Tehnilised võimalused kujundavad meie käitumist. See omakorda kajastub kaasaegses elukorralduses. Tööealine elanikkond on märkamatult asunud 24/7 valvesse, reageerimaks igale sõnumikeskkonda saabunud proklamatsioonile. Kõik või enamus teavad, kui tüütu ja kurnav võib selline elu olla, aga samal ajal hoiab neid valves urgitsev hirm jääda ilma millestki olulisest.

Tulemuseks on üha raskem eristada elu korraldamiseks vajalikke rütme, mis seostavad aega tegevuste ja asukohaga. Tasapisi hakkab ununema ajajärk, kui räägiti töökohast ja kodust, tööajast ja kodusest ajast, vabadest päevadest ja puhukusest, kui uute ja argipäevadega võrreldes teistsuguste väärtustega maailma ajutisest ümberkolimisest jmt.

Tänaseks on kadumas kontroll ja isegi seda simuleeriv tunne oma aja, asukoha ja tegevuste üle. Tegevuste puhul kipuvad kasvama ootused vajalikust võimekusest kiiremini. Arusaadava sammuna võetakse siis appi tehnilisi abilisi, märkamata seejuures, kuidas on just infovahetuse efektiivsuse kasv peamiseks töökoormuse kasvatajaks.

Alles hiljuti kulges sõnum ülemuselt töötajale läbi hierarhias nende vahele jäävate inimeste. Nemadki olid tavalised inimesed, kelle elu juhtisid erinevad rütmid, nagu näiteks lõunapaus, töö- ja koduaeg jne.

Järelikult ootas töine sõnum, kuni kõik olid lõunapausilt tagasi. Seejärel laekusid ülemuse soovid ja töö jätkus. Täna võib suvalisel ajal postkasti vaadata, leidmaks midagi, mis ootab sinult tegutsemist. Sõnumid liiguvad valguskiirusel ja alustades teed kasvõi WC-st ning kogunevad väsimatusse mällu, kust püüavad need erineval moel omale tähelepanu saada.

Kasvavad ootused, vähenev aja ja suutlikkuse ressurss nendega toimetulekuks ning tehnoloogiliselt üha keerulisemaks muutuv töökeskkond põhjustavad tõsist ja püsivat stressi. Stress on kehaline reaktsioon, mida orkestreerivad närvisüsteem ja hormoonid mobiliseerimaks väljakutsega toimetulekuks erinevaid kehalisi ressursse. Seda võib võrrelda keerulise olukorraga tavaelus, millest väljumiseks peab tegema ootamatuid kulutusi. Näiteks kui auto katki läheb, kodus lõhkeb toru vmt.

Stressiseisund on kehale samamoodi kulukas selle arvestusega, et olukorraga mitte toimetulek oleks veelgi kallim, enamasti seotud ellu jäämisega. Paraku ei suudaks rahaline seis kuigi kaua kesta, kui peaks iga päev probleeme kinni maksma, rääkimata kohtumisest liiga suure probleemiga. Unustame ära, et sama juhtub ka kehaga, mis vajab kulutuste taastamiseks puhkust.

Kehagi ei saaks hakkama liiga suure väljakutsega, aga mis ei peagi olema kuigi suur, kui ressursid on otsakorral. Kroonilist stressi võib seega võrrelda liikumisena pankrotikursil. Varem või hiljem lakkavad kehasse kaasatud alltöövõtjad omi ülesandeid täitmast ja seda tabab tõsine haigus, depressioon või läbipõlemine.

Stressitemaatikas eristatakse erinevaid tahke. Üheks kaasaegseks nähtuseks on nn tehnostress. Nähtus sai nime enam kui kolmkümmend aastat tagasi lauaarvutite võidukäigu päevil. Toona nähtamatult töövooge võimendava arvutiga esmakordselt kohtudes pandi tähele, et mitte kõik inimesed ei suutnud uues keskkonnas hakkama saada.

Hiljem on tehnostressi määratlust lihvitud tehnoloogia kui stressori kirjeldamisega. Näiteks arvutile või sellest tulenevatele ülesannetele pelk mõtlemine põhjustab kehas stressireaktsiooni, pähe tungivad negatiivsed mõtted, käitumine muutub vaenulikuks jne.

Värske näide võimalikust tehnoloogiaga ülepingutamisest pärineb Microsofti uuringust, milles uuriti 21 Euroopa riigi kokku 20 000 töötaja suhet tehnoloogiasse, tööga hakkamasaamisesse ja stressi. Selgub, et töötajatest vaid 11,4 protsenti peavad end väga tulemuslikuks. Ülejäänute puhul tuleb esile tehnoloogia kasvav roll töövõime pärssimises. Tõdetakse, et tööd segab info lõputu juurdevool.

Oma tähelepanu nõuab tehnoloogia ise erinevate tööprotsessi katkestavate uuenduste ja teadetega. Üha enam paistab ekslikuna lootus, nagu aitaks tehnoloogia valida tööaegu ja -kohti ning edendada sel viisil summaarselt panustatava aja kaudu töö tulemuslikkust. Pigem kasvab oht, et töö muutub pidevaks ootamiseks ja ärevuseseisundiks isegi siis, kui tööd parasjagu ei tehta. Kestev tööseisund ei suurenda tootlikkust, vaid pigem langetab seda.

Kardetavalt ei aita olukorda parandada kellegi individuaalne samm lülitada oma nutiseade välja. Teda jääb urgitsema kartus kaotada mõni oluline signaal. Muutus peab olema süsteemne, vähemalt organisatsiooni tasemel, kui mitte enam. Selle näiteks sobib prantslaste seadus, mis keelustab tööpäeva lõppedes töise sisu edastamise. Sarnaseid samme teevad paljud ettevõtted ka iseseisvalt, tabades ära, et inimene pole masin.

Noh, mõned tabavad ka ära, kuidas inimene masinaga asendada. Seegi peaks üleüldist tehnostressi suurendama.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".