Enne 1980. aastat tuli korallide pleekimist ette keskmiselt 25–30 aasta tagant. Aastaks 2016 oli kasvanud selle sagedus viis korda. „Suur Vallrahu korallide massiline pleekimine 1998. aastal oli esimene kord, kui midagi sellist oma paarikümne aasta pikkuse karjääri vältel nägin. Ühtlasi oli tegu esimese tervet maailma haaranud sündmusega. Sellest ajast saadik on seda juhtunud Suurel Vallrahul veel kolm korda,“ nentis Austraalia koralliuuringute tippkeskuse juht Terry Hughes, uue uurimuse juhtivautor.

Korallide pleekimise taga on veetemperatuuri tõus ja nende sõltuvus nende kudedes elavates vetikatest. Vetikad varustavad koralle fotosünteesi abil toitainetega. Vastutasuks saavad need korallidelt ammoniaaki ja süsihappegaasi. Kehvemate keskkonnaolude korral heidavad korallid vetikad aga lühiajalise ellujäämise nimel polüüpidest välja.

Pikemas perspektiivis jäävad need seetõttu nälga. Lisaks on vetikad temperatuurimuutuste suhtes ülitundlikud. Korallide hukkumiseks võib piisata juba sellest, kui vee keskmine temperatuur tõuseb ühe kraadi võrra.

Pleekimise järel kulub koralli täielikuks taastumiseks keskmiselt kümme aastat. Teisisõnu hakkab pleekimissündmusi üksteisest lahutav ajavahemik jääma juba praegu ökosüsteemi taastumiseks liiga lühikeseks.

Töö kohaselt nägi 1980. aastat näha korallide pleekimist kõige paarikümne kilomeetri laiusel alal, nüüd võib see ulatuda paarisaja kilomeetrini.

Kõige rohkem on seetõttu kannatanud Atlandi ookeani lääneosas ja Kariibi mere põhjas elavad korallid. Atlandi lääneosa korallid on pleekinud alates 1980. aastast keskmiselt kümme korda. Piirkonna veetemperatuur on tõusnud kiiremini kui maailmameres tervikuna. Austraalia rannikul ja India ookeani korallides on pleekinud sama ajavahemiku jooksul enam kui pooled korallidest kolm korda.

Teadlased rõhutavad töös, et juba õige pea ei lähe korallide suretamiseks isegi Vaikse ookeani pinnakihti soojendavat El Niñot või teisi sarnaseid erakordseid sündmusi. Piisab vaid lihtsalt soojast suvest.

Möödunud aastal leidis Hughes kolleegidega, et Suur Vallrahu võib hakata üle ühe aasta pleekima isegi juhul, kui maailma keskmine õhutemperatuuri tõus ei ületa tööstusajastueelset 1,5 °C võrra. See on Pariisi kliimaleppe üks soovituslikest eesmärkidest. Maailmas laiemalt loodetakse jääda aga 2 C° piiresse.

Hughes nentis, et pole selge, kas praegu nähtavat trendi on võimalik tagasi pöörata. „Igal juhul rõhutab see vajadust kliimamuutusi tõsiselt võtta ja piirata kasvuhoonegaaside heitmeid,“ leidis ta.

Hiljuti ilmunud töös leiti, et Suur Vallrahu taastumise algatamiseks piisab, kui sellest püsib elu isegi kolm protsenti. Teisalt on koralle uurivad teadlased nentinud, et korallrahud on sisuliselt surnud, kui see pleegib 5–6 korda.

Peale pleekimise ohustavad Austraalia koralle praegu koralle söövate suurte ogatähtede (Acanthaster planci) vohamine. Kariibi meres elavaid koralliriffe laastasid sel aastal märkimisväärselt orkaanid.

Uurimus ilmus ajakirjas Science.