Tartu Ülikooli reproduktiivmeditsiini professori Andres Salumetsa juhtimisel uuriti neid raseduste katkemisi, kus varasemalt ei olnud tuvastatud ühtegi geneetilist põhjust. Paljudest loote ja platsenta DNA-proovidest tuvastasid nad siiski geneetiliselt defektseid rakke.

"Me keskendusime ennekõike nendele raseduste katkemistele, kus varasemalt ei olnud tuvastatud ühtegi geneetilist põhjust. Me leidsime seda, et lisaks pooltele juhtudele, mis on geneetiliselt põhjustatud, ligikaudu 20 protsendil juhtudest see geneetiline muutus toimub selle embrüo väga varajase arengu jooksul, need muutused toimuvad nädal pärast munaraku viljastumist ja need võivad põhjustada raseduse katkemist alates kümnendast rasedusnädalast," selgitas Salumets.

Tema sõnul võimaldab see info rasedusaegse sõeluuringu tehnoloogiaid veelgi täpsemaks arendada. Ennekõike aitab uus teadmine naisi paremini nõustada, ütles Tartu Ülikooli kliinikumi naistekliiniku juhataja Kristiina Rull.

"See on ju inimlik, et sa otsid seletust ja tahad teada, kas ma ise tegin midagi valesti ja kas ma oleks saanud midagi teisiti teha. Sellistel puhkudel pakub väga palju hingerahu ja kindlustunnet see, kui me saame öelda, mis on põhjuseks – et põhjus on õnnetu juhus, et põhjus on lihtsalt sellel hetkel ebasoodsad olud," rääkis Rull.

"Ennast süüdistada saab väga harvadel juhtudel. Tegelikult toimib see rasedus mõnel määral filtrina, et juhul kui lootel on mingisugune väga tõsine geneetiline probleem, siis risk raseduse katkemiseks on väga suur," sõnas Salumets.

Üks peamisi geneetiliste mutatsioonide tõenäosust suurendav riskitegur on vanemate vanus.

"Kui varem arvati, et põhiliselt ema vanus suurendab raseduse katkemise riski, siis vastavalt meie andmetele tegelikult ka isa vanus mõjutab täiesti sõltumatult raseduse katkemise riski," ütles Salumets.

Uuring valmis koostöös Hollandi ja Rootsi teadlastega. Tartus vedasid seda Andres Salumets Tervisetehnoloogiate Arenduskeskusest ning Tartu Ülikooli biokeemik Ants Kurg.