Ants Tull: tuumajaama läheduses elamine tõstab lastel verevähi riski

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Tuumajaam. Autor/allikas: János Korom Dr./Wikimedia Commons

Tuumaentusiastid ei ole keskendunud teadusuuringutele, mis näitavad, et tuumajaama läheduses elamine tõstab vähki haigestumise riski, leiab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi doktorant Ants Tull.

Ühiskonnas on alanud debatt tuumajaama vajalikkuse üle. Tuumaentusiastid on võtnud plaaniks rajada Eestisse esimene tuumajaam, kuid teised instantsid pole tõstatanud objektiivset küsimust, kas Eestile on üldse tuumajaama vaja, ehkki tuumajaama surutakse juba mitmesse asupaika.

Novembris toimus Kunda klubis arutelu tuumajaama rajamisest Madala kinnistule, mis paikneb Kunda ajaloolises Lontova piirkonnas. Kui aga pärast ettekandeid tõstatusid küsimused ohutuse kohta, ei osatud neile vastust anda ning ühtlasi hakkas ettevõtja kritiseerima teadusuuringuid, mis on avaldatud rahvusvaheliselt tunnustatud teadusajakirjades ning tõestanud, et tuumajaamade lähedal elamine tõstab olulisel määral leukeemiasse ja teistesse vähkkasvajatesse haigestumise riski. Kui reklaamitakse "ohutut tuumaenergiat" iga ilmaga, paneb reklaamitu kriitiliselt mõtlema, sest tuumaenergia ei ole ohutu energialiik, kuid riske on võimalik teatud piirini maandada.

Tihti arvatakse, et kiirgustase tuumajaamade läheduses ei kujuta terviseriski. Tegelikkuses puudub teave ioniseeriva kiirgustaseme mõjust eelkõige riskirühmadele nagu rasedad naised ja väikesed lapsed. Erialasest huvist lähtuvalt hakkasin otsima teaduskirjandust, et kas on üldse olemas uuringuid, mis selgitaksid, kui ohutu on tuumajaama läheduses elamine inimorganismile? Põhiteesi kohaselt peaks tuumajaama läheduses elamine olema ohutu, sest tavapärases tööolekus ei kaasne täiendavat kiirgust keskkonda ning lisaks tehakse regulaarset kiirgusseiret.

Siiski on läbiviidud uuringud mõtlema panevad, mis kummutasid taas väite nagu oleks tuumaenergia "ohutu" iga ilmaga. Näiteks leidsid sakslastest uurijad Körblein ja Hoffmann 1999. aastal, et 0–4 aastastel lastel, kes elasid tuumajaamadest kuni viie kilomeetri kaugusel, esines 76 protsendiline tõus haigestuda leukeemiasse.

Teised Saksamaa teadlased viisid läbi juhtkontrolluuringu vähkkasvajate kohta laste hulgas, kes elasid tuumajaamade läheduses. Nende keskne küsimus oli, kas vähkkasvaja esinemise risk lapsepõlves võib olla seotud elamisega tuumajaamade läheduses? Teadlased kaasasid uuringusse 16 tegutsevat tuumajaama ning uuriti ajavahemikku 1980–2003, mil vähki haigestus 1592 last, kontrollgruppi kuulus 4735 tervet last. Ühe olulise muutujana kaasati uuringusse vähki haigestunud väikelaste elupaikade kaugus lähimast tuumajaamast.

Tulemustest selgus, et lastel, kes elasid tuumajaamade läheduses (viie kilomeetri raadiuses) esines 1,5 korda kõrgem risk haigestuda vähki enne viiendat sünnipäeva. Nende uuringus tõusis lastel (sealhulgas vastsündinutel) haigestumine leukeemiasse 120 protsenti ning haigestumine teistesse vähivormidesse tõusis 60 protsenti.

Leitud tulemuste üle arutledes rõhutasid autorid, et kvantitatiivseid teadmisi, kuidas keskkonna madal kiirgustase inimesi mõjutab, on peamiselt ainult täiskasvanute kohta, lapsi on kiirgusuuringutesse kaasatud liiga vähe. Kuna keskkonna kiirgustase jäi antud uuringus madalaks, ei suudetud otseselt tõestada, et saadud tulemust võis mõjutada mõni muu mõõtmata jäänud tegur, kuid siiski tasub säilitada ettevaatlikkus tuumajaama lähedal elamisse.  

Pärast sakslaste tehtud uuringuid ärkasid ka teised tuumariigid nagu Ühendkuningriik, Prantsusmaa ning Šveits. Sarnaselt sakslastega leidsid ka prantslased, et aastatel 2002–2007 suurenes akuutsesse leukeemiasse haigestumise risk tuumajaamade läheduses, kuid juhtumeid konkreetse vanuseklassiga seostada ei õnnestunud. Ühendkuningriik ja Šveits ei leidnud seoseid vähki haigestumisega tuumajaamade läheduses.

Kui eelnevalt vaatlesime põhiliselt riikide siseseid uuringuid, võiks järgnevalt vaadata, kuidas teadlased on oma uurimuste analüüsidesse kaasanud ülemaailmselt mitmeid tuumajaamu, et uurida vähi esinemise riski tuumajaamade läheduses. Ühe suure uuringu jaoks kaasasid teadlased Baker ja Hoel 136 tuumajaama üheksast riigist ning uuriti järjekordselt seoseid varajases lapsepõlves esineva leukeemia ja elukoha kauguse vahel tuumajaamadest. Kokkuvõtvalt leiti, et 16 kilomeetri ulatuses tuumajaamadest esines 0–9 aastastel oluliselt kõrgem risk haigestuda vähki kui vanusegrupis 0–25 eluaastat. Seega on mitmed uuringud ülemaailmselt kinnitanud vähkihaigestumise riski tõusu elanikkonna hulgas tuumajaamade läheduses.

Kui tuumajaamade läheduses ei erine keskkonnakiirgustase olulisel määral keskmistest normidest, siis millega võiks veel seletada kõrgemat riski haigestuda vähki tuumajaama lähedal? Üldiselt võivad kuu keskmised kiirgustasemed olla normis, kuid arvestama peaks veel kõrvalekalletega keskmisest, mis tähendab, et teatud lühikestel perioodidel, näiteks kord aastas tuumkütuse vahetamisel võib keskkonda pääseda tunduvalt enam radioaktiivseid aineosakesi kui jaama tavapärasel tööperioodil.

Eelkõige on sellisele kiirgusele väga vastuvõtlikud veel emaüsas lapsed, kelle tüvirakud luuüdis ja lümfikudedes on väga tundlikud radioaktiivsuse suhtes, mis kutsub esile valgetes verelibledes mutatsioone. Loote erinevad rakud on vastavates uuringutes 1,8 (nt lümfotsüüdid) – 1000 (hematopoeetilised tüvirakud) korda tundlikumad radioaktiivsusele kui inimorganismi rakud pärast sündi. Vt uuringuid [1] [2] [3].

Seega võib üldine kiirgustase keskkonnas tuumajaamade läheduses olla normis küll täiskasvanutele, kuid arvestades loote tüvirakkude suurt tundlikkust radioaktiivsusele enne sündi, ei saa välistada ka vähese radioaktiivse kiirguse olulist mõju loodetele.

Kui asukohavalikust lähtuvalt juhtuks tuumajaam paiknema Kundas Madala kinnistul, jääks terve Kunda linn viie kilomeetri ulatusse, 16 km ulatusse jäävad näiteks Viru-Nigula, Eisma, Pada, Kohala jpt. Siiani on tuumaentusiastide poolt korraldatud koosolekutel osalenud käputäis huvilisi, kuid arvestades võimalikke kaasnevaid terviseriske, peaks tuumajaama rajamine huvitama nii tervet Lääne-Virumaad kui ka Eestit tervikuna. Arendajate poolt proovitakse luua kuvandit, et III+ reaktoritüübid on ohutud ja väikesed, kuid Eestisse planeeritavat reaktoritüüpi reaalsuses ei eksisteeri, mistõttu ei tohiks väita, et uued reaktorid on ohutumad kuni pole tõestatud vastupidist, mis omakorda võtab aega kümneid aastaid. Ka väikestes moodulreaktorites kasutatakse radioaktiivset tuumkütust ning kui neist mitmed ühte asukohta paigaldada, võivad need kujutada sama terviseriski nagu suuremad reaktorid.

Niisiis on leidnud kinnitust tõsiasi, et tuumajaama läheduses elamine tõstab vähki haigestumise riski. Kahjuks pole tuumaentusiastid kordagi puudutanud neid uuringuid, mis on avaldatud rahvusvaheliselt mainekates vähi- ja kiirgusuuringute ajakirjades. Seega kisub debatt kiiva ja luuakse valekuvand tuumaenergiast kui ohutust energialiigist, mis tegelikkuses põhjustab riskirühmadel nagu looted ja väikesed lapsed leukeemiat.

Toimetaja: Indrek Ojamets

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: