Ränkade nakkushaiguste tagajärjed on rahva mälust kadunud

Immunoprofülaktika ekspertkomisjoni liige, perearst Marje Oona nentis, et laste vaktsineerimine on Eestis langustrendis. "Perearstina näen ma küll kahjuks seda dünaamikat, et kui võib-olla siin kümmekond aastat tagasi oli see haruldus, kui lapsevanem lapse vaktsineerimisest keeldus, siis nüüd on see muutunud palju tavalisemaks," lausus Oona ERR-ile. Enamik lapsevanemaid peremeditsiini kaasprofessori sõnul vaktsineerimisest õnneks siiski ei keeldu.

Siiski on terviseameti andmetel üheaastaste laste hõlmatus difteeria, teetanuse, läkaköha, poliomüeliidi, HIB ja B-viirushepatiidi vaktsiiniga 86 protsenti. Seitsmeaastastest on nende haiguste vastu teist korda vaktsineeritud vaid kaks kolmandikku.

Kaheaastaste vaktsineeritus leetrite, mumpsi ja punetiste (MMR) vastu on aga 78 protsenti. Kuuri lõpetamiseks on aga teise süsti saanud taas vaid umbes kaks kolmandikku 14-aastastest. Sealjuures peab Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) hinnangul olema näiteks leetrite tõkestamiseks vaktsiiniga hõlmatud vähemalt 95 protsenti inimestest.

Oona usub, et ühiskondlikul tasandil pole enam head arusaama sellest, mida need haigused endast kujutavad. "Võib-olla natukene aitas hiljaaegu seda meelde tuletada "Tõe ja õiguse" film, kus võis näha difteeria puhangut, mis viis hulga lapsi väikestesse kirstudesse. Üldiselt tavainimene aga enam ei teagi, mis haigus on difteeria, leetrid või muud tänapäeval vaktsiinvälditavad haigused," märkis perearst.

Tema sõnul ei pruugi paljud inimesed tajuda sedagi, et antibiootikumidega selliseid haigusi naljalt ei ravi. Ühe näitena tõi Oona välja läkaköha, mis oli kunagi suur väikelaste surma põhjustaja. "Taolisi raskeid haigusi ei õnnestu enamasti antibiootikumidega ohjeldada, sest nad on viirushaigused või haigustekitajate mürkidest põhjustatud haigused. Isegi kui tegu on bakteri põhjustatud haigusega, siis toksiini kahjustavat mõju ei saa antibiootikumiga tagasi keerata," selgitas kaasprofessor.

Eestis nähtavad suundumused iseloomustavad ka maailma laiemalt. WHO 2015.–2017. aasta andmetele toetunud uuringu põhjal oli näiteks kahe MMR-vaktsiiniga hõlmatus alla 95 protsendi 28 Euroopa riigis. Sellega kaasnevalt on kasvanud ka Euroopas nakatumine vaktsiinvälditavatesse haigustesse.

Teiste seas on hakanud tagasi tulema difteeria. Haiguste ennetamise ja tõrje Euroopa keskuse (ECDC) andmetel registreeriti mullu ja tänavu Euroopa Liidu riikides 281 difteeria haigusjuhtu. Neist neli lõppes surmaga.

Nakatumine end edukamalt levitada suutvatesse leetritesse on märksa ulatuslikum. Aastatel 2017–2019 Euroopas lahvatanud puhangu käigus üle 200 000 inimese. Eestis registreeriti toona 38 nakatumist. Käesoleva aasta 30. juuni seisuga on Maailma Terviseorganisatsioon Euroopa regioonis 9282 leetrite haigusjuhtu, neist kolm Eestis.

Ehkki polioviiruseid on registreeritud ka Suurbritannia reovees, on Euroopa lastehalvatuse naasmisest seni veel suuresti pääsenud. Küll esines lastehalvatuse puhang 2021. aastal Tadžikistanis, kui sellesse nakatus 50 last. Neist 34 lapsel tekkis halvatus. Aastatel 2021–2023 tuvastati poliomüeliidi juhtumeid ka Ukrainas ja Iisraelis.

Emotsionaalselt laetud teema

Tervis, eriti omaenda laste tervis on inimeste jaoks tundlik ja isiklik teema. See tähendab, et vaktsineerimise näol on tegu emotsionaalselt laetud küsimusega, mis tekitab tugevaid reaktsioone. Üles köetud inimesed on sageli aga kergesti mõjutatavad, mis muudab nad Marje Oona sõnul haavatavaks internetis ringleva valeinfo suhtes.

"Me elame informatsiooni ülekülluse ajastul ja ringi liigub väga palju väärinfot. Taoline valeinfo on sageli kergesti leitav ja emotsionaalselt väga mõjus. Uuringud on näidanud, et isegi kui inimene teab, et ta loeb valeinfot, siis juhul, kui see info on emotsionaalselt mõjus, kipub ta ikkagi sellest mõjutatud olema," tõi Oona välja.

Inimeste usaldust vaktsiinide vastu on kõigutanud ka koroonapandeemia. "Näeme ju, et alguses olid vaktsiinid väga tõhusad, aga nende tõhusus on ajas vähenenud. Covid-19 vaktsiinid kaitsevad küll jätkuvalt hästi raske haiguskulu eest, aga need ei paku enam eriti kaitset kergemate haigusevormide eest. Samuti ei õnnestu enam takistada viiruse levikut," selgitas perearst. Siinkohal peabki tema sõnul meeles pidama, et nakkushaigused on erinevad.

Oona sõnul on koroonaviirus ajas väga kiiresti ja oluliselt muutunud. "Selliseid haiguseid, millel on väga lühike peiteperiood ja mis paljunevad peamiselt hingamisteede ülemises osas, ongi vaktsineerimisega kehvem kontrollida, kui näiteks difteeriat, leetreid ja teisi haigusi, mille puhul on vaktsiinid võimelised haigusetekitaja ringlust täiesti ära hoidma."

Kokkuvõttes leiab Oona, et vaktsiinid on võimaldanud inimestel paljud lastele surmavad nakkushaigused täielikult unustada. Nõnda ongi lihtne vaktsiinide toimes kahelda. "Praegu naudime väga pikaajalise vaktsineerimise kasu. Ma väga loodan, et uus õppetund ei tule hirmu ja tragöödia tagajärjel, mis ehmatab inimesed jälle oma lapsi vaktsineerima," nentis kaasprofessor.

Ka terviseameti andmetest selgub, et suur vaktsiinidega hõlmatus on viinud paljud rasked nakkushaigused unustusse. Suurem osa tänapäeva lapsevanemad ei mäleta neist enam midagi. Näiteks poliomüeliidi ehk lastehalvatuse viimased haigusjuhud esinesid Eestis 1961. aastal. Palju vähem esineb ka mitmeid varem laialt levinud nakkushaigusi, nagu leetreid, punetisi ja difteeriat.

Leetreid tuleb Eestis üksikute juhtumite näol ette tavaliselt paar korda aastas. Punetisi registreeris terviseamet viimati 2014. aastal ja difteeriat viimati 2001. aastal. Vaktsiinvälditavate nakkushaiguste nagu B-viirushepatiidi, haemophilus influenzae tüüp b ja mumpsi levik on samuti märkimisväärselt vähenenud.

Kõrvaltoimeid kardetakse rohkem kui haiguse tüsistusi

Terviseameti nakkushaiguste epidemioloogia osakonna peaspetsialisti Irina Filippova sõnul saab last koolis vaktsineerida vaid lapsevanema või muu seadusliku esindaja nõusolekul. Koolitervishoiuteenuse osutaja peab vanemale teatama lapse vaktsineerimisest ja küsima vanema nõusolekut vähemalt üks nädal enne vaktsineerimise toimumist. Kui vanem nõusolekuvormi ei täida ja kooliõele või -arstile tagasi ei saada, ei saa ka last koolis vaktsineerida.

