Eestis pole vaimse tervise probleemide mõju rahasse ümber arvestatud ({{commentsTotal}})

Eestis on kümneid tuhandeid inimesi, kelle tööd või õppimist segab mõni vaimse tervise häire.
Eestis on kümneid tuhandeid inimesi, kelle tööd või õppimist segab mõni vaimse tervise häire. Autor/allikas: freepik.com

Eestis pole vaimse tervise häirete majanduslikku mõju mõõdetud. Seda põhjusel, et nende häirete ja haiguste alla võib liigitada palju erinevaid haigusi ja häireid, mille mõju tööle, elukvaliteedile ja selle kaudu ka majandusele on rahas keeruline mõõta.

2013. aastal pöördus arsti poole 87 288 tööealist inimest, kelle raviarvel oli lõpuks märge mõne psüühika- või käitumishäire kohta. Neist ligi 52 000 ostis arsti retsepti alusel välja ravimi, mis oli nähtud ette vaimse tervise häire raviks.

2014. aasta alguses oli sotsiaalkindlustusameti andmetel Eestis 32 498 inimest, kellele oli tehtud töövõimetuse ekspertiis ja selle käigus tuvastatud töövõimetus 10–100 protsendi ulatuses.

Mida see tähendab? Sellest võib välja lugeda, et Eestis on kümneid tuhandeid inimesi, kelle tööd või õppimist segab mõni vaimse tervise häire.

Mõttekoda Praxis koostas 2015. aastal raporti “Vaimse tervise häirega inimesed tööturul”, milles küll ei analüüsitud vaimse tervise probleemide võimalikku majanduslikku mõju, kuid toodi välja ettepanekud nii poliitikakujundajatele kui ka tööandjatele kulude vältimiseks ennetustegevuste kaudu. Soovitustest saab ülevaate siinse artikli lõpuosas, kuid esmalt püüame vastata küsimusele, kas vaimse tervise probleemide mõju on võimalik majanduslikult mõõta.

Kas hinnasilti on võimalik panna?

Vaimse tervise häired liigituvad mittenakkuslike haiguste alla ning nende majanduslikku koormust pole enamasti võimalik täielikult ära hoida.

“Kulusid kokku lüües oleks seega mõistlik püüda tuvastada kulu, mis on konkreetsete sekkumistega ära hoitav,” märgib Praxise analüütik Vootele Veldre, üks eelmainitud raporti autoritest.

Nii saaks näiteks kokku arvutada ravil viibimisega seotud töövõimetuse kulu. Seda saaks säästa tuues ravi varasemaks. Samuti on rahasse ümber arvestatav suitsidiaalsuse kahandamine kasvõi protsendi või paari jagu.  

Veldre nendib, et mujal maailmas on tõepoolest kombeks panna haigustele hinnasilt külge. Seda tehakse ka vaimse tervise häiretele, enamasti enamlevinud häiretele nagu depressioon ja ärevushäired. Mõttekoda Praxis ega ka muud asutused pole Eestis vaimse tervise häirete majanduslikku koormust hinnanud, ehkki arvestus on tehtud küll teiste haiguste puhul, näiteks autoimmuunsete liigesepõletike ja HIV-i puhul. 

Põhjus, miks taolist hindamist on vaimsete häirete puhul keerulisem teha on nende mitmetahulisus ja keerukus. Näiteks kerge ärevushäire ja sügava depressiooni puhul on töövõimetus aga ka töö tõhusus erinev. Samuti on keeruline panna täpset hinnasilti tegemata jäänud või ebatõhusalt tehtud tööle ning arvestada sealjuures haiguse mõju.

Kui aga peaks andma üldise hinnangu vaimse tervise häirete majandusliku mõju osas, soovitaks Vootele Veldre võtta arvesse järgmisi kriteeriume:

  1. aluseks võetakse vaid need seisundid, mis ületavad kokkulepitud kliinilise lävendi, st on selgelt diagnoositavad;
  2. arvestatakse vaid reaalseid/tõendatud kulukohtasid (sh tegemata töö) ning valu ja elukvaliteeti rahasse ei konverteerita;
  3. ideaalis võiks arvestuslikust koormusest maha lahutada haigusseisunditega ühiskonnale kaasnev tulu – annavad ju häired tööd psühholoogidele, psühhiaatritele, perearstidele, ravimitööstusele jne.

Suur hulk haiguste, sh vaimse tervise häirete, majandusliku koormuse uuringuist kasutab metoodikat, mis püüab kulunumbrit võimalikult suureks ajada. “Vahel on kulunumbri aluseks võetud küsitlusandmed, mis aitavad kulu viia absurdsetesse miljarditesse või triljonitesse,” kirjeldab Veldre.

Sellisel puhul ei kõneta need arvud enam poliitikakujundajaid ja ühiskonda tervikuna. 

Depressiivseid episoode esineb elu jooksul enamikel inimestel, näiteks lahkuminekud, lein ja töökaotused, kuid enamik neist laheneb meditsiinilise sekkumiseta enne kliinilise lävendi ületamist. “Seega viidatud terviseuuringu andmed minu meelest majandusliku koormuse hindamise alusandmeteks ei sobi,” sedastab Veldre viidates brittide eksperthinnangutele.

Deloitte’i konsultatsioonifirma Ühendkuningriigi keskne uuring tundub Vootele Veldrele suurema potentsiaaliga, ehkki sellegi uuringu metoodika vajaks pikemat analüüsimist ja mõtestamist.

Püüdes ise vaimse tervise häiretega seotud kulu kokku lüüa, soovitab Veldre võib-olla alustuseks võtta aluseks need kriteeriumid, mida kasutati ka ülalmainitud autoimmuunsete liigesepõletike kulu arvestamisel.

Seega võiks vaimse tervise häirete majandusliku kulu kokkuarvutamisel võtta arvesse:

  • Ravikulu ehk arstidele, visiiditasudele, ravimitele ja ka näiteks psühhologilisele nõustamisele kulunud raha.
  • Töövõimetust, olgu see siis ajutine või püsiv.
  • Sotsiaaltoetusi.
  • Ajutist ja püsivat töövõimetust.
  • Surmasid.

Kindlasti vajaks taoline uuring veel kriteeriume, mis selguksid täpse uuringu metoodika kokkupanemisel. Arvutuste jaoks saaks aga kasutada ravikindlustuse andmekogusid, kus kirjas nii arstiabi, mida inimene on saanud, kui ka ravimid mida ta on ostnud ja mida riik on toetanud.

Ennetustööd saavad teha ka tööandjad

Praxise analüüsis toodi välja soovitused, mida nii tööandjad, poliitikakujundajad aga ka iga inimene ühiskonnas saaks teha, et vaimse tervise häireid oleks vähem.

Tööandjad võiksid olla teadlikumad ning teavitada ka töötajaid töökeskkonnas esinevatest vaimset tervist mõjutavatest teguritest. Lisaks on tööandjate ülesanne neid riske silmas pidades töökeskkonda parandada.

Oluline roll on töötervishoiuarstil, kes teadmistepõhiselt saab juhtida tähelepanu töökeskkonna parandamisele. Samuti soovitatakse tööpsühholoogide abi kasutamist.

Iga inimene saab ise õppida stressiga toimetulemist ning nende teadmiste ja oskuste omandamist saavad toetada ka tööandjad.

Psüühika- ja käitumishäiretega seotud probleeme saab ennetada. Selleks on vaja:

  • Kasvatada ühiskonnas teadlikkust nendest probleemidest ning julgustada nendest valehäbita rääkimist.
  • Parandada töötervishoiu tervisekontrolli korraldust, et vaimseid probleeme märgataks võimalikult varakult.
  • Tööandjaid tuleks toetada vaimse tervise poliitika väljakujundamisel, et osataks juhtida ka inimesi, kel on mõni vaimse tervise häire juba on.
  • Samuti soovitatakse parandada haridusvõimalusi inimestele, kelle vaimse tervise häire takistab tavapärases õppes osalemist.


ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: