Geenitest tõotab muuta eesnäärmevähi diagnoosimist senisest täpsemaks

Briti teadlaste tehtud uuring annab lootust parendada eesnäärmevähi avastamist. Vähiriski hindamisel kõigi oluliste geenide koosmõjuga arvestamine võimaldas avastada kolmandiku võrra rohkem vähijuhtumeid kui tavapärase vereanalüüsiga.
Eesnäärmevähk on kõige sagedasem meestel esinev pahaloomuline kasvaja. Näiteks diagnoositakse Eestis igal aastal üle 1000 uue haigusjuhu ja eelmisel aastal suri haigusesse 216 meest. Ehkki eesnäärmevähk allub varasel avastamisel hästi ravile, puudub selle hõlbustamiseks vajalik süsteemne sõeluuring. Eesnäärmevähi varajase avastamise seisukohalt on uued teadusandmed seega väga olulised, kirjutab onkoloog dr Peeter Padrik.
Ühendkuningriigis läbi viidud uuring BARCODE1 raames hindasid teadlased meeste eesnäärmevähi riski paljude geenivariantide kogumõju arvutava DNA analüüsi ehk polügeense riskiskoori (PRS) põhjal. Uuringus leidsid nad, et kõrgeima riskiskooriga meeste jaoks on PRS eesnäärmevähi sõeluuringuks seni kasutatavast vereanalüüsist parem vahend.
Valdavalt mõõdetakse vereanalüüsiga praegu eesnäärmele iseloomuliku antigeeni (PSA) nimelise valgu taset. Kuigi enamasti leidub PSA-d eesnäärmerakkude tsütoplasmas, jõuab seda ka verre. Tavapärasest kõrgem PSA tase veres viitab võimalikule vähile. Sama testi on aluseks võtnud ka Tervise Arengu Instituut ja Eesti Uroloogide Selts hiljuti alustatud teostatavusuuringus, mille eesmärk on hinnata sõeluuringute läbiviimist eesnäärmevähi varaseks avastamiseks.
Tavapraktikas kasutatakse PSA-testi eeskätt nende meeste tuvastamiseks, kellel esinevad, kas vähisümptomid või kelle eesnäärmevähi tekke risk on vanuse või etnilise päritolu tõttu keskmisest kõrgem. Kõrge PSA tulemusega mehed saadetakse vähi tuvastamiseks tavaliselt täiendavatele uuringutele.
Samas on PSA-testil ka omad puudujäägid. Hinnanguliselt osutub kolmel juhul neljast PSA-testi tulemuse mõjul tekkinud eesnäärmevähi kahtlustus ekslikuks. Lisaks tuvastab test ka aeglaselt kasvavat vähki, mis muutub eluohtlikuks väga harva. Nii suunatakse mehed tarbetult edasistele uuringutele, invasiivsete koeproovide võtmisele ja isegi ravile.
Värske uuringu tarbeks katsetasid Londoni vähiuuringute instituudi ja The Royal Marsden NHS Foundation Trusti teadlased uut testi. See arvestab korraga paljude eesnäärmevähiga seotud geenivariantidega, mille tulemusel saab arvutada polügeense riskiskoori. Täpsemalt kaasasid teadlased arvutustesse 130 eesnäärmevähiga seotud geneetilist varianti.
Kõrgema geneetilise riskiga meeste seas eksis uus test eesnäärmevähi leidmisel tavapärasest PSA-testist vähem. Samuti tuvastas see vähihaigeid, kelle kasvajat poleks leitud ei PSA-testi ega magnetresonantsuuringuga (MRT).
Uuringus arvutas töörühm polügeense riskiskoori välja rohkem kui 6000 Euroopa päritolu mehel, kelle vanus jäi 55 ja 69 aasta vahele. Just selles vanuses suureneb vähirisk oluliselt. Täiendavale sõeluuringule kutsusid teadlased 10 protsenti kõrgeima riskiskooriga osalejatest sõltumata PSA analüüsi tulemusest, see tähendab kelle geneetiline risk haigestuda eesnäärmevähki oli kõige kõrgem.
Pärast MRT-uuringut ja eesnäärmest koeproovi võtmist diagnoositi 486-st kõrge PRS-iga mehest 40 protsendil eesnäärmevähk. See tulemus on märkimisväärselt kõrgem kui PSA-testitud meestel, kelle puhul avastati vähk vaid ligikaudu neljandikul. Eriti olulisena oli 63 protsendil PRS-iga vähidiagnoosi saanud meeste PSA tase normaalne. Teisisõnu poleks selliseid mehi enamasti edasisele sõeluuringule suunatud.
Seega selgus uuringust, et PRS-test on oluline lisavahend eesnäärme vähi varaseks avastamiseks kõrgenenud geneetilise riskiga meestel, kel tuleks täiendavad eesnäärme uuringud läbi viia ka normaalse PSA-testi kasutamisel.
Varasemad uuringud on näidanud, et PSA-vereanalüüs tuvastab palju ka neid mehi, kellel on eesnäärmevähk, mis ei tekita muret ega vaja ravi. PRS test tuvastab samas suurema osa agressiivsetest vähkidest – neist vähkides, mis kasvavad kiiresti ja levivad sageli teistesse organitesse. Kõrge geneetilise riskiga meeste puhul oli PRS-test ka täpsem kui magnetresonantstomograafiga tehtav uuring. Ligi 64 protsendil uuringus osalenud mehel oli biopsiaga kinnitatud eesnäärmevähk, mida MRT ei tuvastanud.
Ühendkuningriigi ulatuslik uuring näitab järjekordselt, et vähi sõeluuringuid tuleks teha personaliseeritud riskide alusel. Geneetilise riski hinnang polügeense riskiskoori testiga tõstaks vähi avastamise täpsust ja aitaks vähki avastada ka meestel, kel PSA test oli normaalne. Uuringu keskne järeldus ongi, et meeste eesnäärmevähi geneetilise riski hindamine on eesnäärmevähi varajase avastamise uus oluline komponent.
Naistel on rinnavähi sõeluuringu riskipõhine tegemine PRS-testi abil juba küllaltki tunnustatud lähenemine. Värske uuring pakub analoogset võimalust ka meestele. Sealjuures ei sõltu PRS risk sellest, kas perekonnaliikmetel on vähki esinenud või mitte. Eestis pakuvad eesnäärmevähi PRS-testi praegu aga vaid erakliinikud.
Toimetaja: Andres Reimann