Suur Vallrahu asub Asutraalia kirderannikul ligi 2300 kilomeetri pikkusel alal ning selles elutseb enam kui 1600 erinevat liiki kalu. Vallrahu kaltsiumkarbonaadist struktuuri on sinna tekitanud enam kui 450 liiki koralle. Lisaks eelaminitud kaladele elab seal veel tuhandeid erinevaid liike meritähti, merisiilikuid, ussikesi ja karpe. Rääkimata ligi 215 liigist lindudest ja umbes 30 liigist vaaladest ja delfiinidest, kelle igapäevane ellujäämine sõltub Suurest Vallrahust.

Eelmise aasta suvel aga juhtus midagi ootamatut, mis muutis Suure Vallrahu olukorda märkimisväärselt. Suur Vallrahu muutus valgeks. Pleekinuks, nagu ütlevad kohalikud.

El Niñot esineb seal regulaarselt, kuid see ei too tavaliselt pleekimist kaasa. Eelmisel aastal aga tõi, kuna see sattus kokku juba soojenenud ookeaniveega.

Soe seisev vesi pani korallorganismid suure surve alla ajal, mil neil elavad sümbiontidest vetikad. “Me oleme nüüd pidevas ebakindlas olekus, sest pleekimist võib tulla ette iga kord, kui meil on soe suvi, millele veel lisandub El Niño,” selgitas Austraalia teadusagentuuri korallrahude uurimise kompetentsikeskuse direktor Terry Hughes.

Mullune pleekimine oli ajaloo suurim. Soe vesi tähendab aga seda, et Suure Vallrahu ökosüsteemi kimbutavad erinevad patogeensed nakkused.

Ajavahemikus 1998–2003 tuvastati, et teatud tüüpi surmavate haigustekitajate hulk oli Suures Vallrahus 20-kordseks muutunud.

Need haigustekitajad nõrgestavad korallide immuunsüsteemi muutes need vastuvõtlikuks erinevatele viirustele, patogeensetele bakteritele, seentele ja mereveesetetele. Korallide valgeks muutumine on selle üks välistest tundemärkidest.

Surnud meritähed

Merevee soojenemine pole aga ainus ökosüsteeme ohustav tegur. 2013. aasta alguses leiti Vaikse ookaeani rannikult Mehhikost Alaskani massiliselt meritähti, mis olid justkui ära sulanud. Põhjuseks oli densoviirus. See viirus on ennegi epideemiliselt levinud ning seda soodustab soe ja happeline merevesi.

Samuti soodustab soe merevesi erinevate viirushaiguste levikut. Näiteks Kariibi mere saartel on selle sajandi algusest nakatunud homaarid Panulirus argus viirusesse (PaV1). See viirus hävitab homaari kesas hapnikku kandvaid rakke ning see omakorda muudab homaarid loiuks ja võimetuks endale toitu hankima. Mõnes Kariibi mere piirkonnas on see haigus nakatanud juba 60 protsenti homaaripopulatsioonist.

Laborikatsed on aga tõestanud, et ka PaV1 puhul soodustab soe merevesi viiruse levikut homaari kehas, samas kui külm vesi vähendab PaV1-e virulentsust.

Happeline vesi

Kuigi selle osas, kui suur on CO2-e emissiooni roll kliimamuutuses, on teadlased erinevatel seisukohtadel, on kindel aga see, et CO2 muudab merevee happelisemaks. Väidetavalt on viimase 20 aasta jooksul muutunud merevesi kolmandiku jagu happelisemaks.

Kaltsiumist koosnevatele organismidele, näiteks korallrahudele tähendab see, et madalam pH raskendab korallide kaltsiumkarbonaadist struktuuride loomist ning lahustab ühtlasi olemasolevaid struktuure.

Pikemalt saab ookeanide soojenemise ja happelisemaks muutumise mõjudest lugeda The Scientisti artiklist.