Irja Lutsar: viis soovitust Eestis HIV-i epideemia peatamiseks
HIV-i epideemia on võimalik Eestis peatada teadlaste abiga, on Tartu ülikooli meditsiinilise mikrobioloogia ja viroloogia professor Irja Lutsar veendunud, kuid kui ka sotsiaalministeeriumil on sama huvi, peaks ministeerium panustama teadusuuringutesse.
Paide arvamusfestivalil ütles tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski, et teadlased pole palju teinud selleks, et nende uuringutulemused oleksid sisendiks loodavale poliitikale.
Ta sõnas: „Päris kindlasti leiaks sotsiaalministeeriumist kohe tuge uuringud, mis aitaksid leida lahendust, kuidas vähendada süstivate narkomaanide ja HIV-sse nakatunute hulka.“
Tartu ülikooli HIV-i uurimisgrupp on aastaid tegelenud HIV infektsiooni uurimisega. Enamik meie uuringutest on avaldatud teadusajakirjades ja tulemused seega ka kõigile kättesaadavad.
Tõsi, sotsiaalministeeriumi rahastus on sealjuures siiani olnud minimaalne. Toon välja mõne ettepaneku HIV-i epideemia likvideerimiseks Eestis.
Enne aga kümme fakti HIV-i praeguse olukorra kohta:
- 2017. aastal elab Eestis hinnanguliselt 6000–7000 HIV-positiivset isikut, igal aastal lisandub veel üle 200;
- Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) defineerib Eesti olukorda kontsentreeritud HIV-i epideemiaks. See tähendab, et HI-viirusesse haigestumus vähemalt ühes riskipopulatsioonis (Eestis on selleks süstivad narkomaanid) ületab viit protsenti.
- Eesti HIV-i epideemiat on hästi kirjeldatud ja seda iseloomustab järgnev:
- valdav osa HIV-positiivsetest elab kas Tallinnas või Ida Virumaal ja enam kui 70 protsenti räägib emakeelena vene keelt;
- üle 60 protsendi on mehed;
- HIV-positiivsete keskmine vanus on aasta-aastalt tõusnud. 2016. aastal oli see meestel 34 aastat, naistel 28 aastat;
- umbes pooled HIV-positiivsetest on süstivad narkomaanid, kuid viimastel aastatel on tõusnud nende isikute hulk, kes ütlevad olevat nakatunud heteroseksuaalsel teel;
- erinevalt Lääne-Euroopast on HIV positiivsete hulgas väga vähe meestega seksivaid mehi;
- HIV-positiivsed isikud surevad oluliselt varem kui nendega samavanused HIV-negatiivsed isikud;
- enamik HIV-positiivsetest on nakatunud Euroopa mõistes unikaalse viiruse alatüübiga ning peaaegu pooled on värskelt nakatunud ehk nakatunud viimase aasta jooksul.
Positiivse külje pealt võib märkida, et HIV infektsiooni ravi ning testimine on kõigile Eesti elanikele kättesaadav. Senised pingutused on olnud edukad selles mõttes, et epideemia pole laienenud, kuid Eesti on endiselt kõige suurema värskelt nakatunute arvuga Euroopa Liidu riik.
Mida ikkagi teha, et likvideerida Eesti HIV epideemia?
Viime HIV infektsiooniga võitluse teaduspõhiseks, kasutades kõiki Eesti kohta olemasolevaid teadmisi. Eesti HIV infektsiooni kohta on avaldatud kümneid teadusartikleid, millest enamik on kõigile kättesaadavad. Tartu ülikoolis on kaitstud mitu doktoritööd ja needki on kõigile kättesaadavad.
Minule teadaolevalt pole Eesti teadlased ka kunagi keeldunud riiki aitamast, kui nende abi on küsitud. Pole kahtlust, et teaduspõhised meetmed on lõppkokkuvõttes tõhusamad ja odavamad kui arvamustel põhinevad meetmed. Seame HIV infektsiooniga seotud teaduse prioriteetide hulka.
Kogume ja analüüsime usaldusväärseid andmeid. Eesti Infektsioonhaiguste Seltsi algatusel on loodud E-HIV andmekogu, mis sisaldab andmeid umbes 5000 isiku kohta enam kui 30 000 ajapunktis HIV epideemia algusest alates. Andmekogu kasutades on võimalik teha mitmesuguseid analüüse, sealhulgas ettevaatavaid.
Kahjuks pole praegu võimalik E-HIV linkida teiste andmebaasidega vaatamata sellele, et vajalikud IT-lahendused on olemas.
