Tuumajaamade teemal on Eesti avalikkuses levinud palju erinevaid sõnumeid ning külaskäiguga Botnia lahe rannikul töötavasse Forsmarki tuumajaama ja tuumajäätmete ladustuspaika soovis "Osoon" tutvuda selle vastuolulise energiatootmise erinevate tahkude ja keskkonnaküsimustega.

1980. aastatel rajatud Forsmarki tuumajaam on Rootsi uusim ning muide ka koht, kus tuvastati 1986. aastal esimest korda Tšernobõli tuumakatastroofi tulemusel tekkinud radioaktiivne saaste. Ohutuse tagamises siin kompromisse ei tehta. Sisenemiseks tuleb täita hulk pabereid, läbida relvastatud valvega kontrollpunktid, anda ära kõik oma isiklikud asjad, ümber riietuda ja käivitada isiklik dosimeeter. Kogu alal kehtib turvavärvide skeem, kus sinine tähistab täiesti kiirgusvaba ja kollane kõrgemat kiirgust, mille puhul tuleb vahetada jalanõud ja panna kätte kummikindad. Punane ohutase tähendab aga juba päris spetsiaalse kaitsevarustuse vajadust.

"Tuumaenergia tootmise absoluutselt kõige suurem risk on muidugi radioaktiivsus ja selle potentsiaalne mõju meid ümbritsevale keskkonnale ja inimeste tervisele. Seetõttu on kõik meie tegevused seatud nii, et seda vältida. Olukorras nagu täna, kus me toodame suures koguses energiat, ei ole meil keskkonnale praktiliselt mingit mõju," kirjeldas jaama juht Björn Linde nende keskkonnamõju.

Saatuslikud ootamatused

Samas on selge, et nagu igal energiaallikal, on ka tuumaenergial omad ohud ning isegi kui õnnetuse juhtumise tõenäosus on madal, siis võivad nende tagajärjed olla siiski katastroofilised. Rootsi Kuningliku Tehnoloogiainstituudi tehnoloogiaajaloo professor Per Högselius tõi välja, et radioaktiivsete lekete oht on alati olemas, kuna kiirgust tuleb alati moel või teisel ohjeldada.

"Kahjuks kinnitavad mitmed näited ajaloost, et see ei ole alati olnud nii lihtne, nagu tuumajaamade insenerid ja käitajad on arvanud," sedastas Högselius.

"Euroopas on paljud uuringud näidanud, et tuumajaamadest viie kilomeetri raadiuses on kõrgenenud vähktõve risk, eriti laste leukeemia esinemine. Võimalik, et uued reaktorid on turvalisemad," lisas ka Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi tehnoloogiaajaloo professor Kate Brown. 

"Osooni" külastus Forsmarki jaama 3. reaktori juurde sai võimalikuks tänu jaama regulaarsetele hooldustöödele, kuigi päris reaktori juurde võttemeeskonda ei lubatud. Kõige lähem, kuhu spetsiaalse väljaõppeta inimesi lastakse, on reaktoriruumi vaateakna ja turbiiniruumi pliiklaasist akna taha. Hooldustöödel asjatas seal hulk inimesi, kuid tavaoludes ei oleks seal kedagi, sest kiirgustaseme tõttu oleks tegu punase ehk väga kiirgusohtliku tsooniga.

Nagu selgitas jaama kommunikatsiooniekspert Albin Ahlbom, langeb kiirgustase siiski kiiresti ning pärast reaktori välja lülitamist kulub vaid mõni minut, et muuta turbiiniruum töötajatele ohutuks.

Tuumaelektrijaama tööpõhimõte on laias plaanis sama, mis paljudel kivisöe- või Eesti puhul põlevkivijaamadel. Kütusest saadav soojusenergia keedab vett, tekkiv aur suunatakse turbiinidesse, mis ajavad ringi generaatorit. Erinevus tuleb kütusest – tuumajaama puhul ei teki soojus mitte põlemisel, vaid uraani aatomituumade lõhustumisel. Süsinikuheitmeid sellega teatavasti ei kaasne.

Küll aga tõi Per Högselius välja, et tuumajaamalgi on oma keskkonnamõjud. Vahetule ümbritsevale keskkonnale on kõige kriitilisem soojussaaste. Kuigi reaktoritega kokku puutunud vesi loodusesse ei jõua, tuleb seda siiski kondensaatorites jahutada ja selleks kasutatakse näiteks Forsmarkis merevett.

Kui see merre tagasi jõuab, on see ligi kümme kraadi soojem kui ümbritsev keskkond. Sellisel moel kaotsi mineva energia kogused on kolossaalsed. Forsmarkis toodetud 3210 megavati energia kohta läheb jahutusveega keskkonda 5946 megavatti. See tähendab, et iga saadud elektrienergia megavati kohta jõuab 1,85 megavatti soojusena loodusesse.

Ka jahutusvesi on keskkonnaprobleem

Laias laastus on efektiivsused kõigis tuumajaamades sarnased. Läänemere-äärsetest jaamadest on kõige väiksemate soojuskadudega Oskarshamni jaam Rootsis, kus megavati elektrienergia kohta jõuab loodusesse 1,7 megavatti soojusenergiat. Suurim soojussaastaja on aga Loviisa jaam Soomes, kust jõuab megavati kohta loodusesse kaks megavatti soojust.

Soojem vesi muudab aga mõistagi ümbruskonna ökosüsteemi. Nii on näiteks Forsmarki jaama lähistel talviti 2-3 ruutkilomeetri suurune jäävaba ala. Lisaks on mitmed teadustööd näidanud, et tuumajaamade ülessoojendatud veed kipuvad kujunema invasiivsete liikide kasvulavaks.

Mereökoloogia professor Pauline Snoeijs-Leijonmalm Stockholmi Ülikoolist kirjutab raamatus "Biological Oceanography of the Baltic Sea", kuidas Soome ja Rootsi tuumaelektrijaamade ülessoojendatud vesi on võimaldanud võõrliikidest ränivetikal Pleurosira inusitata, karbil Mytilopsis leucophaeata ja mudateol Potamopyrgus antipodarum saavutada suure arvukuse.

Snoeijs-Leijonmalm lisab, et suured jahutusvete väljalaskepaigad ja nende ümbrus pole üksnes "kuum koht" võõrliikide vohamiseks, vaid need võivad olla ka esimesed punktid, kust võõrliigid saavad mujale Läänemerre levida. Aastaringselt kõrgemad veetemperatuurid jahutusvee väljavoolupiirkondades võivad soodustada tulnukliikide kohanemist ja levikut uude elupaika. Näiteks täheldati esmakordselt hulkharjasussi marenzelleria sp. ja vööt-kirpvähki Gammarus tigrinus soojendatud vees Loviisas, enne kui nad levisid teistele rannikualadele Soome lahe idaosas.

Samamoodi avastati angerja parasiidi Anguillicoloides crassus suur arvukus esmalt Oskarshamni soojendatud vees, enne kui liik tungis ülejäänud Läänemerre.

Kuid sellega jahutusvee mured ei piirdu. Jahutusvesi on jaamale kriitilise tähtsusega ning kliima muutumine võib sellegi kättesaadavust mõjutada. Nii olid mitmed Euroopa tuumajaamad läinud suve põudade ajal sunnitud oma töö seiskama, kuna reaktorite jahutamiseks polnud piisavalt jahedat vett.

"Läänemere piirkonnas on muidki reostusega seotud ohte. Näiteks vetikaõitsengud või Venemaalt tulevate tankerite lekked. Tuumajaamade operaatorid peavad selliseid probleeme, mis rikuvad jahutusvett või selle kättesaadavust, tõsiseks riskiks tuumaohutusele," rõhutas Högselius.

Logistilised väljakutsed

Lisaks jaama enda ülalpidamisele tähendab tuumaenergeetika ka suure rahvusvahelise logistikaketi ülesehitamist ja rahvusvaheliste lepete sõlmimist. Kütuse kaevandamisest kuni jääkide lõppladustuseni peab kõik sujuma.

"Muidugi peab kulgema vigadeta kütuse enda ammutamine, aga samuti ka uraani rikastamine või kütuseelementide tootmine, mis on väga spetsiifilised teenused, mida paljudes riikides ei tehta. Teel tuumajaama veetakse kütus meritsi, teedel või raudteedel risti-rästi üle mandrite ja ookeanide," ütles Högselius. Ta lisas, et kindlasti tuleb arvestada ka seda, kas uraan on kaevandatud moraalselt ja juriidiliselt vastutustundlikult ning keskkonda kahjustamata.

Rootsi tuumajaamade juht Björn Linde tõdes, et loomulikult tähendab logistika väljakutseid, kuid kõige kriitilisem on siiski turvasüsteemide usaldusväärsus ja see on asi, mille osas ei tohi kindlasti järeleandmisi teha.

Kokku on Forsmarki tuumajaama ühes reaktoris kasutuses umbes 120 tonni uraani, reaktoreid on kokku kolm. Kui kütus oma töö teinud, tuleb see ohutult ladustada ning seegi ülesanne ei ole kergete killast. Rootsi ja Soome on selles vallas eesrindlikumate riikide seas ning mõlemas on paigad, kuhu rajatakse spetsiaalsed maa-alused ladustuskohad, et panna sinna kasutatud tuumakütus sajaks tuhandeks aastaks tallele.

Mida teha jäätmetega?

Forsmarki tuumajäätmete ladustuspaik on maa alla rajatud tunnelite süsteem, mida mööda veab jäätmeid spetsiaalselt selleks otstarbeks valmistatud ning väga aeglaselt liikuv veok. Forsmarkis ladustatakse ka teiste Rootsi tuumajaamade madala ja keskmise ohutasemega jäätmeid, mille pikamaatransport käib meritsi, selleks jällegi spetsiaalselt valmistatud laevaga M/S Sigrid.

Kasutatud tuumakütuse ehk ohtlikumate jäätmete jaoks, on Oskarshamni tuumajaama juurde ehitatud veelgi keerukam vaheladustuskoht. Pärast reaktorist eemaldamist lastakse kütuseelementidel aasta aega reaktori kõrval, vees, jahtuda. Pärast seda viib M/S Sigrid need Oskarshamni ohtlike tuumajäätmete vaheladustuspaika. Seegi on ajutine ladu, sest jäätmed seisavad seal 30–40 aastat. Pärast seda peaksid jäätmed jõudma lõppladustuskohta, kuid seda pole veel Rootsi jõudnud ehitada.

Lisaks ootab Forsmarki madala ja keskmise ohutasemega jäätmete ladustuskohta laiendamine, kuna Rootsi on osa oma tuumajaamasid sulgenud ning demonteeritavate jaamade komponendid vajavad samuti hoiukohta. Praegu on Forsmarki ladustuspaik juba 60 protsendi ulatuses täis. Kasutatud tuumakütuse ajutine hoidla Oskarshamnis on 36 aastaga ligi 73 protsenti täidetud.

Rootslaste plaan on Forsmarki tuumaelektrijaama lähistele ehitada ka riigi esimene kasutatud tuumakütuse lõppladustuskoht, kus oleks võimalik hoida vaskkanistritesse ja bentoniitsavisse lukustatud üliradioaktiivseid kütuseelemente mitmesaja meetri sügavusel 100 000 aastat. Praegu on lõppladustusjaam siiski veel planeeringute staadiumis ja selle asukohas laiub tühermaa.

Igal pool pole sellega aga nii kaugele jõutud.

"USA on maailma esimene tuumaenergiat kasutama hakanud riik ja me ei ole ikka veel, 75 aastaga suutnud välja mõelda, mida oma tuumajäätmetega peale hakata," tõdes MIT tehnoloogiaajaloolane Kate Brown. "Tohutu kogus USA tuumajäätmetest on sisuliselt kodutu, sest ükski kogukond ei taha enda lähiümbrusse riiklikku tuumajäätmete ladustuskohta. Väiksemates riikides nagu Jaapanis on see probleem veel muidugi palju hullem."

Ühe näitena tõi Brown Fukushima tuumakatastroofi, kus ei olnud samuti leitud õiget lahendust tuumajäätmete küsimusele, mistõttu hoiustati jäätmeid jaamas endas. Pärast plahvatust jaamas pääses ka jäätmetes peituv radioaktiivne materjal mööda maailma laiali levima.

"Tuumajaamad on selline asi, mis jääb saastunuks ka pärast kasutamise lõppu ja seda sadadeks tuhandeteks aastateks," tõdes Brown.

Kas igal riigil peaks olema oma tuumajaam?

"Kui suudate teha kindlaks, et teil on olemas eeldused. On olemas kompetents ja turvasüsteemid, siis ma ei näe põhjust, miks te ei peaks tuumaenergiat kasutama. Aga kui teil on kahtlusi ja mõtlete, et äkki ei ole me selleks võimelised või me ei saa jäätmetega hakkama, siis peate kindlasti uuesti järele mõtlema," ütles tuumajaamade juht Björn Linde.

Tehnoloogiaajaloolane Per Högselius tõi siiski välja, et paljud riigid on praeguseks otsustanud asendada oma senise fossiilkütuste ja tuumaenergia põhise elektritootmise taastuvenergiaga.

"On oluline hajutada erinevate elektritootmisviisidega kaasnevaid riske ja arendada välja tervislik segu erinevatest allikatest. Igal energiaallikal on rida kaasnevaid probleeme. Riskide- või ohtudevaba energiatootmist ei ole olemas ning iga kilovatt energiat, mida tarbime, tähendab kuskil ohvreid, teatavat kahju, ükskõik millist energiat me kasutame. See tähendab aga seda, et tänapäeval on energia säästmine ja hoidmine aina olulisem," ütles Högselius.