"Inimene ei pruugi päris täpselt aru saada, mis probleem teda vaevab. Depressioon ja ärevushäired võivad avalduda hoopis erinevate kehaliste sümptomitena. Kui sul on midagi tervisega korrast ära, siis on loomulik, et sa lähed kõigepealt perearsti juurde," märkis Suija.

Samas nentis ta, et lühikese vastuvõtuaja tõttu on täpse diagnoosi panemine kohati keerukas. Esimese visiidiga ei pruugi alati probleemi algpõhjuseni jõuda. Näiteks meeleolu alanemine võib olla põhjustatud kilpnäärme alatalitlusest või teistest üldhaigustest.

Siinkohal tuleb mängu perearsti ja patsiendi omavaheline suhe. "Perearsti eelis on muidugi see, et ta teab paljusid patsiente ja oskab muutusi märgata. Usaldusliku suhte korral on tal parem ülevaade patsiendiga seonduvatest riskiteguritest," lisas dotsent.

Abi on sellest, kui patsient oskab aega kokku leppides oma probleemi üksikasjalikult kirjeldada. Suija enda perearstikeskuses panevadki pereõed selgelt depressioonile ja ärevushäirele viitavatest kaebustest kuuldes patsientidele kohe kaks aega.

Samas rõhutas ta, et diagnoosi tuleb täpsustada ja patsiente jälgida pikema aja jooksul. Eestis tehtud depressiooni ja ärevushäireid käsitlenud uuringutest on samas selgunud, et seda ühel või teisel põhjusel sageli ei toimu. Esmakülastusel määratakse ravi, kuid seejärel ei veenduta, kas patsient sai lõpuks tõesti abi. Järelvisiidile tulevad vaid umbes pooled patsiendid.

Sagedane probleem
Depressiooni levimusest rääkides viitas Suija mõne aasta eest ilmunud depressiooniuuringule, mis haaras 20 Eesti perearstikeskust. "Tuli välja, et 24 protsendil perearste külastavatest isikutest esines depressioon. Üldelanikkonnas see protsent loomulikult nii kõrge ei ole. Kuid tegu on sagedase probleemiga ja see on perearsti töö üks lahutamatutest osadest," tõdes dotsent. Depressiooni levimus jäi 20–30 protsendi vahele ka teistes samasse uuringusse kaasatud Euroopa riikides.

Vaimsete häirete sagenemise ja perearstidele suurema vastutuse panemisel tuleks Suija hinnangul turgutada tervishoiusüsteemi mitmel moel. "Hea oleks, kui reformidega tuleksid perearstikeskuste juurde vaimse tervise õed, kelle juurde saaks suunata kasvõi riskirühma kuuluvaid patsiente, et nende hädasid varakult märgata," märkis dotsent. Täiendavat abi oleks infomaterjalidest. Inimesed küsivad sageli, mida nad ise enda jaoks ära teha saavad.

Omaette küsimus seostub aga ravivõimaluste ja suunamistega. Olemas on küll fond patsientide psühhoteraapiasse suunamiseks, kuid rahalised vahendid on piiratud. "See moodustab pearahast vaid kolm protsenti. Seetõttu on seda kerge üle kasutada," nentis Suija.

Seejuures tuleb maksta samalt eelarverealt logopeediteenuse ja füsioteraapia eest. Nii kasutas peagi ilmuva ärevushäirete raporti kohaselt teraapiafondi teenuseid vaid umbes veerand ärevushäirega patsientidest. Kuid rahanappus ei pruugi olla selle ainus põhjus.

Eestis ei jätku eriti suurlinnadest kaugemal piisavalt psühhoteraapiaga tegelevaid psühholooge. "Maakohtade kolleegid ütlevad, et neil ei ole kohta, kuhu psühholoogi juurde inimesi suunata. Inimesed ei saa kaugele sõita, sest neil pole raha. See on probleem," laiendas dotsent. Ärevushäirete puhul võiks olla aga psühhoteraapia isegi esmasem ravivõte kui antidepressandid.

Suija lisas, et pikalt depressiooni põdenud inimesed jäävad tihti töövõrgust välja. Tööle naasmine on paljudele raske. "Ka selline nõustamis- ja taastusravikoht on puudu," lisas dotsent.

Oskused olemas, kuid vaja oleks küünarnukki
Kadri Suija tõi välja, et üldises plaanis on enamikel perearstidel vaimsete probleemidega tegelemiseks Eestis head oskused. Arenguruumi siiski on. "Uues residentuuriprogrammis on psühhiaatriatsükkel olemas. Meie residentuuri suur probleem on aga selle lühike pikkus. Kui rahastus lisa-aasta jaoks ikkagi saadetakse, võiks pikeneda ka psühhiaatriatsükkel. Kuu ajaga saab mingi ülevaate, kuid seda kogemust tuleb ikkagi vähe. See kindlasti parandaks," mõtiskles dotsent.

Sellega käsikäes on lisandunud suhtlemisoskust arendavaid koolitusi ja kursusi n-ö õigete küsimuste küsimiseks. "Noortel, kes ülikoolist tulevad ja värskelt residentuuri läbinutel on asjad ikkagi meeles ja baasteadmised olemas," kinnitas Suija.

Dotsent pani juba aastaid töötanud perearstidele südamele, et nad selles valdkonnas ennast regulaarselt täiendaksid. "Täienduskoolitusi saab igaüks võtta selle järgi, mida ta parasjagu tunneb. Perearstil on kohustus läbida aasta jooksul teatud arv koolitustunde, kuid see, milliselt koolitustel käiakse, on juba valiku ja võimaluste küsimus," viitas Suija.

Kuigi ravijuhendid ja alusmaterjalid on veebis, tõdes Suija, et sellest üksinda alati piisa. Tihtipeale esineb patsientidel koos mitu vaimse tervise probleemi, näiteks ühtaegu ärevushäire ja depressioon või depressioon ja alkoholiprobleem, mis muudab nende ravi keerukamaks. Patsiendi psühhiaatrite juurde saatmist takistavad aga niigi pikad järjekorrad. Laste- ja noorukipsühhiaatrite puhul on hetkeolukord kohati selline, et registratuur ei paku selleks isegi aega.

"Perearstidel oleks väga palju abi sellest, kui olemas oleksid esmatasandi kontaktpsühhiaatrid, kellega saaks kiiremini nõu pidada, mis oleks ühes või teises olukorras keerukama häire puhul mõttekam," laiendas Suija.