Ameerika teadlased pakuvad välja uudse lahenduse, mis võiks aidata välja selgitada nii toidu kui ka muu päritolu ja liikumisteed.

Michael Springer Harvardi Ülikoolist ja ta kolleegid pistsid bakteri- ja pärmiseenerakkude genoomi vahele laboris sünteesitud DNA-lõike.

Need lõigud ei mõjutanud kuidagi bakterite ja pärmi elutegevust, kuid lõikude nukleiinhapete järjestusse võib soovi korral kodeerida infot, mis võib toimida justkui omalaadse vöötkoodina.

Selliselt muundatud bakterite ja pärmiseente spoore võib siis mõnda vajalikku kohta või esemele, olgu liivale, mullale, vaibale, puidule või mujale külvata või piserdada.

Seda võib teha julgesti ja ohutult, sest bakterid ja pärmirakud on muundatud nii, et nad ei oleks tavapärases keskkonnas elujõulised.

Spooridel on komme jääda kergesti igasuguste materjalide, esemete ja olendite külge, ja just seetõttu saab neid kasutada omalaadse sildina.

Neis sisalduvasse vöötkoodi võib kodeerida info, mis võimaldab külvi- või piserduspaika edaspidi täpselt tuvastada.

Katse näitas, et spoorid püsisid pindadel mitu kuud, trotsides nii tuult ja vihma kui ka tolmuimejat ja tolmulappi. Toiduainetel püsisid spoorid ka pärast pesemist ja keetmist.

Teadlastel õnnestus toidutaimelehe küljest võetud spoorides sisalduva DNA-vöötkoodi põhjal kindlaks teha konkreetne pott, milles taim oli kasvanud.

Liivale piserdatud spoore jääb aga ka liiva peal kõndinud inimese kingade külge, ja nii võivad näiteks asjaomased asutused teada saada, kes kus käinud on. Seega, privaatsusprobleem tõuseb siin samuti täie tõsidusega üles.

Springeri ja ta kolleegide teadustulemused on aga avaldatud ajakirjas Science.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast laupäevani kell 8.35.