"Enamik mittevaktsineerimise juhtumeid koolis on seotud sellega, et lapsevanema nõusolek jääb erinevatel põhjustel kooliõele esitamata või lapsevanem keeldub oma lapse vaktsineerimisest," ütles Filippova ERR-ile. Sealjuures tekitavad vaktsineerimisvastased lapsevanemad palju kahju ka sellega, et levitavad eri kanalite kaudu aktiivselt väärinfot.

Üks kõige levinum vaktsineerimisest keeldumise põhjus on Filippova sõnul hirm kõrvaltoimete ees. "Vaktsiinid on bioloogilised ravimid. Ravimite kasutamine pole kunagi täiesti ohutu. Seetõttu tuleb alati ravimite kasutamisel kaaluda kasu ja võimaliku riski suhet," selgitas ta.

Vaktsiinidest põhjustatud kõrvaltoimed on enamjaolt kerged ning kiiresti mööduvad. Tõsiseid vaktsiinidest põhjustatud kõrvaltoimeid esineb Filippova sõnul väga harva. Vaktsineerimisel loetakse kõrvaltoimet sagedaseks nähuks, kui seda esineb üle ühel protsendil vaktsineeritutel. Sagedased vaktsineerimise kõrvaltoimed võivad olla reaktsioonid süstekohas – näiteks valu, turse, punetus ning üldreaktsioonid nagu palavik, nõrkustunne, isutus ja peavalu.

Kõrvatoimet loetakse harva esinevaks, kui seda esineb alla ühel portsendil vaktsineeritutel. Väga harva esinevateks tõsisteks vaktsiinidest põhjustatud kõrvaltoimeteks võivad olla näiteks laialdane turse vaktsiini manustamise piirkonnas ja äge allergiline reaktsioon. "Vaktsineerimisega kaasnevaid võimalikke kõrvaltoimed ei saa siiski võrrelda nakkushaiguse poolt põhjustatud tervisehädadega," toonitas ekspert.

Samuti arvavad mõned lapsevanemad, et vaktsiinid sisaldavad ohtlikke aineid. "Reaalsuses koosnevad vaktsiinid toime- ja abiainetest. Vaktsiinide toimeaineteks on surmatud või nõrgestatud bakterid või viirused või siis murdosa nende valkudest. Mõned vaktsiinid sisaldavad toksoide ehk mitteaktiivseid bakteriaalseid toksiine. Vaktsiinide abiained soodustavad vaktsiini toimet ja tagavad vaktsiini säilitatavust ning stabiilsust," selgitas Filippova.

Laialt levinud hirm on ka mitme vaktsiini samaaegse manustamise ja mitmekomponendiliste vaktsiinide ees. "Eri vaktsiine võib süstida samaaegselt, kuid keha eri piirkondadesse, sest vaktsiiniviiruse või -bakteri poolt aktiveeritud dendriitrakud suunduvad eri süstekohtadest keha eri piirkonna lümfisõlmedesse. See tähendab, et immuunvastuse kujunemine käivitub eri lümfisõlmedes," tõi nakkushaiguste spetsialist välja.

Õigupoolest on vaktsiinide samaaegne manustamine Filippova sõnul lausa kasulik ja praktiline. See vähendab oluliselt laste vaktsiinisüstide üldarvu ja vähendab niimoodi ka kõrvalnähtude esinemist. Mõistlikum on põdeda mitme vaktsiini kõrvalnähud korraga ära.

Vaktsiinide samaaegne manustamine eri kohtadesse kutsub esile samasuguse immuunvastuse, nagu nende eri ajal manustamine. Kombineeritud vaktsiinide kasutamine tõstab seeläbi tervikuna laste vaktsiinidega hõlmatust, mis tugevdab elanikkonna üldimmuunsusfooni.

