Turtsuv lugeja küsib: miks ma end nohu vastu vaktsineerida ei saa? ({{commentsTotal}})

Autor/allikas: Egert Kamenik/Postimees/Scanpix

Maailm on nohu vastu püsiva kaitse loomisele lähemal kui kunagi varem ajaloos. Universaalse vaktsiini loomist pidurdab aga lihtne majandusloogika ja külmetushaiguste 200-tahuline nägu.

"Ainuüksi ülemiste hingamisteede nakkusi kõige sagedamini põhjustavaid rinoviirusi on 150–160. Hiljuti leiti veel üks, neljas perekond. Tõenäoliselt kasvab teadaolevate viirusetüüpide arv tulevikus veelgi," nentis Pärt Peterson, Tartu Ülikooli molekulaarimmunoloogia professor. Igal aastal ringleb samas geograafilises piirkonnas neist 20–30. Järgmiseks aastaks on asendunud need uute viirustega ligikaudu 90 protsendi ulatuses. Teisisõnu pole ühel külmetushooajal omandatud immuunsusest järgmisel aastal enam erilist kasu.

Nakatumise ennetamiseks tuleks õpetada inimeste immuunsüsteemile, kuidas näevad välja sajad viirused. Klassikalist lähenemist kasutades on vaevanõudev juba kolme-nelja viiruse vastu kaitsva vaktsiini loomine. Kümnetele rinoviirustele lisanduks teised sarnaseid sümptomeid põhjustavad viirused. Umbes 20 protsenti nakatumiste taga on koronaviirused ja kümme protsenti külmetustest põhjustab paragripp. Tilkuva nina ja kurguvaluga kimbutavad inimesi ka adenoviirused. Need kõik kasutavad inimraku kaaperdamiseks ja selles enda paljundamiseks veidi erinevaid nippe.

Sellel lisandub psühholoogiline ja ühiskondlik tahk. Nii mõnigi lapsevanem pelgab isegi korraga lapse punetiste, leetrite ja mumpsi vastu vaktsineerimist. Samas oleks nohuvaktsiinist kõige rohkem võita just neil. Keskmiselt haigestuvad lapsed aasta jooksul külmetushaigustesse 8–12 korda. Täiskasvanuid suudavad samad viirused nakatada 2–3 korda harvem.

"Üldiselt on sümptomid leebed ja haigus põetakse sageli enne arsti juurde jõudmist paari päevaga läbi. Parem siis see ajutine ebamugavus lihtsalt ära kannatada," tõi Peterson välja ühe põhjuse, miks pole olnud nohuvaktsiini arendamine teadlaste ja ravimifirmade jaoks seni esikohal.

Väikeste ebamugavuste kokku liitmine võib päädida aga suure kogumõjuga. Hinnanguliselt ulatub ainuüksi USA-s külmetushaiguste tõttu töölt puudutud päevade tõttu saadav kogukahju igal aastal 25 miljardi dollarini. Iga haigestumise tõttu jääb tegemata 8,7 töötundi, haige lapse eest hoolitsemine neelab veel 1,2 tundi.

Sellele lisaks on avastatud, et rinoviiruste arvele saab kanda umbes 40 protsenti laste astmahoogudest. Külmetushaigusi tekitavad viirused muudavad hullemaks pea iga suitsetaja köha. Laste kopsudesse tunginud rinoviirus põhjustab kopsupõletikku. Selles valguses ei paista rinoviirused enam niivõrd süütud.

Nohuravi kui ameerika mäed
Ent huvi nohuravi vallas tehtavate avastuste vastu võib kergitada isegi lihtne vajadus haarata pidevalt taskuräti järele ja põrgulikult kriipiv kurk. Näiteks hindas ajaleht New York Times ühte "läbimurret" president Nixoni ametist viinud Watergate'i skandaali ajal piisavalt kõrgelt, et paigutada see esilehel teisele kohale. Kümmekond aastat hiljem jõudsid teadlased esitletud lähenemisviisiga tupikusse. See ilmestab laialt levinud viiruste võimet üllatada järjepidevalt teadlasi ja trotsida laialt levinud arusaamu.

Nagu näitasid 1980. aastatel tehtud katsed, ei pruugi uurimisaluse nohuga nakatamiseks piisata enamasti isegi minuti pikkusest suudlusest. (Tervitusmusi võib olla nakatumise vältimiseks isegi kasulikum kui käesurumine). Vannis käinud katsealuste pooleks tunniks lõdisema jätmine ja nende märgadesse sokkidesse riietamine ei tõsta ilmtingimata võrreldes nende toasoojust nautinud kaasteelistega nende haigestumisriski. Igal ajahetkel leiab nähtavaid sümptome mitte tekitavaid rinoviirusi umbes 15 protsendi inimeste ninast.

Esimene laiem optimismilaine nohuvaktsiini leidmisest saabus 1950. aastate lõpus. USA epidemioloog Winston Price teatas 1957. aastal esimese rinoviiruse isoleerimisest. Surnud viirustest loodud vaktsiin vähendas paarisaja inimestega tehtud katsetes nakatumist kaheksa korda. Järgnevates katsetes see enam ei töötanud. Järgnevatel aastatel leitud kümned teised rinoviirused kinnitasid, et Price'i vaktsiin aitas vaid konkreetse "JH"-tüve vastu.

See teadlasi veel ei morjendanud. "Vaktsiinid tegid toona oma suurt võidukäiku. Edulugusid oli sedavõrd palju, et neid loodeti luua kõigi haiguste vastu," viitas Pärt Peterson. See kulmineerus kümnel eri rinoviiruse tüübil põhineva liitvaktsiiniga. Oodatud läbimurret ei saabunud. Tüvede varieeruvus oli laiema kaitse andmiseks liiga suur. 1970. aastate keskpaigaks olid ideed otsas. Viimati testiti kliinilistes katsetes nohuvaktsiini inimestel 33 aasta eest.

'70. aastad tulevad tagasi
Peterson tõi välja, et ülivaktsiini valmistamine on raske nii tehnilises kui ka immunoloogilises mõttes. "Vaktsiini tuleb pakkida väga palju materjali valgujuppide kujul. Ja isegi kui selles väga paljusid tüvesid hästi esindatakse, peab farmaatsiatööstus hakkama selgitama, miks see inimesi ainult aeg-ajalt kaitseb. Tüvesid on ju palju rohkem," laiendas professor. Kui tõhusat kaitset pole, siis vaktsiini heaks ei kiideta. Raske oleks õigustada ka selle kulutõhusust. Halvematel aastatel heidetakse seda praegu ette gripivaktsiinile.

Teine suurem probleem seostub inimeste ainulaadsusega. Inimkeha esindab viiruste osi immuunsüsteemile antigeenidena. "Need molekulid, millega seda tehakse, varieeruvad natukene. On võimalik, et eri inimesed valivad esitletud viiruste tükkidest välja erinevad peptiidid. Kui antav antigeenide kokteil on väga kirju, esindataks mõningaid osi rohkem ja teisi palju vähem," selgitas Peterson. Laiemale populatsioonile mõeldud vaktsiini puhul ei teaks ette, milliste tüvede vastu konkreetne inimene tugevama kaitse saab. Tarvis oleks personaalsemat lähenemist.

Mõned teadlased arvavad siiski, et supervaktsiini loomine on tänapäevase tehnikaga teostatav. Atlantas asuva Emory Ülikooli pediaater Martin Moore kirjeldas 2015. aastal 50 erineva rinoviiruse tüübi vastu kaitsvat vaktsiini. Inimestel ta seda testida ei saanud. Reesusmakaakidel tehtud katsed olid aga paljutõotavad. Vaktsineeritud loomadelt pärit verd viirustega segades tekkis tugev immuunvastus 49 viiruse suhtes.

Selle põhjal pole võimalik siiski öelda, kas vaktsineeritud reesusmakaagid oleksid kannatanud nohu käes tõesti harvem. Kuigi loomade füsioloogia sarnaneb inimestele, inimeste rinoviirused end makaakides paljundada ei suuda. "See on nohuvaktsiini puhul üks raskemaid küsimusi. Meil pole häid loommudeleid, kellel seda testida. Hiirtega inimestele hästi üle kantavaid tulemusi ei saa ja kes see neid vaktsiine kohe inimeste peal ikka testima läheb," nentis Peterson.

Sellegipoolest loodab Moore erasektoris ja riigi toetusega luua lähiaastatel 80 serotüübist koosneva liitvaktsiini. Lähenemisviisi kasuks räägib rinoviiruste aeglane muteerumiskiirus. Kord valminuna võiks vaktsiin kaitsta inimesi pikemat aega. Lisaks sarnanevad rinoviirused lastehalvatust põhjustavatele viirustele. Kolme serotüüpi katva vaktsiini masstootmine on end lastehalvatuse välja juurimisel selgelt õigustanud. Juba argikasutuses olevatest vaktsiinidest on kõige laiapõhjalisem kopsupõletikuvaktsiin, mis sisaldab 23 eri bakteritüvelt pärit osi.

Ühisosa suunas
Samal ajal pole teadlased ka täielikult loobunud universaalse rinoviirusevaktsiini otsingutest. Kui viiruse pärilikkusainet ümbritsevad pinnavalgud võib erineda vägagi palju, siis selle sisemuses paiknevad geenid ja valgud on sama perekonna piires võrdlemisi samasugused. Ulatuslikumad muutused häirivad viiruse võimet end paljundada. Rakud suudavad neist molekulidest mõningaid endas välja tõrjuda, mis saadab hoiatussignaali inimeste immuunsüsteemile. Rakk hävitatakse, kuid nakkuse levik aeglustub.

Mõne aasta eest suutis Gary McLean kolleegidega Imperial College Londonist leida mõned just sellised molekulid. Nendel põhineva vaktsiiniga vaktsineeritud hiirtelt võetud veres leidunud immuunrakud hakkasid katseklaasis rinoviirustega nakatunud rakke koheselt ründama. Seejuures ei pidanud olema tegu ilmtingimata nende rinoviirustega, millel põhines algne vaktsiin.

Teine Imperiali College Londoni teadlaste juhitud töörühm leidis rinoviiruste pinnalt valgujupi, mida näis leiduvat plajudeeri tüüpi viiruste pinnal. Katsetes vaktsineeris Sebastian Johnston hiiri ühte tüüpi rinoviiruse eest kaitsva vaktsiiniga. Hiljem sama hiirte verd kolme teistsuguse rinoviiruse osakestega segades tekkis immuunvastus aga kõigi vastu. Olgugi et pärilikkusaine põhjal sarnases algsele vaktsiinile vaid üks serotüüp. Sarnaselt põhimõttel töötab B-hepatiidi ja HPV-vaktsiin.

Raha loeb

Vaktsiini vastu tundis 2013. aastal huvi isegi ravimitööstuse hiid Sanofi. Juhtkonna vahetusega huvi kadus. Vaktsiini arendamine on riskantne tegevus, nõudes sageli enam kui kümne aasta pikkust tööd. Umbes 80 protsenti hiirtel töötanud ravimitest inimeste peal ei toimi. Kliinilised katsed neelavad sadu miljoneid dollareid. Miski ei kindlusta aga, et vaktsiin lõpuks ei põru. 2016. aastal teatas USA ravimihiid Novavax pärast III faasi kliinilisi katseid, et loodud RSV-vaktsiin siiski ei tööta. Ettevõtte aktsiate hind kukkus 8,34 dollarilt 1,4 dollarile.

Sama majandusloogika ja turu võimalik suurus juhib nohu põhjustavate viiruste paljundamist aeglustavate ravimite arendamist. Viimaste aastate jooksul on leitud mitmeid ühendeid, mis rakus viiruste paljundamisele kaikaid kodarasse loobivad. "Siinkohal tekib aga sama probleem kui gripi vastu aitavate ravimitega. Esmalt tuleb välja selgitada, et tegu on tõesti rinoviirusega. Analüüsitulemused tagasi saades võib olla tervel inimesel nohu juba üle läinud," selgitas Pärt Peterson.

Kasu tõuseks sellest haiglates. Patsientide puhul, keda kimbutab juba mõni teine tõsisem tervisehäda. "Teisalt on häda selles, et viirused kasutavad enda paljundamiseks inimrakkude enda masinavärki. Tugevad inhibiitorid hakkavad meid ennast kahjustama," lisas Peterson.

Nõnda jääb vähemalt esialgu turtsudes ja aevastades üle leevendada vaid sümptomeid, kasutades selleks näiteks kuuma teed või mustsõstramahla. Apteekides müügil olevaid ravimeid ostes tasuks endalt aga esmalt küsida, kas sümptomid on juba tõesti väljakannatamatud või on eesmärk ennast mõne tööülesande lõpetamiseks lihtsalt jalul hoida. Viimasel juhul võtab haigusest taastumine aega reeglina kauem.

Rahvameditsiini tarkusi ei peaks Petersoni sõnul täielikult maha kandma. "Ainuke asi, millel on minu teada kasulik mõju teaduspõhiselt näidatud, on punane päevakübar. Ka selle puhul pole päris kindel, mis selle taga on. Tavaliselt on see mitme eri toimeaine kombinatsioon," laiendas professor.

ERR Novaator ootab lugejaküsimusi aadressil teadus@err.ee



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: