HIV-vastasest tinktuurist plasti lagundavate liblikateni – Eesti noor teadus Dublinis
Milliste putukatega saab päästa maailma plastprügist? Kuidas paranda nahkhiirte elujärge? Kas ravimtaimetinktuurist võiks olla abi HIV vastu? Neile ja teistele küsimustele otsisid vastust 30. korda toimuvale Euroopa Liidu noorteadlaste konkurssile Eestit esindama sõitnud noored.
"Ja siis mingi hetk öösel kuuled võrkkiiges magades põõsastes ragistamist, krabistamist ja ägistamist... Kas see on hirv? Põder? Mõni teine suurem loom? Oli küll selline tunne, et kohe-kohe hüppab miski põõsastest välja. Haarasin instinktist telefoni ja lasin valjusti pasuna häält. Jooksis ikka seepeale minema," meenutas Karl Hendrik Tamkivi uurimistöö eredamaid hetki. Mis olendiga tegu oli, jääb ilmselt alatiseks mõistatuseks.
Küll suutis aga Tamkivi Saaremaal tehtud välitööde käigus välja selgitada, milline maastik soodustab nahkhiirte pesitsemist. Kogutud teadmisi saab kasutada edaspidi elamurajoonide planeerimisel, maastikuarhitektuuris ja nahkhiiresõbraliku looduskeskkonna säilitamisel.
Nahkhiired jäid pea terve teadlik elu keskkonnaprojektidele tegelenud Tamkivile paar aastat tagasi silma tänu tuttavale Kuressaare keskkonnahariduse spetsialistile.
Emilia Rozenkroni huvi leedikute vastu äratas seevastu plasti lagundavatest putukatest rääkinud teadusartikkel. "Suvel hakkas mu vend mesindusega tegelema ja leidis mesitarust mingit sorti tõugud. Mulle tuli siis kohe meelde, et plasti lagundavad tõugud olid ka vahaleediku vastsed," meenutas Rozenkron. Põhjalikumal tutvumisel osutusid need siiski teiseks liigiks. Samas on kärjeleedikud nende siiski lähedased sugulased.
Sarnasus peegeldus pisiliblikate soolestiku mikroobikoosluses. "Kärjeleediku vastsed lagundasid plasti sarnasel viisil, kuid väiksemal määral," võttis nüüd arstiks õppiv Rozenkron tehtud uuringu tulemused kokku. Tegu on esimese seda liiki käsitlenud tööga. Pikas plaanis võiks kasutada leedikute soolestikus elavaid mikroobe plastprügi vähendamiseks.
Samas nentis ta, et tema teada keegi – ka vahaleedikut uurinud töörühm – teemaga põhjalikumalt maailmas edasi ei tegele.
Kõige meeldejäävama vahejuhtumina pidi Rozenkron ühel päeval leedikutele süüa andes ühiselamu tuletõrjealarmi kuuldes toast välja jooksma. Nagu selgus, "need tõugud on vajadusel ikka väga kiired liikujad. Tagasi jõudes pidin otsima neid laua pealt ja laua alt. Õnneks sain kõik kätte... vist," meenutas Rozenkron.
Martti Vankeri uurimisaines oli vähemalt selles mõttes veidi rahulikum. See ei muuda aga lentiviiruse-sarnaseid partikleid vähem oluliseks. Samade osakestega katseid tehes otsitakse uusi ühendeid, millega hoida kontrolli all HIV-d. Eksootiliste laboris sünteesitud ainete asemel kasutas Vanker teekummelist, lõhnava kummelist ja punasest päevakübarast ning veel viiest ravimtaimest valmistatud tinktuure.
Kolme esimese mõju oli vähemalt rakukultuuridega tehtud katsetes võrreldav päris ravimitega. Vanker rõhutas, et kindlasti ei peaks tulemuste kohaselt hakkama HI-viirusega nakatunud inimesed erinevad ravimtaimetinktuure jooma. "Kui nendega ikka ravima hakata, siis esimese asjana täheldaks selle järel ilmselt alkoholist tingitud maksakahjustust," viitas Vanker.
Järgmise sammuna tahaks arstiks õppima läinud noor teadlane täpse tinktuurides leidunud ning positiivset mõju avaldanud ühendi. Mitme toimeaine korral oleks ravimi väljatöötamine aga juba raskem, möönis Vanker.
30. korda toimuva Euroopa Liidu noorteadlaste konkurssi parimad selguvad teisipäeval.