Rikkamates riikides õnnestus muu hulgas kõrget palavikku ja külmavärinaid tekitavast malaariast vabaneda juba aastakümnete eest. Suuresti saab selle kirjutada massilisele putukatõrjevahendite kasutamisele. Neist mõningad, sh DDT on praeguse arusaama kohaselt nende kasutamiseks keskkonnale liiga ohtlikud. Kuigi malaariaparasiiti levitada suutvaid sääski elab ka Eestis, kadus haigus riigist teadmata põhjustel 1950. aastatel.

Arengumaades on parasiit aga endiselt tõsine probleem. Maailma Terviseorganisatsiooni hinnangul sureb selle tõttu maailmas igal aastal üle 400 000 inimese, kellest enamiku moodustavad lapsed. Ühtlasi on malaaria üks raseduse katkemiste ja nurisünnituste peapõhjuseid, vahendab ajakiri Science.

Kui troopikariike külastavatel turistidel või riskirühmadel, näiteks rasedatel, on võimalik vähendada nakatumisriski ennetavalt ravimikuuriga, on neil omad kõrvaltoimed. Ravimite laiemat kasutuselevõttu pidurdab ka nende hind. Parima eelnevalt ettevõtte GlaxoSmithKline loodud malaariavaktsiini tõhusus ulatus aasta hiljem aga vaid 56 protsendini. Neli aastat hiljem langes see 36 protsendini.

Tõhusa vaktsiini loomist takistab parasiidi eripära. Malaariaparasiidid olid merevaigus säilinud fossiilide põhjal olemas vähemalt 30 miljoni aasta eest ja nakatasid teiste uuringute põhjal inimesi juba vähemalt 100 000–50 000 aastat tagasi.

Nõnda on tekkinud sellel inimeste immuunsüsteemi vältimiseks ja segadusse ajamiseks mitmeid kohastumusi. Teadlased on hakanud oluliste geenide, parasiidi ja immuunsüsteemi vastastikmängu alles mõistma. Ühtlasi on parasiidil oma elutsükli vältel mitu eristuvat arengustaadiumit.

Oxfordi Ülikooli teadlaste juhtimisel loodud vaktsiin õpetab immuunsüsteemi märkama parasiite, kui need esmakordselt kehasse satuvad. Võtmerolli mängivad siinkohal pärmiseente valmistatavad B-hepatiiti tekitava viiruse pinnavalgud, millesse on põimitud malaariaparasiidile ainuomast valku. Sünteesimise järel moodustavad hepatiidi pinnavalgud iseeneslikult viirusi meenutavaid osakesi. Kuigi pseudoviirused ei suuda tekitada inimorganismi sattudes haigust, hakkab tootma immuunsüsteem võõrvalkude vastu antikehi.

Ajakirja The Lancet võrguvaramus ilmunud töös kirjeldab töörühm, kui hästi kaitses vaktsiin lapsi teise faasi kliinilises katses. Kui vaktsiini saanud 146 väikelapsest haigestus malaariasse 38, siis malaariavaktsiini asemel marutaudivaktsiini saanud 147 lapsest kimbutas halltõbi 105. Vaktsiini tõhusus küündis seega 77 protsendini.

Tõhusa kaitse tagamiseks tuli vaktsineerida lapsi kolm korda iga nelja nädala tagant ja turgutada kaitsevõimet aasta hiljem neljanda süstiga. Väiksema vaktsiinidoosi saanute seas oli tõhusus 71 protsenti.

Järgmise sammuna plaanib Oxfordi Ülikooli töörühm läbi viia kolmanda faasi kliinilise katse, milles osaleksid juba tuhanded lapsed. Muu hulgas teeb see koostööd India seerumiinstituudiga, mis lubas toota lähiaastatel 200 miljonit vaktsiinidoosi.

Uurimuse kriitikud on viidanud, et uuring ei ütle midagi lapsi nakatunud malaariaparasiidi geneetiliste eripärade kohta. Nõnda pole selge, kas vaktsiin aitab sama hästi kõigi parasiiditüvede vastu. Selle olulise näitena vähenes GlaxoSmithKline'i vaktsiini kaitsevõime kavandatust erineva pinnavalguga parasiidi puhul kolmandiku võrra.

Uuring ilmus ajakirja The Lancet võrguvaramus ja pole läbinud veel eelretsenseerimist.