Teeksime kõik selleks, et andmete sisestamine ja väljastamine toimuks kaasaja, mitte 19. sajandi tasemel. Paraku aga oleme takerdunud juriidilistesse nüanssidesse. Usun, et viimased on progressiivses E-Eestis siiski lahendatavad.
Vähendame oluliselt narkomaaniat. Narkomaania pole meditsiiniline, vaid sotsiaalne probleem. Viimasel ajal on hoogustunud võitlus niisuguste sõltuvustega nagu alkoholism ja magusa söömine ning seda on ka ajakirjandus laialdaselt kajastanud.
Kui päris viimased nädalad välja arvata, siis harva on meedias juttu narkomaaniast ja sotsiaalsest isoleeritusest.
Süstlavahetus on küll vahend vältimaks verega levivaid haigusi, aga see ei vähenda narkomaaniat. Sama kehtib metadooni asendusravi kohta – see ravib sõltuvust, aga ei väldi narkomaaniat.
Seejuures pole väheoluline asjaolu, et enamus HIV-positiivsetest narkomaanidest räägivad emakeelena vene keelt ja paljud neist on Eestis ühiskonnas nii isoleeritud, et nad ei saa isegi elementaarsest eesti keelest aru. Vähendame sotsiaalset isoleeritust ja narkootikumide kättesaadavust.
Suurendame elanikkonna teadlikkust HIV infektsioonist. Paradoksaalsel kombel on kergem kontrollida süstitavate narkootikumide vahendusel, kui seksuaalsel teel levivat HIV-i epideemiat.
Inimese käitumise muutmine võib küll olla väga efektiivne profülaktiline vahend, kuid seda on väga raske rakendada. HIV-i leviku ja vältimise teed on spetsialistidele juba aastaid hästi teada.
Ega muid meetodeid selle teadmise elanikkonnani viimiseks pole, kui info lakkamatu levitamine kõigis kommunikatsioonikanalites. Siiani toimunud kampaaniad on olnud lühiaegsed. Kampaaniate vahel on aga täielik vaikus.
Usun, et Eestis on palju reklaamispetsialiste, kes teavad, kuidas informatsiooni elanikkonnani viia. Arvutame välja, kumb on riigile odavam – kas HIV positiivse isiku eluaegne ravi või HIV-i ennetamise kampaania. Miks ei võiks kampaaniatesse panustada erasektor? Annetamine pole ju Eesti ühiskonnas enam nii võõras teema.
Leiame üles enamiku HIV-sse nakatunud isikutest ja tagame igale haigele temale sobivaima viirusvastase ravi. Parimaks meetodiks haigete ülesleidmisel on laialdane testimine. Küsimus on, keda ja kui sageli testida.
Eesti epidemioloogilist olukorda arvestades oleks ennekõike vajalik testida 20- kuni 50-aastaseid inimesi Ida-Virumaal ja Tallinnas. Enamik eksperte soovitab testida vähemalt kord aastas. Samas pole testimine kuidagi kahjulik.
Kui raha on vähe, siis testime ennekõike riskipiirkonna ja riskifaktoritega inimesi.
Väldime HI-viiruste Eestisse sisenemist. Nagu eelpool öeldud, levib Eestis meie naabritest erinev HIV alatüüp. Viimasel ajal on aga viiteid, et uued HI-viiruse alatüübid liiguvad Eestisse Venemaalt.
Selleks, et muutusi varakult avastada ja ka reageerida, on tarvis teatava regulaarsusega teha molekulaarepidemioloogilisi uuringuid. Nende uuringute võimekus on Eestis täiesti olemas.
Kaotame ära HIV infektsiooni ümbritseva stigma. HIV-infektsioon on täpselt samasugune haigus nagu iga teinegi krooniline haigus, mille tekkes süüdlaste otsimine annab vähe tulemusi nii süüdistajale kui ka süüdistatavale.
HIV-infektsiooni saab ravida ja ennetada, mistõttu ravi saavad HIV-positiivsed isikud elavad sama kaua kvaliteetset elu nagu HIV-negatiivsed isikud.
Lõpetuseks on mul hea meel, et sotsiaalminister on võtnud enda südameasjaks HIV-epideemia likvideerimise.
Võin kinnitada, et Eesti teadlased on valmis sellesse ettevõtmisse panustama, vajades uute lahenduste leidmiseks ning oma ideede igapäevaellu rakendamiseks siiski ka sotsiaalministeeriumi toetust. Senine teadustöö on toimunud valdavalt Eesti teadusagentuuri ja Euroopa Liidu grantide toel.
Toimetaja: Marju Himma
