Toxoplasma gondii põhjustab oma looduslikele peremeestele ehk närilistele meelepetteid. Näiteks õhutab parasiit närilisi ohu korral hoolimatumalt käituma ja kassi uriini lõhnast mitte välja tegema. Nii langevad nakatunud loomakesed ühes oma parasiidiga tõenäolisemalt kassi roaks, kellest saab parasiidi uus peremees. Kassi kui lõpliku peremehe kõhus saavutavad nakkustekitajad suguküpsuse ja hakkavad seal paljunema. Parasiidi munad jõuavad kassi väljaheidetega tagasi keskkonda ja nakkustsükkel võib otsast alata, vahendab Gizmodo.

Inimene võib T. gondiiga nakatuda, kui puutub lähedalt kokku kassi väljaheitega või sööb parasiidi tsüstidega nakatunud sea- või muud liha. Ägedad T. gondii nakkusjuhud võivad kujutada ohtu nõrgenenud immunsusega inimestele või emaüsas nakatunud imikutele. Enamikul inimestest kulgeb äge nakkus siiski sümptomiteta, ehkki osal inimstest võib esineda mitu nädalat kergeid gripilaadseid sümptomeid.

Pikka aega arvati, et äsja kirjeldatud ägedad sümptomid ongi kõige hullem, mida T. gondii inimesele põhjustada võib. Hiljaaegu leidsid teadlased aga ootamatu seose parasiidi ja kergete neuroloogiliste häirete vahel. 

Õli valab tulle tõsiasi, et parasiidi tsüstid suudavad inimkehas ja -ajus aastakümnete jooksul märkamatult ellu jääda. Sel juhul on tegu kroonilise T. gondii nakkusega, millel on leitud seosed suurenenud skisofreeniariski, vähenenud tundlikkuse, aga ka muutustega käitumises, näiteks suurema riskide võtmise ja agressiivsusega. Äsjane uuring osutab, et loetelusse tuleb võib-olla lisada ka mõned ajuvähi vormid.

Järelduseni jõudmiseks vaatas rahvusvaheline uurimisrühm läbi varasemaid uurimusi, kus inimeste tervist jälgiti pika aja jooksul. Teadlased keskendusid erilise tähelepanuga uuringutes osalenud inimestele, kellel oli peale algse uuringuproovi andmist leitud glioom ehk ajuvähi kõige levinum vorm. Kõik uuritavad olid andnud algselt proovi erinevate viiruste, sealhulgas T. gondii antikehade leidmiseks. 

Kõrvutades uuringute osalisi, kellel tekkis hiljem glioom, osalistega, kellel glioomi ei tekkinud, märkasid uurijad, et glioomirühmal oli veres tõenäolisemalt T. gondii antikehi. Laias plaanis paistis veres leiduv T. gondii viitavat keskmisest kuni kaks korda suuremale ohule glioomi tekkeks. Oht oli keskmisest suisa kolm korda suurem inimestel, kelle veres leidus ohtralt üht kindlat T. gondii antikeha.

Kokku vaatasid uurijad läbi 350 glioomiga inimese andmed, kellest nii üle 70-aastastel kui ka alla 40-aastastel oli oht ajuvähi tekkeks sama suur.

Seos T. gondii ja ajuvähi vahel on välja tulnud teisteski uuringutes. Samas on äsjane uuring autorite sõnul esimene, kus inimestelt koguti proove enne nende haiguse teket. Nüüd saavad teadlased tõsikindlalt väita, et nähtus A ehk T. gondii nakkus leiab aset enne nähtust B ehk ajuvähki. Ehkki avastus ei tõesta, et T. gondii kindlasti ajuvähki põhjustab, osutab see seose võimalikkusele.

Uuringu ühe autori Moffitti vähikeskuse teaduri Anna Coghilli sõnul paistab parasiit veres küll kuulutavat glioomi teket, kuid üldiselt on oht glioomidiagnoos saada parasiidiga inimesel siiski väga väike. Samuti tuleb uuringut Coghilli sõnul suurema inimrühmaga korrata.

USA-s diagnoositakse ajuvähk aastas umbes 24 000 inimese ehk kõigist sealsetest vähihaigetest moodustavad nad ühe protsendi. Samas kannab oletatavasti 11 protsenti üle kuue-aastastest ameeriklastest ehk umbes 30 miljonit inimest T. gondii parasiiti. See viitab samuti, et igal üksikul parasiiti endas kandval inimesel on vähki haigestuda väga vähetõenäoline.

Seos kehtib ka vastupidi ehk igal glioomiga inimesel ei ole veres T. gondiit. Ühtlasi leidub parasiiti kandvaid inimesi, kes oleks haigestunud ajuvähki ka ilma T. gondiiga kokku puutumata.

Uuring ilmus ajakirjas International Journal of Cancer.