Teadlased loodavad, et sel moel õnnestub tulevikus piirata hallasääskede arvukust ka looduses. Andrea Crisanti Londoni Imperial College'ist ja ta kolleegid muundasid sääsel ühte sellist geeni, mis määrab selle, kas sääsk on isane või emane. Selgus, et kui emasel sääsel on see geenimuundus kahes kromosoomis, siis ta ei hammusta ega ka mune. Seega ei levita plasmoodiume ega saa ka järglasi.

Isastele sääskedele see geenimuundus mingit märgatavat mõju ei avaldanud, nagu ka mitte neile emastele, kellel muundus esines ainult ühes kromosoomis, kuid muunduse toime oli piisav, et sääsepopulatsioon häviks.

Hallasääskede geene on ka varem sel eesmärgil muundada püütud, kuid seni on sääskedel kujunenud muunduse suhtes resistentsus. Muundatud geenides toimusid uued mutatsioonid, mis võimaldasid geenidel edasi toimida. Nüüd aga õnnestus Crisantil ja kolleegidel muundada niisugust geeni, milles tuleb loomupäraseid mutatsioone ette üliharva. Seetõttu ei ole ka resistentsus nii kerge tekkima.

Uuringuid tuleb veel jätkata, esialgu veel laboris. Looduses elavate hallasääskedega loodavad Crisanti ja kolleegid katsetama hakata 5–10 aasta pärast. Seniks aga saab praegustest tulemustest lugeda ajakirjas Nature Biotechnology.