"Õravas jõõsis üle õdrapõllu, peremees, õhjad õlal, õravalle järele," toob Eesti Keele Instituudi murdeuurija Jüri Viikberg näite idamurdest, millele on omane võimendunud õ-täht. Idamurde kadumisest on räägitud juba 20. sajandi algusest, kuid murre elab endiselt ning selle kõnelejad on keele üle väga uhked.

Selle tõestuseks on ka asjaolu, et Eesti Keele Instituut esitles Alatskivi lossis värsket "Idamurde sõnastikku". Tegu on väikeste murdesõnaraamatute sarja neljanda teosega, mis annab ülevaate Peipsiäärsete elanike sõnavarast.

Raamatus loetletud sõnad kuuluvad Peipsiäärsete elanike sõnavarasse. Murde tuumala on Iisaku, Tõrma ja Kõdavere, aga sinna kuuluvad ka Palamuse, Äksi, Maarja-Magdaleena ja Laiuse. Idamurre kuulub oma olemuselt kokku Põhja-Eesti keelega.

"Tema mõjutajateks on arvatud olevat näiteks vadjalaste siiarännet, seal on kindlasti ka mõningaid vene mõjutusi võib-olla, aga et ta on selline väga omapärane, mida mujal ei leidu," selgitab Jüri Viikberg.

Jüri Viikberg toob näite, kuidas ütlevad kohalikud oma murde kohta: "Mede kiil on esie kõige pustam eesti kiil, ei ole üstegi kiänet ega viänet siden." [Meie keel on see kõige puhtam eesti keel, milles ei ole ühtegi käänet ega vääet sees, ta on nii lihtne, armas ja arusaadav.]

Väike murdesõnastik on mõeldud eelkõige kohalikule elanikkonnale ja üliõpilastele, aga ka keele- ja kultuurihuvilistele laiemalt. Väikeste sõnastike põhiline eesmärk on kohalikku kultuuri tutvustada ning elus hoida. Idamurde sõnastiku koostas 1994. aastal Valdek Pall ning värske väljaande toimetas Tartu ülikooli teadur emeriitdotsent Ellen Niit.

Väikeste murdesõnastike sarjas ilmub sel aastal järgmisena Kihnu sõnaraamat.