Teadlased on varemgi täheldanud nakatunud inimeste nahas immuunvastust. Uue uuringuga mitte seotud Pittsburghi Ülikooli dermatoloogi ja immunoloogi Daniel Kaplani sõnul seisneb üllatus aga selles, et samamoodi võib käituda terve inimese nahk, vahendab NatureNews.

Immuunsüsteemi töö on tõrjuda organismi kahjustavaid haigustekitajaid, jättes seejuures kehas elutsevad kasulikud mikroobid terveks. Varasematest uuringutest on teada, et steriilses keskkonnas üles kasvanud hiirte naha võib kiiresti vallutada mikroob Staphylococcus epidermidis. Tegu on inimese nahal elutseva levinud ja ohutu bakteriga. Viimase pikaajalise vallutuse toimel hakkab aga hiire nahk tootma T-rakke ehk teatud tüüpi immuunrakke. T-rakud tugevdavad immuunsust just kindlas kehaosas näiteks nahal.

Mõlema uue uuringu kaasautori ja Stanfordi Ülikooli mikrobioloogi Michael Fischbachi sõnul on varasem avastus nüüd saanud järje. Nimelt on naha vastus oma nn võõrvallutajale seni arvatust palju ulatuslikum. Võiks ju oletada, et immuunsüsteem ei teeks kahjutust bakterist suurt väljagi, kuid Fischbachi sõnul on asjalood teisiti.

Hiirkatses avastas ta koos kolleegidega, et S. epidermidis pani hiirte nahal tööle B-rakud. Need immuunrakud on vajalikud nakkustega võitlevate antikehade tootmiseks. Katses tootis hiirte nahk S. epidermidis'e vastu antikehi, mis pidasid seal vastu vähemalt 200 päeva. Samuti polnud antikehade tekkeks tarvis naha varasemat kokkupuudet muude mikroobidega.

Hiirte nahk suutis anda samasuguse immuunvastuse ka siis, kui teadlased pärssisid loomadel lümfisõlmede tööd. Lümfisõlmed on samuti immuunsüsteemi osad, mis aitavad immuunrakke tööle panna. S. epidermidis'e mõjul tekkisid nahas ka kitsama tegevusväljaga immuunmoodustised, mis meelitasid  T- ja B-rakke ja andsid seeläbi antikehade tootmisele hoogu. 

Immuunmälu

Vaktsiinid töötavad, sest õpetavad immuunsüsteemi kindlat haigustekitajat meelde jätma ja kiiremini ära tundma. Sealhulgas õpivad ka T- ja B-rakud tegema piltlikult öeldes nii head politseitööd, et keha suudaks sama sissetungijat kohates kiiresti vastu hakata.

Samast loogikast lähtusid oma töös Michael Fischbach ja kolleegid. Neid huvitas, kas neil õnnestuks võtta kahjutu bakteri S. epidermidis peale tekkinud immuunvastus ja panna see tööle kahjulike haigustekitajate vastu. Sisuliselt saaks niimoodi luua uut tüüpi vaktsiini.

Hiirkatsele järgnenud teises uuringus näitasid autorid, et S. epidermidis'e peale vallandunud antikehade tootmine on sarnane tavapäraste vaktsiinide mõjul toimuvaga. Töörühm muutis selleks S. epidermidis bakterit nii, et mikroobi pinnal paiknesid nüüd võõrvalgud, näiteks teetanuse mürkaine koostisosad. Seeläbi õnnestus teadlastel esile kutsuda immuunvastus nii hiirte vereringes kui ka limaskestades näiteks ninasõõrmetes. Kui hiirtele anti surmav kogus sama mürkainet, pakkus tekkinud immuunvastus loomadele kaitset.

Limaskestavaktsiinid?

Michael Fischbachi töörühma uuring on üks paljudest uute vaktsiinide otsingute vallas. Teadlaskonda paelub üha enam, kas oleks võimalik valmistada näiteks vaktsiin, mis paneks limaskesti antikehi tootma. Sedasorti kaitse võiks peatada hingamisteede haigusi või muid nakkuseid juba eos ja takistada nende levikut kehas.

Niisamuti kaaluvad teadlased võimalust, et kohendatud koostisega S. epidermidis't võiks lisada kreemidesse ja tulevikus lihtsalt nahale määrida. Sellist vaktsiini oleks Fischbachi sõnul odav toota ja lihtne inimesteni viia. Ühe voorusena poleks selle manustamine üksnes tervishoiutöötajate pärusmaa, mistõttu võiks kreemvaktsiinist olla suur abi just kehva arstiabi kättesaadavusega maailmanurkades.

Uuringuga mitte seotud Harvardi meditsiinikooli nahaimmunoloogi Thomas Kupperi sõnul oleks kreemi kujul vaktsiin väga nutikas viis uut avastust rakendada. Samas möönab ta, et praegu puudutab avastus ainult hiiri ja naha kaitsereaktsioon heale bakterile vajab inimestel veel uurimist. Esialgsete andmete põhjal on hea tervisega inimestel S. epidermidis'e vastu juba loomulikult palju antikehi. Siiski peaks leiul põhinev vaktsiin läbima enne kasutusloa saamist põhjalikud ahvi- ja inimuuringud.

Mõlemad uuringud ilmusid ajakirjas Nature.