Hoiatav näide: Valgevene teaduse konnatiigistumine seab ohtu rahvatervise

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Vanemteaduri sõnul on nii tavainimesed kui ka poliitikud Tšornobõli teemast väsinud. Autor/allikas: Gabriella Clare Marino/Unsplash

Tšornobõli tuumakatastroofile järgnes 1986. aasta kevadel suur avalik huvi nii Valgevenes kui ka kogu maailmas. Järgnenud kümnendi algul panustas plahvatuse mõju uurimisse omal moel enamik Valgevene teadlastest. Nüüdseks on Tšornobõli temaatika poliitikute silmis tähtsuse minetanud, rahastus selle uurimiseks kokku kuivanud ning näiteks väikeste kiirgusekoguste mõju rahvatervisele ei tea hästi enam keegi.

"Meile räägitakse alati, et tuumaenergia on kõige ohutum, sest seal on ohutusprotseduurid paigas ja (riske vähendab) mitu järku ennetustööd. Ometi saab mistahes ennetust lihtsasti petta inimtegur," ütleb Eesti Maaülikooli vanemteadur Anton Shkaruba. See tähendab tema sõnul, et Valgevene 35 aasta tagusest olukorrast võib end ühel päeval leida iga tuumariik.

Mõne aasta eest uuris Shkaruba koos Valgevene kolleegi Hanna Skryhaniga poliitika ja teaduse suhteid Valgevenes just seoses Tšornobõli katastroofiga. Ehkki uuringu jaoks kogusid nad materjali juba viie aasta eest, kestavad toona nähtud arengud Shkaruba sõnul edasi.

Huvi = raha 

"Halvim on asja juures see, et milline ka poleks valitsev kord, reageerib valitsus tuumaplahvatusele täpselt samamoodi," ütleb Anton Shkaruba. Ühtemoodi peataolek tabas tema sõnul 1986. aastal nii autoritaarset Nõukogude Liitu kui ka Fukushima katastroofi järel demokraatlikku Jaapanit. Vapustuse üleelanud riigis järgnevad kaosele salastamisparanoia ja püüd päästa majandust inimeste heaolu arvelt. Tšornobõli ja Fukushima juhtumite põhjal otsustades ei näe Shkaruba, et ka näiteks ükski Euroopa Liidu riik käituks samas olukorras kuidagi teisiti.

Kui aga katastroof siiski juhtub, äratab hätta sattunud riik algul palju rahvusvahelist tähelepanu ning kõik riigid ja ühendused on lahkelt valmis kannatanut aitama. "Siis aga rahvusvaheline avalikkus unustab su mure ära ja elad sellega üksi," tõdeb Shakruba. "Pead õppima sellega ise toime tulema."

Vanemteaduri sõnul on nii tavainimesed kui ka poliitikud Tšornobõli teemast väsinud. Tüdimus annab tunda Valgevene poliitikas, kus poliitikuid huvitab juhtunuga tegelemine üha vähem. Poliitika mõjutab omakorda teadust, kus Tšornobõliga seotud teadustöid rahastatakse üha harvem. Viimane pole Shkaruba sõnul ainult Valgevene mure, vaid samamoodi on lood ka Ukrainas ja Venemaal.

"Kui räägime konkreetselt Valgevenest, siist me lihtsalt ei saa olla kindlad, et sealt tuleb usaldusväärne teadus," märgib ta. Valgevenes võimaldab valitsus Tšornobõli teemadega tegeleda vaid üksikutel valitud uurimisrühmadel. Nii väike, läbipaistmatu ja priviligeeritud kogukond on Shkaruba sõnul mitmel põhjusel probleemne. 

"Teaduse teevad heaks mitu eneseregulatsiooni mehhanismi," ütleb ta. Esiteks eelretsenseerivad teadlased üksteise töid. Teiseks on  teadlaskonnas üldjuhul tähtsad kolleegide ootused, mis lükkab paika, kelle töö ja mis põhjusel on kõrgemas hinnas.

Valgevene Tšernobõli uurijate kogukonnas ei kehti Shkaruba sõnul kumbki. "Kogukond on piisavalt väike, et seal poleks toimivat kolleegisurvet. Samuti ei läbi kogukonna avaldatud artiklid mingit toimivat eelretsenseerimist," ütleb ta. Vähemasti ei saa avaldatud töid tema sõnul selgelt hinnata, sest artiklites kirjeldatakse katset käiku ja järeldusteni jõudmist liiga ähmaselt.

"Niisiis on see jällegi hoiatus väikestele riikidele, nagu ka Eesti," tõdeb ta ja selgitab, et kui mõnes väikeriigis tekivad väikesed ülejäänud teadusest ära lõigatud kogukonnad, võib ees terendada Valgevene olukord. Suurriikides nagu Venemaa see seos Shkaruba sõnul nii selgelt ei kehti.

Vorstiteemalistest doktoritöödest riigile allutatud tervisekontrollini

Plahvatusele järgnenud aastatel mõistsid Anton Shkaruba sõnul Valgevnes kõik, et toimuvaga edasi elamiseks tuleb teha palju uuringuid. "Toona oli mõni projekt käsil enam-vähem igal uurimisrühmal, kellel oli midagi tegemist Tšornobõli võimaliku mõju mõne aspektiga," kirjeldab ta.

Näiteks püüdsid pinnaseuurijad ja geokeemikud 1990. alguses mõista, kuidas kiirguseosakesed tungivad õlitoormesse. Metsateadlased jälgisid aga osakeste imbumist metsa ökosüsteemi ja otsisid koostöös pinnaseuurijatega vastuseid metsanduse tulevikuga seotud küsimustele. Asi ei piirdunud aga vaid hoogsa erialadevahelise koostööga. "Raske on lausa ette kujutada, kui palju doktoritöid on Valgevenes kaitstud teemadel nagu "kuidas teha vorsti radioaktiivsest lihast"," kirjeldab Shkaruba.

Ühtlasi arendati 1990. aastatel vanemteaduri sõnul Valgevenes välja põhjalik käitumiskoodeks, mis sisaldas juhiseid edasi elamiseks ja näitas, millised majandustegevused olid saastunud aladel võimalikud. Siinkohal ei pea Shkaruba silmas eluohtlikult kiiritatud alasid. "Põhimõtteliselt, mõõdukalt saastunud aladel, kus kiirgust on alla viie kürii ruutkilomeetri kohta, on võimalik ka suhteliselt turvaline elu," ütleb ta. 

Mõõdukalt saastunud piirkondi kimbutavad saaste kõrval hoopis kaudsemad mured. Näiteks lahkuvad noored haritlased sellistest piirkondadest ehk sealne haridustase langeb. Samuti on sealsed inimesed võimaliku saasteohu tõttu pidevas stressis, mistõttu kimbutavad neid stressiga seotud haigused. 

Shkaruba sõnul kerkis mõõdukalt saastunud aladega seoses esile teinegi mure. "Kui tahta peale Tšornobõli plahvatust kuidagi toime tulla, tuleb aru saada, kui palju kiirgust inimesed erinevates piirkondades saavad. Kui sa seda ei tea, ei tea sa ka, mida ette võtta," selgitab ta. Kuigi esmapilgul võib tunduda rühmitada inimesi nende kodupiirkonna keskmise reostuse järgi, mida Shkaruba sõnul ka tehti, pole reaalsus siiski nii lihtne. 

"Ühes majapidamises võivad inimesed näiteks Tšornobõli kiirgust vältida, aga järgmise elanikke ei huvita see üldse," võrdleb ta. Olgu piirkonna keskmine kiiritatus milline tahes, lisab argielu sinna suure hulga juhuslikkust. Näiteks võib ahjuküttega majapidamisse sattuda küttematerjali seas mõni kiiritatud puuhalg või turbabrikett. See tähendab, et ahju küttes hingab terve perekond radioaktiivseid osakesi sisse. "Traditsiooniliselt kasutatakse tuhka ka väetisena ehk laotatakse köögiviljapeenrale. See tähendab, et lisaks õhus olevale kiirgusele jõuavad osakesed ka su majapidamisse ja nii edasi," ütleb Shkaruba.

Lahendus oli 1990. alguses olemas, sest siis investeeris riik kogu küttepuidu automatiseeritud kontrolli. Aja möödudes jäi kulukas kontroll aga üha lõdvemaks. "Lõpptulemusena suureneb võimalus, et selline saastunud kraam jõuab inimesteni, kogu aeg," märgib vanemteadur ja lisab, et iga inimese tegelikult saadud kiiritus on nüüdseks õnnemäng.

Anton Shkaruba ja Hanna Skryhan kirjutavad Tšornobõli uuringutest ajakirjas Environmental Science & Policy.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: