Eesti eripärad
Kava kohaselt moodustaks taastuvastest allikatest pärit energia 2030. aastaks kogu tarbitavast energiast 80 protsenti ja sajandi keskpaigaks 100 protsenti. Järsuks üleminekuks tarvilikud investeeringud ulatuksid kümnete triljonite eurodeni.

Ainuüksi Eestis nõuaks analüüsi põhjal kõigi sektorite energiavajaduse taastuvate allikatega katmine 12,1–13,5 miljardit eurot. Hinnang on samas suurusjärgus Stockholmi keskkonnainstituudi oktoobri alguses ilmunud raporti tulemusega. Selle kohaselt tuleks 2050. aastaks kliimaneutraalsuseni jõudmiseks kulutada 17,3 miljardit eurot.

Värske analüüsi juhtivautori ja Stanfordi Ülikooli tsiviil- ja keskkonnaehituse professori Mark Jacobsoni sõnul teeniks investeering end kokku hoitud energia arvelt tasa 11 aastaga. "Energiaühiku hind elaniku kohta langeks Eestis ligi poole võrra ehk rohkem kui teistes riikides. Keskmine inimene säästaks aastas juba ainuüksi selle pealt keskmiselt 1300 eurot. Sellele lisanduks õhukvaliteedi ja rahvatervise paranemisest tingitud kasu," laiendas professor.

Täiendavalt tekiks Eestis 500–600 töökohta. Põhiline kasu avalduks aga leebemate kliimamuutuste näol.

Uute tuuleparkide ja päikesepaneelide tipuvõimsus küündiks kokku ligi 8000 megavatini. Sellest ligi pool tuleks ranniku- ja avameretuuleparkidest. Jacobson tunnistas, et varustuskindluse tagamine nõuab senisest veelgi tihedamaid riikidevahelisi võrguühendusi.

Kulude kokkuhoidmiseks peaks loobuma Eesti täieliku energiasõltumatuse ideest ja leppima teisisõnu võimalusega, et kohati pole võimalik katta energiavajadust vaid kodumaise elektriga.

Kriitikanoodid

Minevikus on kritiseeritud Jacobsoni töid liigse optimismi pärast. Teiste seas tegi seda pärast 2017. aastal avaldatud sarnast, kuid vähem riike hõlmanud uuringu ilmumist energeetikakonsultant Staffan Qvist. "Fossiilkütuste kasutamiselt täielikult taastuvenergeetikale üle minemine ilma tuumaenergeetika on kindlasti võimalik, kuid ka praegusel tööl on omad küsitavused," viitas tuumaenergeetika inseneri taustaga Qvist.

Muu hulgas seadis ta kahtluse alla siirde kulutõhususe ja taastuvenergeetika laiemast levikust tingitud muutused maakasutuses. Näiteks nõuab päikesepaneelide tootmiseks tarvilike komponentide valmistamine haruldasi muldmetalle, mille kaevandamisel on eeskätt kolmandates riikides suur keskkonnamõju. Teisisõnu ei pruugi olla taastuvenergeetika nii roheline, kui seda tavaliselt kujutatakse.

Lisaks võib erineda mudelites nähtav kasu ja võit päris maailmas nähtavast märkimisväärselt. "Saksamaa on hea näide riigist, mis on kulutanud energeetikasektori süsinikuvaeseks muutmiseks miljardeid eurosid. Paberil oleks pidanud üleminek olema sujuv ja valutu, kuid see on läbi kukkunud. Juba praegu maksavad inimesed seal energia eest rohkem kui ülejäänud Euroopas," lisas Qvist.

Jevonsi paradoks ja isiklikud valikud
Jacobson viitas, et tööstuse, transpordi ning hoonete kütmise ja jahutamise täielik elektrifitseerimine muudaks nõudlust praegusest paindlikumaks. Näiteks laetakse elektriautosid eeskätt öösel. Tiputoodangu ajal toodetud elektrit saaks kasutada aga vesiniku tootmiseks või hüdropumbajaamade reservuaaride täitmiseks.

"Võtmerolli mängib kõrgahjude, elektri- ja vesinikuautode ja teiste elektriseadmete kõrgem tõhusus, inimesed kipuvad seda ära unustama," laiendas professor. Kui senisel kursil jätkates kasutaks Eestis sajandi keskpaigas ligi 15 Twh jagu elektrit, siis täieliku elektrifitseerimise korral jääks see analüüsi kohaselt üheksa teravatt-tunni piiresse.

Kas aga vastavalt Jevonsi paradoksile ei hakka inimesed energiat selle odavnemise korral lihtsam rohkem raiskama? Kõik sõltub isiklikest valikutest. Elektriautoga sõitev Jacobson tõi näitena omaenda majapidamise, mida on täiendatud päikesepaneelid, soojuspumpade ja akudega. Selle tulemusel ei pea ta maksma gaasi, elektri ega bensiini eest.

"Pärast algsete kulutuste umbes viie aastaga tasa teenimist maksab elektriettevõte mulle aastas keskmiselt 550 dollarit. Võiksin küll seega elektrit raisata, kuid saaksin tarbida sama raha eest ka teisi teenuseid ja kaupu, mida ma ise rohkem hindan," laiendas professor.

Tuumaenergeetika?
Varasemad uuringud on viidanud, et täiendavalt tuumaenergeetikasse panustades oleks võimalik piirata üleilmset temperatuuritõusu veel 0,1–0,2 C võrra. Värske analüüs näeb ette sellest pikas plaanis loobumist.

"Kõik praegu ehitusjärgus olevad jaamad – USA-s, Soomes, Prantsusmaal ja Suurbritannias – on lõhki nii oma plaanitud ehitusaja kui ka eelarve poolest. Kui nende valmimine võtab ligi 20 aastat ja toodetava energia hind on päikeseenergiast 3–4 korda kallim, on mõttekam panna see kohe taastuvenergeetikasse ja salvestusseadmete ehitamisse," leidis Jacobson.

Kuigi uue põlvkonna reaktorid võivad osadele kitsaskohtadele leevendust pakkuda, valmib esimene katseline moodulreaktor plaani järgi alles 2025. aastal. Ohutuse ja tasuvuse tõestamine võib võtta aastaid. Sellele lootma jäämisega võetakse seega Jacobsoni hinnangul sarnane risk, kui investeerides süsiniku püüdmise tehnoloogiate arendamisse.

Biokütused välistas töörühm liigse õhusaaste ja energiaühiku kohta teistest taastuvallikatest kümneid kordi suuremate CO2 heitmete tõttu juba eos.

Roheline plaan
Mark Jacobson lootis uue analüüsi valguses, et riigid panustavad rohesiirdesse senisest enam. "Suurel osal inimestest pole head pilti, palju see kõik maksma läheb, mis tekitab pelgust. Paljudel riikidel pole selleks ka piisavalt vaba kapitali. Ja mõnel pool, näiteks mu kodumaal, on valitsuskabinetis inimese, kelle arvates pole meil probleemi ja täiendavalt tuleks toetada hoopis fossiilkütuseid ammutavat tööstust," leidis professor.

"Meie töö viitab, et meil pole sotsiaalset ega tehnoloogilist põhjust, miks me ei võiks taastuvenergeetikale üle minna. Praegused hirmud ja probleemid on sotsiaalsed ja poliitilised, mis ei muuda neid tühiseks või naeruväärseks. Samadel põhjustel pole meil ka siduvaid rahvusvahelisi kokkuleppeid," lisas Jacobsen.

Analüüs ilmus ajakirjas One Earth.