• Neli vähijuhtu kümnest on ennetatavad.
• 2017. aastal elas Eestis üle 62 000 inimese, kellel oli elu jooksul diagnoositud vähk.
• Ida-Virumaal ja Lõuna-Eestis elavatel inimestel diagnoositakse soolevähk IV staadiumis 20 protsenti sagedamini kui mujal Eestis.

Teisipäeval riigikogu sotsiaalkomisjonile tutvustatud vähitõrje tegevuskavas 2021-2030 tuuakse välja, et aastal 2000 suri Eestis enne 65-aastaseks saamist vähki 1200 inimest. Tänu 1990. aastatel alustatud tubakapoliitikale, inimeste elutingimuste ja terviseteadlikkuse paranemisele, on see arv märgatavalt vähenenud. Samuti hüppeliselt paranenud ravivõimaluste tõttu jääb 2030. aastal eeldatavalt surmajuhtude arv juba alla 700.

Suurt rolli mängib siin paranenud elulemus ehk tõenäosus olla elus teatud arv aastaid pärast diagnoosimist. Paranenud on nii diagnostika ehk vähk avastatakse varem kui ka ravivõimalused. Kui aastatel 2002-2006 oli viis aastat pärast diagnoosimist elus 53 protsenti vähipatsientidest, siis kümme aastat hiljem juba 63 protsenti. Mitme vähiliigi puhul on elulemus saanud juba samaväärseks Põhjamaade vähielulemusega.

Tervise Arengu Instituudi epidemioloogia ja biostatistika osakonna juhataja Kaire Innose sõnul ei ole vähk enam see, mis ta oli kunagi ehk vähidiagnoos ei tähenda kohe surmaotsust. Tema sõnul on järjest rohkem inimesi, kes saavad aru, et vähk võib olla täiesti väljaravitav.

"Ma loodaks küll, et selline suhtumine, et vähk on krooniline haigus, millega inimesed elavad pikka aega, saab järjest valdavamaks. Nii nagu südamehaigustega on tavaline, et võetakse aastaid ravimeid, on ka vähiga," ütles ta.

Samas sõltub tema sõnul ka palju sellest, mis vähiga täpsemalt tegu on. Vähk on väga mitmepalgeline haigus – mõnel juhul võib ka väga varajases staadiumis avastatud vähk olla nii agressiivne, et ei annagi välja ravida. Kopsuvähk (aga ka mao-, maksa- või kõhunäärmevähk) näiteks on sellised, mida on keerulisem avastada ja mis seetõttu diagnoositakse sageli hilises staadiumis. Nahavähk aga vastandina on hõlpsamini avastatav - inimestel tekivad nahamuutused ning nad pöörduvad arsti juurde.

Kui vähisurmad on kahanevas trendis, siis sama ei saa öelda tervikuna uute vähijuhtude kohta absoluutarvuna. Aastal 2000. aastal tuvastati 6055 vähi esmasjuhtu, 2015. aastal juba 8738. Euroopas prognoositakse 2035. aastaks vähihaigestumuse 25 protsendilist tõusu. Eestis läheneb praeguste trendide jätkudes uute vähijuhtude arv 2030. aastal juba 11 000le. Ühelt poolt on see tingitud rahvastiku vananemisest, teisalt elustiilist tulenevate riskitegurite, näiteks rasvumine, mõjust.

Kuna haigestunud on üha vanemad, seisab tervishoiusüsteem Kaire Innose sõnul üha enam väljakutse ees, kus lisaks vähile peab ravima ka kaasuvaid haiguseid. See muudab omakorda keerukamaks ka vähi ravimise.

Teadaolevalt on 40 protsenti vähijuhtudest ennetatavad. Vähitõrje tegevuskava toob välja, et üks eesmärk on vähendada elustiiliga seotud vähi riskitegurite levimust rahvastiku seas. Esmajoones keskendutakse tubakatoodete ja alkoholi tarvitamise, ülekaalulisusele ja vähesele kehalisele aktiivsusele. Selleks suurendatakse inimeste teadlikkust ja panustatakse tervislikumat käitumist soodustava keskkonna loomisesse.

Täppisennetuse tulek

Lootust vähiga tulevikus parema hakkama saamiseks sisendavad ka uued diagnostika- ja ravivõimalused. Näiteks võib olla kasu polügeense riskiskoori tehnoloogial põhinevatest geenitestidest, mis arvestavad väga paljude geenivariantide koosmõju vähki haigestumise riski hindamisel. Eestis töötab sellist tehnoloogiat välja biotehnoloogia ja tervishoiu ettevõtte Antegenes, mis on loonud ja rakendab geeniteabel põhinevaid lahendusi tõsiste komplekshaiguste personaliseeritud ennetuseks.

Ettevõtte asutaja ning Tartu Ülikooli kliinilise meditsiini instituudi onkoloogia kaasprofessor Peeter Padriku sõnul on endiselt veel suureks probleemiks, et paljud uued vähijuhud diagnoositakse alles hilises staadiumis, kus haiguse prognoos on halvem.

Padrik ütles, et geenitestide üks väärtusi seisnebki selles, et need võimaldavad tuvastada eelsoodumusi vähki haigestumiseks inimrühmade seas, kes vähi sõeluuringutega jääksid muidu katmata. Ta tõi näitena rinnavähi, millesse haigestub iga aasta Eestis üle 800 inimese. Ligikaudu viiendik juhtumitest esinevad naistel, kes on nooremad kui 50-aastased. Sõeluuringutesse samal ajal nii noori aga ei kutsuta, sest kõigi nooremate naiste uurimine pole otstarbekas ega kulutõhus. Padriku sõnul olekski lahendus seal siis geenitestitel põhinev täppissõeluuring ehk täppisennetus.

"Mida me saame teha, on leida geenitestidega nooremad, kellel on sama kõrge või kõrgem risk ja anda neile soovitusi alustada kasvajast põhjustavate surmade riski vähendavaid meetmeid varem," ütles ta. Eeldusel, et inimese geenid on talletatud ka geenivaramus, maksab ühe sellise geenitesti tegemine inimesele ligikaudu paarkümmend eurot, mittegeenidoonoritele aga ligikaudu 200 eurot.

"Praegu suhtutakse inimestesse sõeluuringutes veidi nagu lihtsalt objekti, saadetakse neile lihtsalt kutse või kiri, ühtemoodi kõikidele. Uued lahendused peaksid olema aga sellised, et neile inimestele lähenetakse personaalselt ja tehakse personaalne riskihinnang koos personaalsete soovitustega," ütles ta.

Peeter Padrik ütles, et täppisennetus ning muu personaalmeditsiin on juba tänaseks saanud argipäevaks. "Aastaks 2030 oleme loodetavasti seal, et kõikide inimeste, kes seda soovivad, täpne geenide järjestus on kaardistatud ning me kasutame seda teavet väga paljude haiguste ennetuses ja ravis. Näeme, et juba praegu on võimalik personaalmeditsiini rakendada ja rakendamegi, aga 2030. aastal on see asi selline väga tavaline," ütles ta.

Riigi kulutused suurenevad

Haigekassa esmatasandi teenuste osakonna peaspetsialisti Made Bambuse sõnul ei tasu personaalmeditsiini siiski vaadelda kui imevitsa. Vähemalt esialgu käib see käsikäes sõeluuringutega, mille tõhusust suurendama peaks. Mida varem ravijuhtudele jälile saada, seda odavamaks ravijuhud ka ravikindlustusele lähevad ja seda paremad on ravitulemused.

"Kogu sõeluuringute filosoofia ongi selles, et just nimelt avastada neid vähijuhte võimalikult vara veel enne, kui nad endast märku annavad. Siin on kaks olulist boonust: üks on see, et see läheb riigi rahakotile odavamaks, aga teine on ka see, et inimeste kvaliteetset eluaastate arv kasvab, et vähem on läbi haiguse invaliidistumist," ütles Bambus.

Kuna vähki haigestumine on ühiskonnas aga kasvutrendis, siis riigi kulutused vähiravile tõenäoliselt siiski Bambuse sõnul suurenevad. Haigekassa finantsosakonna juht Riho Peek ütles, et 2020. aastal oli vähiravi esmase statsionaarse ravi keskmine maksumus isiku kohta umbes 5800 eurot ning esmaste statsionaarse ravi patsientide kulu ca 26 miljonit eurot. Raviti umbes 4500 inimest.

 Kui arvestada, et ravi kallineb seitse protsenti aastas, siis 2030. aastal on ravi keskmine maksumus umbes 11500 eurot. Eeldades, et haiglaravile satub siis ligi 6000 inimest, siis see tähendab 2030. aasta kuluks 69 miljonit eurot. Esmaste juhtude prognoositav haiglaravi kulu 2030. aastal oleks seega Peegi sõnutsi veidi üle 40 miljoni euro aastas suurem kui 2020. aastal.

Ülemöödunud, 2019. aastal oli tervishoiukulude osakaal sisemajanduse kogutoodangust Eestis 6,8 protsenti, mis on Euroopa Liidu riikidest üks väiksemaid. Haigekassa 2019. aastaaruande andmetel moodustasid kulutused vähile 2019. aastal 12 protsenti kogu eriarstiabi rahastusest. Kokku tasuti 49 000 inimese raviarved ja ühe vähipatsiendi raviks kulus keskmiselt 2100 eurot. Vähiraviks kulutatav summa suurenes võrreldes 2018. aastaga 11 protsenti 103 miljoni euroni.