Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis kaitses lõputöö Olja Gusseva, milles uuris enesehüpnoosi kasutamise võimalusi raseduse ja sünnituse ajal. Järgneva artikli kirjutasid koos Olja Gusseva ja tema kolleeg Tatjana Jušinski. Tööd juhendas Imbi Sagar.

Ligi 37 protsenti rasedatest ning 28 protsenti sünnitanud naistest kasutab Ameerika Ühendriikides alternatiivseid valu leevendavaid meetodeid. Praegu kogub neist meetoditest suurt populaarsust enesehüpnoos.

Enesehüpnoos on üks vanemaid keha ja vaimu kaasavaid meetodeid, mida tervendamises kasutatakse. Kahjuks on sellega seotud ka palju väärarusaamu ja halvakspanu, mis kõik kahjustavad enesehüpnoosi terapeutilist potentsiaali ja suurendavad arusaama, et see on ohtlik või omab mingisugust maagilist jõudu.

Tegelikkuses tähendab enesehüpnoos intensiivset lõõgastumise seisundit, mille ajal teadvus ei taju ümbritsevat keskkonda ega keskendu igapäeva muredele. Oluline on teada, et hüpnotiseeritav ei kaota hüpnoosi ajal teadvust, vastupidi - teadvus on võrreldes tavapärasega kõrgendatud tasemel ja inimene on rohkem fokusseeritud.

Enesehüpnoosiga on võimalik vähendada enneaegsete sünnituste sagedust, suurendada viljastatud munaraku pesastumise tõenäosust emaka seinale, vähendada stressi ja hirmu sünnituse ees ning iivelduse ja oksendamise teket. Võrreldes ravimprotseduuridega, mis võivad märkimisväärselt leevendada valu, ei luba enesehüpnoosi meetod täielikult valust vabaneda, kuid võimaldab vähendada selle domineerimist ja sellega seotud negatiivseid tagajärgi.

Ühest uurimistööst selgus, et enesehüpnoos vähendas keskmist sünnituse kestvust, keisrilõike sagedust, seljatuimestuse ja naerugaasi vajadust. Samas selgus, et 81 naisest 46 ehk 51 protsenti ei kasutanud ühtegi valuvaigistavat meetodit ning sünnitamisel keskmine ebamugavuse tase oli hinnatud 5,8 palliga 10-st. 32 protsenti naistest hindasid seda taset vähem kui 5,8 palliga, sealhulgas kaks naist hindasid ebamugavuse taset 0 palliga.

Enesehüpnoosi võib teha hüpnoosi praktiseeriv inimene, kes samas võib ka naist õpetada seda iseseisvalt tegema. Sellises lõõgastatud seisundis muutub alateadvus vastuvõtlikuks sugestsioonidele ehk sisendusele.

Sugestioonid võivad olla nii verbaalsed kui ka mitteverbaalsed ning nende abil saab mõjutada inimese taju (näiteks emaka kokkutõmmete ajal), enesetunnet ja käitumist. Positiivsete sisenduste abil tõstetakse naise kindlustunnet sünnituse ajal ning vähendatakse hirmu, pingeid ja valu tajumist, eesmärgiga sünnituse kulg naise jaoks võimalikult mugavaks muuta.

Naine on viidud seisundisse, kus ta ei tunne ärevust ning ei analüüsi temale suunatud sugestioone.

Hüpnosünnitus on keskendunud positiivsetele mõtetele, hirmust vabanemisele, loomuliku sünnituse protsessi õpetamisele, enesehüpnoosile ja lõõgastumisele.

Kaasaegses kirjanduses pole hüpnoosi kasutamisel leitud kindlaid vastunäidustusi. Teisalt on ilmnenud mitmed kõrvalnähud ning piirangud, näiteks lühiajalised peavalud, ärevus ja lühimälu kaotus. Eelnevate psüühikahäiretega patsientidel kaasneb enesehüpnoosiga psühhoosi ägenemise oht.

Vaatamata sellele soovitasid suurem osa uurimistööde autoritest edaspidi kasutada enesehüpnoosi koos hetkel olemasoleva ämmaemandusabiga, et kergendada nii raseduse aega kui ka sünnitusega seotud ebamugavusi.