Uued mutatsioonid

Mõned varasemad teadustööd on vihjanud, et kiiritada saanud loomade järeltulijatel esineb sagedamini uusi geenimutatsioone. Stephen Chanocki, USA riikliku vähiuuringute instituudi juhtivteaduri sõnul on loomkatsete tegemine mõnel juhul omal kohal. Neis nähtava inimorganismis toimuvale otse üle kandmine on aga sama hea, kui panna samale kaalukausile õunad ja apelsinid.

"Tavaliselt saavad loomad taolistes katsetes lühikese aja vältel väga suure kiirgusdoosi ja neil lastakse seejärel paljuneda. Me uurisime, mis juhtub, kui keelutsoonis viibinud inimesed asuvad looma peret palju hiljem," sõnas Chanock. Kokku haaras Chanocki töörühma uurimus aastatel 1987–2002 sündinud 130 last, kelle vähemalt üks vanematest osales Tšornobõli puhastustöödel.

Neist osad olid saanud tsoonis viibimise ajal kuni nelja grei suuruse kiirgusdoosi. "Mõnede saadud doos on võrreldav röntgenis käimisega, teiste puhul vähist vabanemiseks kasutatava radioteraapiaga," selgitas Lindsay Morton, USA riikliku vähiuuringute instituudi juhtivteadur.

Enam kui kolme grei suurune doos päädib tavaliselt raske haiguse ja sageli surmaga. Nõnda jäid uuringust välja need üksikjuhtumid, kus rängalt kiiritada saanutel õnnestus haigus seljatada ja lapsi saada. Samuti ei leia valimist naisi, kes olid õnnetuse ajal rasedad. Chanocki sõnul on rahvatervishoiu seisukohalt tulemused siiski olulised. Nõukogude Liidu eri nurkadest mobiliseeriti katastroofi likvideerima sadu tuhandeid inimesi.

Uute mutatsioonide leidmiseks järjestas töörühm ülipõhjalikult laste ja nende vanemate genoomi. "Me ei näinud, et tsoonis töötanud vanemate lastel esines tavapärasest rohkem uusi mutatsioone, kui on inimeste puhul tavaline. Seejuures polnud mingit vahet, kui kaua oli õnnetusest möödunud või kui palju vanemad täpselt kiiritada said," märkis Stephen Chanock.

Statistiliselt sai töörühm peaagu kindlalt välistada, et iga 100 milligrei kohta tekkis rohkem kui üks uus mutatsioon. Võrdlusena on varasemate geeniuuringute põhjal lastel juba loomupäraselt 50–100 mutatsiooni, mida nende vanemate genoomist ei leia. Need on evolutsiooni loomulik osa.

Nõnda võiks pakkuda uuring Chanocki sõnul lohutust või kergendustunnet paljudele vanematele, keda sunniti omal ajal Tšornobõli koristustöödel osalema.

Katastroofiga seonduv on Ukrainas endiselt hell teema. "Vanemad langesid oma lapse DNA loovutamisel selgelt kahte lehte. Osad olid kohemaid nõus, teised keeldusid kategooriliselt ja neid ei veennud miski vägi," kirjeldas DNA proovide kogumisel võtmerolli mänginud Dimitri Bazõka, Ukraina riikliku kiiritusmeditsiini-uuringute keskuse (NAMN) professor.

Kilpnäärmevähi eripärad
Teises töös keskendus Chanock kolleegidega kilpnäärmevähile. Vähivormi esinemissagedus kasvas nii Tšornobõli piirkonnas kui kaugemal peale tuumakatastroofi märkimisväärselt. Eeskätt jäid löögi alla lapsed. Radioaktiivne jood langes karjamaadele. Sealt omakorda jõudis ainevahetuse reguleerimisel oluline element lüpsilehmade organismi ja inimeste toidulauale.

Kuigi seost tuumaõnnetuse ja kilpnäärmevähi vahel on kinnitatud paljudes varasemates epidemioloogilistes töödes, polnud kasvajaid väga põhjalikult uuritud. "Meie õnneks olid teadlased mõnekümne aasta eest väga ettenägelikud, et otsustasid asutada toona Tšornobõli koepanga. Kasvajakoe külmutamine võimaldas uurida meil nüüd uurida vähirakkude DNA-d kaasaegsete meetoditega," märkis Lindsay Morton.

Töörühm üritas välja selgitada, kas kiirguse tekitatud kahjustustes on midagi eriskummalist. Varem ilmunud uuringute kohaselt viib ioniseeriv kiirgus peamiselt DNA-heeliksi katkemiseni. Selle paikamisel tehakse aeg-ajalt vigu, mis võib päädida omakorda vähi tekkimisega.

"Ioniseerivat kiirgust eristab teistest mutageenidest selle juhuslikkus – võime näha mutatsioone kõikjal genoomis. Mida rohkem olid lapsed kiiritada saanud, seda rohkem neid nende genoomis oli. Olime seetõttu väga rahul, kui meil õnnestus varasemaid tulemusi kinnitada," lisas juhtivteadur. Mortoni ja kolleegide töö muudab eriliseks selle mahukus. Kokku haaras uurimus 440 noorukit, kellest 359 olid puutunud lapseeas kokku Tšornobõlist pärit saastega.

Ühtlasi kinnitasid tulemused, et kilpnäärmevähi tekkimiseks pole palju vaja. Tihti oli selle taga vaid üks mutatsioon eelnevalt vähiga seostatud geenis. "Nn ohutut kokkupuudet kiirgusega on seetõttu raske määratleda. Eriti madalamate dooside juures oleks võinud tekkida vähk paljudel juhtudel ka ilma Tšornobõlita, kuid me ei saa öelda kui paljud," sõnas Stephen Chanock.

Töörühm pani muu hulgas tähele, et madalama kiirgusdoosi saanud vähipatsientide puhul oli geneetiline risk kilpnäärmevähi tekkimiseks sagedamini teistest uuritavatest kõrgem.

Mortoni sõnul võiks näha tulemuste head külge. "Kuna enamik leitud mutatsioonidest oli juba varem teada, ei pea me hakkama mõtlema ioniseerivast kiirgusest tingitud kilpnäärmevähi ravimiseks välja midagi täiesti uut ja piisab juba end tõestanud võtetest," laiendas juhtivteadur.

Samuti uskus ta, et geeni- ja epidemioloogiliste andmete kombineerimisest võib olla tulevikus kasu ioniseerivast kiirgusest tingitud vähi ennetamisel.

"Teame varasemast, et mutageenidega kokku puutumise järel on risk vähi tekkimiseks eelnevast kõrgem mitmeid aastakümneid, kuid selle riski suurus ja vähenemine ning kasvaja pahaloomulikkus ei püsi terve selle aja samasugune," mõtiskles Lindsay Morton. Nõnda võiks näiteks kõrgema riskiga inimesi sagedamini uuringutele kutsuda.