Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi doktorant Ants Tull esitas oma arvamusartiklis tõsiseid väiteid selle kohta, et tuumajaama ehitusega kaasneb leukeemiasse haigestumuse risk, seda eriti laste puhul ning looteeas. Tegemist on väga olulise teemaga, mis tuleb põhjalikult läbi arutada Eestisse väikereaktori arendamise kaalumisel.

Lapseea leukeemia ja tuumajaamade omavahelist seost on uuritud aastakümneid. Tegemist on hästi uuritud valdkonnaga, mida kinnitab ka asjaolu, et paljude erinevate uuringute ja meetoditega pole nimetatud seost leitud, nii toovad välja Krämer ja Armingen oma analüüsis.

Millest on siis tingitud asjaolu, et erinevad uuringud jõuavad küll sarnaste uurimistulemusteni (leukeemiasse haigestumine tundub olevat tuumajaamade lähistel keskmisest kõrgem), kuid ei anna alust põhjuslikule seosele? Toon välja mõned punktid Krämeri ja Armingeni analüüsist:

1. Üheks teguriks, mis võimaldab erisuguseid korrelatsioone, on uuringu vaatluse all olev periood. Võib tuua mitmeid näiteid uuringutest, kus kõrgemat suremust leiti ainult teatud perioodidel, aga mitte teistel, vt uuringud [1], [2]. Uuringud Kanada laste leukeemia juhtumite suure arvu kohta tuumajaamade läheduses, mida oma järeldustes kasutab Greiser, katavad vaid perioodi kuni 1986. aastani. Pärast seda aastat juhtumite arv ei ületanud statistiliselt olulist piiri.
2. Samuti võib uuringu tulemusi ebaühtlasemas suunas mõjutada asukoha kauguse valik võimalikust kiirgusallikast. Erinevad uuringud kasutavad erinevaid kaugusi, näiteks 6,5 km, 20 km, 25 km või 50 km või tervet riigi pindala, nagu suurem osa Kanada ja USA uuringutest. Uuringute suue hulga tõttu on lihtne leida kaugusi, kus suremus on suurem kui teiste kauguste puhul. Samas ei ole tõendatud, et tõenäosus alati tõuseb kauguse vähenemisega. Laurier leidis, et 5 km kaugusel täheldati vähem leukeemia juhtumeid kui eeldati; samas kui 20 km kaugusel leiti juhtumeid eeldatust rohkem. 
3. Ka ei ole järjepidevust vähihaiguse tüüpide osas. Uuritud haiguste seas on olnud nii müeloidleukeemia, äge lümfoblastiline leukeemia, äge mitte-lümfoblastiline leukeemia, mitte-Hodgkini lümfoom, kui ka muud vähid. Haiguse tüüpide paljusus viib selleni, et teatud liiki vähkhaigusi võib olla ühes asukohas rohkem, samas kui teisi on vähem. Kaatsch jt leidsid leukeemia juhtude paljususe, samas kui muid laste vähkhaigusi oli tuumajaamade läheduses vähem. Selline korrelatsioon on raskesti selgitatav, kui uuringu eesmärk oli tõestada, et tuumajaamade lähedal elamine põhjustab leukeemiat.

Muutujate paljusus uuringute lõikes annab ka võimaluse leida väga erinevaid ja mõnikord korduvaid korrelatsioone, mis tunduvad esmapilgul ja süvenemata statistiliselt olulised, kuid mille tõendatavus kordusuuringutega pole andnud tulemusi. Paljude muutujatega uuringut läbi viies on lihtne leida olukord, mis vastab algsele hüpoteesile, nagu ka Tulli tsiteeritud Körblein ja Hoffmann, kes peale esialgset negatiivset uuringu tulemust saavutasid oma eesmärgi kasutades samu algandmeid, kuid muutes analüüsi metoodikat.

Körbleini ja Hoffmanni uuringutes, nagu ka hilisemates kontrolluuringutes võeti arvesse ainult kodune aadress diagnoosi saamise hetkel. Kui kaua enne seda sellel aadressil elati, ei ole teada. Samuti ei ole teada, kui suure osa oma igapäevasest elust viibis laps sellel aadressil. Ei uuritud, kus laps lasteaias käis, kas ja kui palju oldi vanavanemate juures, puhkusereisidel (lennureisidel saadav kiirgusdoos on kordades suurem kui tuumajaama lähistel elades), laagrites jne.

Kiirgusdoosi hindamiseks oleks aga vaja selliseid andmeid teada, sest üheks hüpoteesiks oli kiirguse mõju konkreetselt tuumajaamadest, kuid tegelikku tuumajaama lähedal viibimise aega ei hinnatud. Uuringus ei ole arvesse võetud ka kohaliku taustkiirguse suurust, mis võib Saksamaa eri piirkondades märgatavalt erineda. Kokkuvõtlikult, uuringu olulisemaks puuduseks nimetatakse seda, et uuringus uuriti ainult ühte aspekti, milleks on kaugus tuumajaamast, samas on teada, et leukeemiat võivad põhjustada paljud faktorid, mille esinemist ei uuritud.

Tulli artiklis leidub ka väide, mille kohaselt on kiirgusele väga vastuvõtlikud veel emaüsas lapsed, kelle tüvirakud luuüdis ja lümfikudedes on väga tundlikud radioaktiivsuse suhtes, mis kutsub esile valgetes verelibledes mutatsioone. Samas on viidatud uuringutele Jaapani II maailmasõja aatompommirünnakud üle elanud naiste ja nende tol hetkel sündimata laste geneetilistele kiirguskahjustustele.

Selle uuringu tulemusi on tõesti ka varem vääriti mõistetud ja tulemused viitavad hoopis vastupidisele. Ohtaki jt leidsid hoopis, et aatompommi plahvatusest kiiritada saanud naiste in utero (emakas olevatel - toim) lastel, kelle kiiritusdoos ületas ~100 mGy, ei esinenud sagedamini stabiilset kromosoomi translokatsiooni, erinevalt nende emadest, kellel esines. See viitab asjaolule, et emaüsas lapse rakud olid täiskasvanu rakkudest paremini võimelised DNA-kahjustusi parandama.

Niisugused vasturääkivused äratavad kahtlemata tähelepanu ka teistes teadlastes, mistõttu tasub lisaks uuringutele endile alati tähelepanu pöörata ka sellele, millist tagasisidet on need uuringud teadusringkondadest saanud.

Kuna Ants Tulli artiklis oli keskendutud Saksamaa leukeemiauuringutele, tuleks rääkida ka leukeemia koguarvudest Saksamaal üldisemalt. Viidatud uuringute alusandmetest selgub, et Saksamaal saab igal aastal mõne pahaloomulise haiguse (vähi) umbes 1800 alla 15-aastast last. 600 juhul on selleks vähivormiks leukeemia ning seejuures on haigete laste mediaanvanus viis aastat.

Leukeemia on alla 5-aastaste laste seas kõige levinum vähi vorm – 100 000 lapse kohta esineb Saksamaal viis leukeemia juhtu. Nii Saksamaal kui mujal Euroopas on aastatel 1978–1997 tõusnud leukeemia esinemine lastel keskmiselt 0,6% aastas, seejuures on risk kõrgem tööstusriikides. Maapiirkondades esineb piirkondlikke lühiajalisi koldeid ning arvatakse, et nende põhjustaja on mingisugune nakkuslik patogeen. Näiteks Alexander jt uuringust selgus, et uuringu subjektidel oli statistilisest oodatust suurem aeg-ruumi kattuvus, ehk inimesed viibisid eeldatust rohkem samal ajal samas kohas. See viitab, et inimeste omavahelisel kokkupuutel ja leukeemia kolletel on statistiline seos.

Kuigi üldiselt tõdevad teadlased, et suured ioniseeriva kiirguse doosid võivad põhjustada leukeemiat, pole suudetud tõestada, et ka väikesed doosid seda teeksid. Sellest hoolimata on tänapäevane kiirguskaitse üles ehitatud konservatiivsel eeldusel, et ka väikesed kiirgusdoosid võivad suurendada vähkkasvajate teket. Tänapäevane kiirguskaitse lubab vaid selliseid kiirgustegevusi, millest tulenev aastane doos tavaelanikule jääb alla 1 mSv. See nõue kehtib ka tuumajaamade puhul, kuid tavapraktikas jäävad doosid tugevalt alla piirnormi. Võrdluseks võib välja tuua, et erinevatest looduslikest kiirgusallikatest põhjustatud keskmine doos Eesti tingimustes on ligikaudu 3 mSv/aastas.

Andmed Saksamaa tuumaelektrijaamadest lähtunud kiirguse kohta ei näita, et praeguste teadmiste kohaselt oleks olnud võimalik saada piisavalt suur kiirgusdoos, mis seniste uuringute põhjal oleks olnud võimeline leukeemiat tekitama. Teadaolevate andmete põhjal oli kiirgus igast uurimise all olevast jaamast oluliselt enam kui tuhat korda väiksem inimese aastasest saadavast looduslikust ning meditsiinilisest kiirgusdoosist.

Niisiis võib vähkkasvajate, sh leukeemia, põhjused peituda paljudes inimest mõjutavates faktorites. Imperial Kolledži molekulaarpatoloogia professor Geraldine Thomas ütleb, et parimad teadlased üle maailma ei ole suutnud madalate kiirgusdooside ja tervisemõjude vahel põhjuslikku seost kinnitada. Seda võib võrrelda nõela otsimisega keskkonnatoksiinide heinakuhjast, milles me kõik elame. Kusjuures sellest vaid osa on ioniseeriv kiirgus, millest omakorda hinnanguliselt 85 protsenti on looduslikku päritolu ehk mitte otsene inimtegevuse tagajärg.

Kokkuvõtvalt võib ulatuslikele uuringutele ja kontrolluuringutele tuginedes väita, et tuumajaama lähedal elamise ja vähki haigestumise vahel puudub tõestatud seos.

Pean ülimalt oluliseks ka selgitada, miks me Fermi Energias üleüldse niisuguse keerulise teemaga, nagu Eesti oma tuumajaam, tegeleme. Põhjus on lihtne – meile ei ole teada teist alternatiivi tagada suuremahuline pikaaegne süsinikheitmeta energiatootmine, millega samas ei kaasneks suuremad kulud Eesti elektritarbijatele. Ainus viis Eestis ilmast sõltumatult elektrit toota on kas midagi põletada või tuumaenergiat kasutada. Meie ei ole põletamise poolt, sest just erinevate materjalide – fossiilide või puidu – põletamise käigus eraldub tohutul hulgal atmosfääri saastavaid aineid, mis väga otseselt ja tõendatult kahjustavad inimeste tervist.