Tegu on esimese korraga, kui ühte kohta on koondatud kõik Eesti andmed, mitte vaid ühe arsti või haigla patsientide haiguslood. "Eesti kohta ringleb palju andmeid, aga siiani ei ole väga hästi aru saadud, kust need pärinevad," selgitas Irja Lutsar, Tartu ülikooli meditsiinilise mikrobioloogia ja viroloogia professor ERR Novaatorile.

Lutsari hinnangul on aga veel palju ära teha. Edaspidi võiksid liikuda uued juhtumikirjeldused otse kesksesse andmebaasi. Praegu seda vaatamata digimaailma pakutavatele võimalustele ei juhtu. See omakorda võimaldaks läheneda HIV ennetamisele ja ravile süstemaatilisemalt. Selleks jääb ainult nakatunute üldise elukoha teadmisest väheseks.

"Meil on vaja rohkem mõtestada, kes arsti juures ei käi või sinna püsima ei jää, kes need on ja kus nad on. Analüütikutesse panustades saaksime vaadata, milline ravirežiim kõige paremini töötab, keda on tarvis täpselt testida kaks korda aastas ja keda iga kümne aasta tagant," laiendas professor.

Olukord paraneb, kuid...
Tervise arengu instituudi ülevaatest selgub, et 2017. aastal HIV-ravi saanutest käis viimase kahe aasta jooksul regulaarselt eriarsti juures 58 protsenti ehk arenguruumi on siingi. Järjepidev ravi võimaldab viiruse organismis alla suruda. Nakatanu saab elada sama täisväärtuslikku elu, kui põdedes mõnda teist kroonilist haigust. Uuringu autoritele üllatuslikult käisid inimesed sagedamini ravil, kui raviasutus asus nende elukohast teises linnas.

Kokku elas Eestis 2017. aasta lõpus Eestis 5939 HIV-diagnoosiga inimest. Lisaks neile on Eestis ka veel ligi tuhat inimest, kes pole enda nakatumisest teadlik. Positiivsemana on pöördunud viimase kümne aasta jooksul ravile pidevalt rohkem HIV-positiivseid inimesi, kui on leitud uusi nakatumisi "Varasematel aastatel diagnoosi saanud inimesed jõuavad lõpuks infektsioonhaiguste arsti jälgimisele, kes kirjutab välja antiretroviirusravi," selgitas Liis Lemsalu, uuringu kaasautor ja tervise arengu instituudi nooremteadur.

Andmete koondamisel tuli välja, et Eestis on seni HIV-juhtude koguarvu ligi viiendiku võrra ülehinnatud. Kui 30 aasta jooksul on HIV diagnoositud kokku 9711 inimesel, siis isikustatud andmeid leiti vaid 7770 inimese kohta. Kõigist aastate jooksul HIV-diagnoosi saanud inimestest oli eelmise aasta lõpuks surnud 24 neljandik ehk 1831 inimest. Kõige levinumad surma põhjused olid narkootikumide üledoos ning nakkus- ja parasiithaigused.

Ravile ei jõudnud neist 18 protsenti. "Peaksime HIV-st veelgi laiemalt rääkima. Testimine on üks tahk, aga välismaal tehtud uuringute põhjal ei tea võib-olla inimesed, et ravi on tänapäeval väga hea," spekuleeris Irja Lutsar. Lõviosa ehk 90 protsenti elus olevatest HIV-diagnoosiga inimestest on pärast diagnoosi pöördunud ravi saamiseks arsti poole.

Liis Lemsalu nentis, et tegeleda tuleks HIV-positiivsete diskrimineerimise vähendamisega. Temaga nõustus Irja Lutsar. "Stigmad oleks aeg ära unustada. Sinul on HIV, mul on kõrgvererõhutõbi, kellelgi süüfilis – see ei muuda ju kedagi teistmoodi inimeseks. Ühiskonnal oleks aeg inimeste nende haiguse põhjal hukka mõistmisest üle saada," sõnas professor.

Esmakordselt said teadlased ka ülevaate palju on sündinud aastate jooksul HIV-positiivsetele inimestele lapsi. Hinnanguliselt olid 4239 lapsest 87 protsenti 2017. aasta lõpus alaealised. Pea viiendikul olid HIV-diagnoosiga mõlemad vanemad. Terviseameti andmetel on saanud Eestis emalt HI-viiruse 46 last. Kaugeleulatuvaid järeldusi viiruse vanematelt lastele kandumise sageduse kohta aga teha ei saa.

Tutvu tervise arengu instituudi ülevaatega täies mahus.