Vasakukäeliste osakaalu on peetud vajalikuks arvesse võtta paljudes teadusharudes, alates kognitiivsest neuroteadusest kuni inimese evolutsiooniteaduseni.

Käelisuse jaotuse uurimiseks on tehtud sadu empiirilisi uuringuid ja nende põhjal mõnedki ülevaateuuringud, kuid nii üldülevaatlikku ja lauskokkuvõtlikku suuruuringut nagu rühm Briti, Kreeka ja Saksa teadlasi nüüd valmis on saanud, ei ole vähemalt nende endi sõnul veel kunagi varem tehtud.

Silvia Paracchini St Andrewsi Ülikoolist, Marietta Papadatou-Pastou Ateena Ülikoolist ja nende kolleegid uurisid läbi viis varem tehtud meta-analüüsi, millega sai hõlmatud ühtekokku üle kahe miljoni inimese, kelle kohta oli uuritud, kumba kätt nad mitmesuguste käeliste tegevuste puhul eelistasid.

Käelisuse määratlemiseks rakendasid Paracchini, Papadatou-Pastou ja nende kaaslased oma uuringus paralleelselt mitmeid eri kriteeriume. Kõige rangema määratluse järgi on maailma elanike seas vasakukäelisi 9,3 protsenti, kõige leebema järgi 18,1 protsenti.

Kui aga lähtuda määratlusest, mis teadlaste eneste arvates võiks kõige sobivam olla, siis saamegi vasakukäeliste globaalseks protsendiks 10,6.

Tavaliselt määratakse käelisust puhtalt selle põhjal, kumma käega inimene pliiatsiga paberile kirjutab. Kuid selles uuringus ei jäetud tähelepanuta ka neid, kes küll kirjutavad parema käega, kuid mõne muu tegevuse jaoks eelistavad siiski vasakut. See oli ka üks põhjus, miks võimalikud osakaaluprotsendid nii laiale skaalale jaotusid.

Valdav paremakäelisus on mõnede arvamuste järgi üks neid iseärasusi tööriistakasutuse ja keelekõneluse kõrval, mis eristab inimest tema eellastest.

Oma uuringust kirjutavad Paracchini, Papadatou-Pastou ja kaasautorid ajakirjas Psychological Bulletin.