Möödunud aasta keskmise õhutemperatuur ületas 1981–2010 aasta keskmist 0,6 °C võrra. Võrreldes tööstusajastule eelnenud ajaga jõudis soojeneda planeet 1,1–1,2 °C. Kõige kiiremini tõusis möödunud aastal Alaska ja mitmete arktiliste piirkondade temperatuur. Tavapärasest kõrgem oli see ka Euroopa ida- ja lõunaosas, Lõuna-Aafrikas ja Austraalias.

Analüüsi põhjal oli lõppenud aastast 0,04 °C võrra soojem 2016. aasta. Erinevalt 2019. aastast aitas toona planeedi temperatuuri kergitada El Nino. Vaikse ookeani idaosa pinnakihi soojenemist tuleb ette keskmiselt kaks korda kümnendi jooksul. Euroopat üksikuna vaadates oli aga lõppenud aastata sellele vaatamata mõõtmisajaloo kõige soojem, edestades napilt 2014. aastat.

Kõige soojemate aastate esikümne moodustavad viimased kümme aastat. Temperatuuritõusu saab seostada eeskätt kasvuhoonegaaside sisalduse suurenemisega Maa atmosfääris. Näiteks tõusis CO₂ sisaldus 411 osakeseni miljoni osakese kohta. Nii kõrge pole olnud selle tase vähemalt viimased 800 000, tõenäoliselt enam kui 3,5 miljonit aastat.

ÜRO valitsustevahelise kliimapaneeli raportite kohaselt tuleks temperatuuritõusu 1,5°C piiramiseks kärpida süsinikuheitmeid alates sellest aastast igal aastal ligi kaheksa protsendi võrra. Piiri ületamine seaks ohtu mitmed saareriigid ja arengumaad. Äärmuslike ilmaolude sagenemine, maailmamere tõus ja saagikuse vähenemine tähendaks ka märkimisväärseid rahalisi väljaminekuid ja kasvataks enneaegsete surmade arvu.

Möödunud aastal paiskasid maailma riigid õhku varasemast ligikaudu 0,6 protsendi võrra rohkem CO₂.