et kui me võtame loomalt algmaterjali, siis sellega võivad seostuda mingid jamad," rääkis Kalling.

Tuberkuloos ehk tiisikus

Tuberkuloos on samuti üsna vana haigus. Lülisambatuberkuloosi näiteid kohtab Kallingu sõnul juba Vana-Egiptuse kunstis, ühtlasi on haigust kirjeldanud antiikaja arstid. Tuberkuloosi halvas mõttes "kuldaeg" oli uusajal.

"200 aasta eest oli Inglismaal veerand surmadest põhjustatud tuberkuloosi poolt. Eestis, kus tööstusrevolutsioon võttis kauem aega, oli see [tuberkuloosipuhang – toim] saja aasta eest, Eesti Vabariigi algusaegadel," rääkis Kalling. Toona põhjustas tuberkuloos 15 protsenti surmadest.

Tuberkuloosi haigestumine oli seotud eluviisiga. "Tuberkuloosi hakati juba varakult nimetama sotsiaalseks haiguseks. Kui parandame ühiskondlikke olusid, siis saame sellest tõvest võitu, nagu paljudest teistest nakkushaigustest," rääkis Kalling.

Ta lisas, et ammu enne seda, kui saadi aru, mis tuberkuloosi põhjustab, oli võimalik kogemuse põhjal sellega võidelda. "Saadi aru, et inimesed peaksid paremini toituma, lapsed peaksid olema rohkem värskes õhus, tegelema spordiga. Korterid, kus elavad töölised, peaksid olema suuremad, elu- ja tööruumid peaksid olema õhutatud," selgitas teadusajaloolane.

1899. aastal avaldatud raamatus "Tiisikus. Tarwiline õpetus, kuda end igaüks tiisikuse eest wõib hoida" kirjutas autor J. F. Albrecht tuberkuloosi ehk tiisikuse kohta nii:

Kõige kardetavam inimesesoo vaenalne on – tiisikus. Ta tikub enamasti elu kõige õitsewamal ajal inimeste kallale ja toob enesega kaasa kirjeldamata kurbust, määramata muret, arwamata wiletsust ja häda. Waevalt on sugukondasid olemas, millest ta mitte oma hävitavat tööd ei toimeta, kus ta mitte nuttu ei külva ja leina ei loo, sest igal pool, kuhu ta astub, sammub wikatimees ta kannul, warem wõi hiljem.

Tuberkuloos tabab eeskätt kopse, kuid võib kahjustada ka teisi organeid – luid, liigeseid, kuseteid, suguelundeid, soolt, serooskelmeid jm. Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel haigestub tuberkuloosi maailmas igal aastal hinnanguliselt kaheksa miljonit ning sureb kaks miljonit inimest. Tuberkuloositekitajaga on hinnanguliselt nakatunud neljandik kogu maailma elanikest.

Malaaria ehk halltõbi

Kuigi malaaria on praegu pigem soojemate piirkondade haigus, olid Eestis viimased endeemilised malaariajuhud pärast II maailmasõda, ütles teadusajaloolane. "Enne seda oli teda palju rohkem, 19. sajandil oli ta surmapõhjuste seas mõnel aastal päris kõrgel kohal. Folklooris on ta samuti väga tugevalt esindatud."

Halli eest katsutakse sellega pääseda, et end ära peidetakse, et hall inimest üles ei leiaks. Hall on aga kaval. Ta hüüab sind tuttava häälega nime järele, näit.: "Kus sa oled, kuhu sa selle asja panid! Jne." Kui sellele küsimusele kosta, saab hall sinu asukohast teadvaks ja kohe on ta sul seljas. Seepärast tuleb hoiduda talle vastust andmast. Rahvas (Põlvas) jutustab palju sarnaseid juhtumusi, kus hall kavalusega ohvri asukoha teada saab ja ohvrile kallale tuleb. Hallist pääsemiseks tarvitatakse hapandet kust. Selle vänget lõhna (haisu), mis inimene saab seda juues, kardab hall ja võõrdub. E 72245/6 (17) < Põlva - H. Jänes (stud. phil) (1924/25).

Selgusetuks on jäänud, miks malaaria põhjamaadest taandus. "Kas haiguse vaheperemeeste, sääskede, bioloogias on midagi muutunud? Üks teooria on soode kuivendamine. Kindlasti on Eesti tänapäeval palju kuivem, kui ta oli 200 aasta eest, aga ikkagi on piisavalt neid kohti, kus sääsk võiks elada," märkis Kalling.

Malaaria ülekandjaks inimesele on sääsed. Arengumaades on see peamine rahvatervise probleem. Kokku ohustab malaaria 40 protsenti maailma elanikkonnast.