Võrreldes mitmete teiste nakkushaigustega muutub gripi RNA äärmiselt kiiresti. Isegi kui end selle vastu ühel aastal vaktsineerida, ei pruugi tagada see kaitset järgmisel aastal. Pikas plaanis lõikab immuunsüsteem nakatumisest siiski mõningast kasu. Vähemalt aitab see mõne aasta eest ilmunud töö põhjal kergemini läbi põdeda sellesse alatüüpi kuuluvaid gripiviirusi, millesse ta esimest korda lapsepõlves nakatus.

Toona ilmunud uurimuse esimene autor ja Arizona Ülikooli viroloog Katelyn Gostic võrdles viirust pulgakommiga. "Kui su immuunsüsteem on lakkunud esimesena sinist pulgakommi, puudus sul laialt levinud idee kohaselt võimalus kaitsta end tulevikus rohelise, kollase või oranži kommi vastu. Tuli aga välja, et n-ö pulgakommi pulk erineb erinevate gripiviiruste lõikes märksa vähem. Laias laastus on sel vaid kaks kuju," selgitas Gostic ERR Novaatorile. Teaduskeeles nimetatakse pulgakommi neuraminidaasiks (N) ja selle pulka hemaglutiiniks (H).

Viimastel kümnenditel on põhjustanud hooajalisi gripipuhanguid peamiselt H3N2 ja H1N1. Neist esimese tõttu satuvad haiglasse eeskätt vanemad inimesed. Sellesse sureb ka rohkem inimesi. H1N1 nakatab sagedamini nooremaid või keskikka jõudnud täiskasvanuid.

Gostici eelnevalt ilmunud töö põhjal on suremus inimesi esimesena nakatanud gripiviirustega samasse rühma kuuluvatesse viirustesse keskmiselt 80 protsenti väiksem. Haiglaravi vajavaid juhtumeid tuleb ette 75 protsendi võrra vähem.

Sellel on ennustuslik väärtus. "Inimeste sünniaastat teades on meil päris hea aimdus, millisesse alatüüpi ta esimest korda nakatus. Selle põhjal saame omakorda ennustada, kes on pandeemia korral paremini kaitstud ja pöörata vastavalt sellele rohkem tähelepanu ühele või teisele vanuserühmale," selgitas ka nüüd ilmunud töö juhtivautor Gostic.

Värske, USA Arizona osariigi elanike terviseandmetel põhinev töö paljastas aga veel ühe seaduspära. Selle selgitamine pani viroloogi kukalt kratsima. Kuigi 1960. aastatel levinud H2N2 viirus on H1N1-le geneetiliselt äärmiselt sarnane ja levis sellest vaid paar aastat varem, ei pakkunud selle lapsena läbipõdemine H1N1 vastu kaitset.

"Meie eelnev linnugripi kallal tehtud töö viitas, et meie immuunsüsteem suudab veidi paremini ära tunda isegi lapsena nähtud viiruste kaugemaid sugulasi, n-ö kolmandaid nõbusid. Vastuolu on kummaline," laiendas Gostic.

Teisisõnu, oluline pole mitte ainult see, milliste alatüüpidega on inimene varem kokku puutunud, vaid ka selle järjekord. Uuesti nakatudes näib olevat osa immuunvastusest suunatud lapsena läbipõetud viirusega võitlemisele. Kui alatüübid seekord ei kattu, läheb osa pingutusest ja energiast raisku. Teise alatüübi vastu võitlemine on selle võrra raskem. Viroloog tõdes, et oletuse molekulaarsel tasandil näitamine võtab aega.

Pikas plaanis lootis Gostic, et tehtav töö aitab kaasa universaalse gripivaktsiini loomisele. Uuring vihjab, et kõigi gripitüvede vastu kaitsev vaktsiin võiks inimeseti erineda. Pigem oleks suunatud see lapsepõlvest jäänud nõrkade külgede tugevdamisele.

Omaette küsimus on viroloogi sõnul, kuidas mõjutab laste immuunsüsteemi vaktsineerimine. Praegu kasutatavad vaktsiinid kaitsevad mõlemasse rühma kuuluvate gripiviiruste vastu. Kõige paremal juhul aitaks seega kordagi grippi põdemata laste vaktsineerimine neil tulevikus paremini toime tulla mõlemat sorti viirustega.

Uurimus ilmus ajakirjas PLOS Pathogenes.

Kuidas gripi ja tavalise külmetuse vahel vahet teha?