Levinud müüdid

Teisest küljest kipuvad tänapäeva lapsevanemad alahindama erinevate nakkushaiguste ohtu ja kulgemise raskust. "Arvatakse näiteks, et gripp on kerge haigus. Tegelikkuses võib gripp kulgeda väga raskelt. Surmaga lõppevatest gripitüsistustest levinuimad on kopsupõletik ning krooniliste südame-veresoonkonna haiguste ägenemine," tõi Filippova välja.

Kergeks haiguseks kiputakse pidama ka leetreid. Samas võivad need kulgeda väga raskelt ja lõppeda surmaga. Nagu eespool sai mainitud, esines 2017–2019. aastatel Euroopas leetripuhang, millesse nakatus üle 200 000 inimese ja mis tõi kaasa üle 60 surma.

Levinud müüdi kohaselt annab läkaköhasse haigestumine eluaegse immuunsuse. Tegelikult see nii ei ole. Läkaköhasse võib nakatuda korduvalt. Arvatakse ka, et difteeriat enam Euroopas pole, tegelikult registreeriti 2022–2023. aastal Euroopas 281 difteeria haigusjuhtu, neist neli lõppes surmaga.

Võrreldes 1990. aastatega on Eestis vähenenud oluliselt ka B-viirushepatiiti nakatumine. Selle kujutatav oht pole aga Filippova sõnul kuhugi kadunud. "Tegelikkuses võib nakatuda nii vere kaudu kui ka seksuaalsel teel. Vastsündinu võib nakkuse saada emalt sünnituse ajal. Mida varasemas eas laps B-viirushepatiiti nakatub, seda suurem on võimalus, et haigus muutub krooniliseks ja inimesel võib tekkida maksatsirroos ning maksavähk," lausus Filippova.

Organiseeritud valeinfo levitamisega tuleb võidelda

Nii Marje Oona kui ka Irina Filippova kinnitasid, et usaldus vaktsiinide vastu on tugevalt seotud usaldusega riigi vastu. Näiteks oli Covid-19 vaktsineeritus Eestis madalam vene emakeelega inimeste seas, kes elavad valdavalt Venemaa infoväljas ja Eesti meediat ei jälgi. Vene propaganda kujutab teadupärast Eestit vaenulikus ja negatiivses valguses.

Viimase mõju võis näha hästi ka koroonavaktsiinide saabudes. "Seal mängib rolli see, kuivõrd palju inimesed tunnevad ennast ühiskonna ja riigi osana. Kuivõrd palju usaldatakse riiki. Venemaal levis neid vandenõuteooriaid isegi rohkem kui Eestis. Põhjamaades oli vaktsineeritus Eestist veel kõrgem, sest usaldus riigi vastu on seal samuti kõrgem," märkis Oona.

Filippova sõnul on oluline eesmärk suurendada ühiskonna teadlikkust, mis omakorda kasvatab vastupanuvõimet organiseeritud valeinfo levitamisele. "Meedia roll ühiskonnas on inimesi informeerida ausalt, tõeselt ja igakülgselt, toetades nii inimeste usaldust oma riigi vastu. Usalduse hoidmiseks igal ajahetkel tuleb pakkuda inimestele faktitäpset, tõenduspõhist ja eetilistel kaalutlustel loodud sisu ning alati mõelda ka leviva info võimalikele tagajärgedele," toonitas ta.

"Oma lapse immuniseerimise üle otsustamisel tuleb lähtuda vaid ametlikes infoallikates avaldatud teabest ja vajadusel küsida nõu pädevalt spetsialistilt, eeskätt kooliõelt, perearstilt-õelt või raviarstilt. Täpsemates küsimustes on võimalik pöörduda nõu saamiseks ka infektsioonhaiguste arstide, terviseameti või ravimiameti poole," võttis Filippova kokku.