Uuringu ühe autori ja Tallinna Tehnikaülikooli transpordi planeerimise professori Dago Antovi sõnul oleks meil tulevikus sisuliselt kaks võimalust: kas hakata kasutama alternatiivseid liikumisviise või arvestada autosõidu puhul suurema ajakuluga.

Antov lausus, et kui inimesed leiavad, et auto kasutuse mugavus ületab ummikutest tekkiva sõidukiiruse languse, siis istuvad nad lihtsalt ise kauem ummikus. Ta lisas, et praegusel ajal leevendab suuremaid ummikuid Reidi tee ja Russalka sõlme muudatus, aga võib arvata, et 20 aasta perspektiivis muutub olukord sarnaseks 4–5 aasta tagusele ajale.

Pirita tee liiklusuuringus tehti 2025 ja 2040 aasta kohta nii miinimum kui ka maksimum stsenaarium. Antov selgitas, et nad proovisid olla prognoosiga pigem tagasihoidlikud, aga isegi tagasihoidliku prognoosi puhul kasvab autoliiklus, mistõttu me ummikutest ei pääse. "Vähemalt viiel aastal midagi hullu ei juhtu, aga kuskil seal aastaks 2030, on need tendentsid ilmsed," ütles Antov.

Linnaplaneeringu eesmärgid on segased

Tallinna Ülikooli keskkonnakorralduse professor Helen Sooväli-Sepping, kes kõnealuse uuringuga ei ole seotud, rääkis, et tavalugejale jääb arusaamatuks, miks niisugune uuring tehtud on. "Kui ma lugesin uuringu lähteülesannet, siis ma ei saanud aru, mis on selle uuringu peaeesmärk linnaplaneerimise mõttes. Siit tuleb ka suurem küsimus, mis on täna Tallinna linna planeerimise lähtepõhimõtted ja eesmärgid. Mis see on, mille poole me liigume?", rääkis ta. 

Sooväli-Sepping rääkis, et Põhjamaade ja Lääne-Euroopa linnad on jätkusuutlikuma mõtteviisiga. Meie lähiriikide linnad on väljendanud selgelt, kas linn soovib vähendada süsinikuheidet ja saada CO2 neutraalseks. "Stockholm on rääkinud mitte ainult süsinikuneutraalsusest, vaid suisa süsinikupositiivseks saamiseks – see on suur eesmärk, mille poole hakkab terve linn liikuma," märkis Sooväli-Sepping.

Sooväli-Seppingu sõnul on vaja aru saada, mis on omavalitsust planeerides põhieesmärgid ja mida soovitakse saavutada. "Me planeerime Tallinna linna väikeste juppide ja uuringute kaupa, meil puudub terviklik arusaam üldistest eesmärkidest ja seetõttu on see segadusseajav ja tavakodanikku kergelt manipuleeriv teema."

Professor toob välja, et Tallinna regiooni säästva liikuvuse strateegia kohaselt tehakse aastaks 2035 vähemalt 70 protsenti liikumistest Tallinna ja Harjumaa piirkonnas ühistranspordiga, jalgsi või jalgrattaga.

"Siin [Pirita tee liiklusuuring – toim] on ka kirjutatud, et Mustakivi tee pikendust oleks vaja analüüsida. Samas liikuvuskava ütleb, et 70 protsenti elanikest sõidavad ühistranspordiga või jalgrattaga ehk  alternatiivsete vahenditega. Taristu investeeringud peaksid täna minema hoopis teise kohta, mitte uute teede rajamisse, vaid kõnniteede ja kergliiklusteede uuendamisse ja loomisse," rääkis Sooväli-Sepping.

Tema sõnul on linnaplaneerimises väga palju segadust, mis jätab poliitikutele palju sobivat tõlgendusruumi.

Sooväli-Sepping selgitas, et uuring ei arvesta rahvastiku vananemisega. 20 aasta pärast elab Pirita ja Viimsi piirkonnas palju rohkem pensioniealisi inimesi, kel vajadust Tallinna sõita on vähem. "Inimeste vananemine on üks eeldus, mida oleks võinud stsenaariumite koostamisel võtma arvesse või seda julgemalt välja tooma," märkis Sooväli-Sepping.

Dago Antov tõi välja, et vananemise moment on kindlasti oluline. "Samas kogu maailma kogemus näitab, et ainult vananemise peale lootma ka ei saa jääda. Kui inimesed elavad kauem ja keskmine eluiga tõepoolest tõuseb, siis see tegelikult ei tähenda, et eakamad inimesed ei liiguks rohkem, kui nad teevad seda täna," selgitas Antov.

Sõiduautole pakub konkurentsi vaid ühistransport

Uuringus on välja toodud, et kui lähtuda vahemaast Viimsi valla ja Tallinna vahel, saab reaalset konkurentsi sõiduautole saab pakkuda vaid ühistransport, näiteks kiire ja mugav trammiliin.

"10—20 aasta perspektiiviga see tramm sinna võiks küll tekkida ja see ka võib-olla lahendab selle olukorra tegelikult ka ära," mainis Antov. Lähiaastatel aga trammiliini Viimsisse ei tule, sest tegemist on aeganõudva ja kuluka arendusega.

Kuna Viimsist Tallinna on üsna pikk vahemaa, siis pole ka jalgratas võluvits, mis ummikute probleemi lahendab. Dago Antovi sõnul on varasemad uuringud näidanud, et pikemad vahemaad vähendavad jalgratta kasutamist liiklemiseks. Viimsi kaugus Tallinnas on siinkohal piiripealne.

"Kesklinna jah on see jalgrattasõit normaalne ja mõeldav, aga kui su sihteesmärk ei ole Tallinna kesklinn, aga Mustamäe, Nõmme, Põhja-Tallinn või midagi taolist, siis need vahemaad jäävad jalgratta jaoks juba pikaks," selgitas Antov.

Koostöös peitub võti

Sooväli-Seppingu sõnul on oluline administratiivpiiride ja poliitilise erakondade üleselt linnapoliitikat teha. "Täna on konkreetselt vaja Viimsi valla esindajatel ja Tallinna linna esindajatel kokku tulla ja kaardistada ära need murekohad ja mõelda, mis on need võimalused koostöö tegemiseks. Lahendused peaksid rajanema koostööl."

Mis on see, mida viimsilane ootab Tallinna linna sisse sõites, seda me täna ei tea, rääkis Sooväli-Sepping "Me ei saa lahendada transiidikoridori probleemi auto seisukohast. Me ei saa eeldada, et inimesed tahavad ainult autoga sõita, sest Pirita ja Viimsi on kõige autostunumad piirkonnad Eestis."

Pirita tee liiklusuuringu autorid on Dago Antov ja Tarmo Sulger. Uuringu tegi inseneribüroo Stratum OÜ tänavu kevadel.