Etteruttavalt olgu öeldud, et nende tulemuste põhjal ei saa siiski järeldada, et kummelinaps ravib AIDSi, kuna nii looduslikult esinev viirus kui ka tema sihtmärk – inimese teatud tüüpi immuunrakud – on katsetes kasutatud mudelsüsteemiga võrreldes erinevad. Samas näitavad saadud tulemused, et neis ravimtaimedes leiduvaid ühendeid tasub HIV-i vastaste uute ravimite otsingul edasi uurida.

Kuigi ühelt poolt loob tänapäeva teadus suurel kiirusel uusi haiguste diagnoose (nt depressioon, Alzheimeri tõbi), pole teisalt kunagi varem ajaloos olnud inimestel nii palju võimalusi oma ihuhädade vastu abi saada. Samas on jätkuvalt palju haigusi, mille vastu ravi puudub. Kui taolistest diagnoosidest mõelda, lööb kindlasti paljudel peas helendama märksõna AIDS.

Võrreldes mõne kümnendi taguse ajaga, kui inimese immuunpuudulikkust põhjustava viiruse ehk HI-viiruse nakkus tähendas nakatunule põhimõtteliselt surmaotsust – viiruse põhjustatud AIDS-i ehk omandatud immuunpuudulikkuse sündroomi vältimatut ja sageli kiiret väljakujunemist – on praegu HIV-i nakatunutel võimalik AIDS-i haigestumist kaugele tulevikku lükata.

Kui HIV kandja hoolsalt ravimeid võtab, ei pruugigi ta eluiga lühem olla kui nt suhkru- või kõrgvererõhutõbe põdevatel inimestel, pigem on AIDS käsitletav kroonilise haigusena. Sellele vaatamata on vajalik jätkata HIV-i vastu uute raviomadustega ühendite otsimist ja olemasolevate täiustamist, kuna HI-viirus muutub kiiresti ja praeguste ravimite suhtes võivad tekkida resistentsed viirustüved.

Viiruse ja mitme teise haigustekitaja arengut takistavaid aineid otsitakse muu hulgas taimedes leiduvatest ühenditest.

Kindlasti on paljud meist külmetusega kimpus olles söönud küüslauku või sibulat – tegu on näitega taimsete ühendite kasutamisest viiruse vastu, sest külmetushaigust põhjustavadki enamasti viirused.

Martti Vankeri uurimistöö keskendus taimeinktuuridele ning ta esitles selle tulemusi ka tänavu sügisel Euroopa õpilasteaduse konkursil EUCYS. Autor: EUCYS 2018

Martti Vanker Hugo Treffneri Gümnaasiumist tundis huvi, kas mõni tuntud ravimtaimedest võiks omada HIV-i vastast toimet. Selleks valis ta testimiseks kaheksa erinevat rahvameditsiinis hästi tuntud droogi. Ta valmistas ise etanoolitõmmised ehk tinktuurid teekummelist, lõhnavast kummelist, aasia kuldjuurest ja mustast pässikust (rahvakeeli kasekäsn) ning poest saada olevast kaasas ta katsetesse tinktuurid saialillest, punasest päevakübarast (ehk punasest siilkübarast), greibiseemnest (Citrosept) ja kasekäsnast (Befungin).

Taimsete preparaatide mõju uurimiseks HIV-le kasutas Martti Vanker kunstlikult valmistatud viirusosakesi. Need olid pärast esimest jagunemist paljunemisvõimetud ja looduslikust viirusest erineva ümbrisega, kuid üldistelt omadustelt HIV-le sarnased. Viirusosakeste valmistamiseks ja nende nakatamisvõime testimiseks kasutas Vanker inimesest pärit luukoekasvaja rakke. HIV-i looduslik sihtmärk on teatud tüüpi immuunsüsteemi rakud, mida nimetatakse T-abistajarakkudeks.

Viirus põhjustab oma elutegevusega nende rakkude hävimise ja selle tõttu kaob ka organismi kaitse haigustekitajate vastu. Kuna neid immuunsüsteemi rakke on laboritingimustes keeruline kasvatada, kasutas Vanker oma katsetes inimese luukasvajast pärinevaid rakke. Samuti olid nende samade rakkude abil varem valmistatud viirusosakesed.

Kuna töös kasutatud tinktuurid sisaldasid etanooli ja nii etanool kui ka selles lahustunud taimsed ühendid võisid rakkude kasvu takistada ka ilma viirusosakesteta, pidi Vanker esmalt leidma iga tinktuuri puhul sellise koguse, mis ei oleks rakkudele mürgine. See oli vajalik olemaks kindel, et tinktuure testides näeb ta üksnes nende viirusvastast toimet, mitte aga mürgisust rakkude vastu.

Seejärel oligi jõutud töö peamise etapini: uurida tinktuuride võimet takistada viirusosakestel rakkude nakatamist. Selleks lisas Vanker rakkudele esmalt viirusosakesed, et need saaks rakkudele kinnituda ja neisse siseneda. Seejärel lisas ta samade rakkude kasvukeskkonda taimsed tinktuurid varem kindlaks määratud mittemürgistes kogustes. Tinktuur ja viirusosakesed jäeti rakkudele mõjuma üheks ööpäevaks. Seejärel mõõtis Vanker rakkudesse sisenenud viirusosakeste hulga.

Martti Vanker leidis, et testitud taimsetest tinktuuridest takistasid viirusosakeste nakatamisvõimet kõige rohkem teekummeli, lõhnava kummeli ja punase päevakübara (ehk punase siilkübara) tinktuurid.

Töö tulemuste tõlgendamisel tasub meeles pidada, et tinktuur on paljude taimes leiduvate ainete segu ja selle täpne koostis ei ole teada. Seetõttu ei ole ka teada, milliste mehhanismide kaudu tinktuuris olevate ühendite viirusvastane toime avaldub. Teisalt on selge, et uurimuses kasutatud mudelsüsteem erineb siiski inimesel looduslikult levivast HIV-ist ja tema looduslikest sihtmärkrakkudest märkimisväärselt ning Martti Vankri uurimuse tulemusi ei saa üks-üheselt looduslikule HIV-ile üle kanda. Teisalt aga näitavad saadud tulemused, et taimedes leidub palju ühendeid, mida tasub viiruste vastu võitlemist silmas pidades põhjalikumalt uurida.

Martti Vankeri uurimistööd "Lentiviiruslaadsete partiklite elutsükli inhibeerimine galeeniliste vedelpreparaatide abil" juhendasid TÜ tehnoloogiainstituudi vanemteadur Eva Žusinaite ja õpetaja Saima Kaarna. Uurimistöö sai 2018. aasta õpilaste teadustööde riiklikul konkursil gümnaasiumiastmes esikoha. Uurimistöö on täispikkuses loetav õpilaste teadusajakirja Akadeemiake sügisnumbris.  

Kas teadsid, et:

• Eestis on ligi 10 000 HIV-i kandjat ning AIDSii põeb üle 500 inimese.
• 2017. aastal registreeritud 219 uuest HIV-i nakatunust 87 ehk ligi 40 protsenti sai nakkuse heteroseksuaalsel teel.
• Galeenilised preparaadid on taimsest või loomsest toormaterjalist valmistatud ravivahendid ja nende nimetus tuleneb omaaegselt Rooma arstilt-apteekrilt Galenoselt, kes elas aastate 130–210 pKr.