''Inimeste sooritusvõime on seotud unevõlaga ükskõik millisel päeva või öö hetkel ning see järgib teatud rütmi. Nad peavad sellega arvestama, seda nii juhul kui nad on puhkusele sõites 20 tundi järjest autoroolis kui ka lihtsalt vahetustega tööd tehes,'' sõnas uurimuse juhtivautor ja Liege'i ülikooli teadur Pierre Maquet ERR Novaatorile.

Näiteks kaks päeva järjest üleval olles on esimesel 16 tunnil inimeste sooritus erinevaid vaimset pingutust nõudvates ülesannetes võrdlemisi samasugune. Bioloogilise öö saabudes, mida saadab nn unehormooni melatoniini tõus, hakkab see aga järsult langema. Madalpunkt saabub järgmisel hommikul kella 6—8 paiku hommikul. ''Ent tegu pole ühtlase sirgjoonelise pideva langusega. Kuigi eelmise päevaga võrreldava tulemuse saamiseks tuleb unevõlg tasuda, lähevad asjad ilma selletagi paremaks,'' selgitas Maquet.

Aju võimekust mõjutavad lisaks vajadusele magada ka üldised, peaaegu täpselt 24 tunni pikkused ööpäevarütmid. Seejuures muutub päeva edenedes (ning unevõla kasvades) nn kellageenidest ja nende alusel valmistavatest valkudest lähtuv surve ärkvel püsida järjest tugevamaks. Igas rakus nähtavaid rütme aitab sünkroonis hoida hüpotaalamuses paiknev tilluke suprakiasmaatilise tuuma nime kandev ajupiirkond.

Kui käitumises on tsükkel hästi näha, polnud teadlastel head ettekujutust, mis toimub samal ajal ajus. ''Mõõtmised näitavad, et une puudujääk ja ööpäevarütmid ei mõjuta sugugi kõiki piirkondi võrdselt. Näiteks on neil selge mõju reaktsiooniaja ülesannete ajal aktiivseks muutuvatele piirkondadele. Mida suurem on une puudujääk, seda nõrgemaks vastus muutub,'' tõi Maquet näite. Tegu on esimese korraga, kui taolist erisust on näidatud aju tasandil.

Kuigi laiemas laastus mõjutas unevõlg kõige enam otsmikusagarat, mis tegeleb muu hulgas otsuste langetamise ja teiste planeerimist nõudvate ülesannetega, oli unepuuduse mõju lihtsas reaktsiooniaja testis oluliselt märgatavam, kui suuremat vaimset pingutust nõudvates meenutamist nõudvates katsetes. Tõdemus võiks Maquet hinnangul pakkuda mõru lohutust kõigile öövahetuses töötavatele inimestele – varajastel hommikutundidele on keskendumine raske igaühe jaoks ja tegu pole isiklike nõrkuste või puudujääkidega.

Teadur ise peab tähtsamaks uurimuse teist järeldust. ''Kõik aju piirkonnad ei tööta sünkroonis. Mõne aktiivsuse tipphetk saabub varem kui teistel. Teiste sõnadega, kuigi hüpotaalamusest lähtuvad ööpäevarütmid on globaalsed, muudetakse neid kohalikul tasandil igas ajupiirkonnas,'' lisas teadur.

Nii loodab ta, et tulemustest võiks kasu olla näiteks psüühikahäirete ravis ja sügavamal mõistmisel. ''See võiks aidata meil paremini mõista, miks muutuvad paljude neurodegeneratiivsete ja psüühikahäirete sümptomid päeva vältel ägedamaks, et siis taas tagasi tõmmata,'' laiendas Maquet. Mõõtmistel kasutatud tehnikaga saaks aga potentsiaalselt paremini eristada näiteks kroonilist unepuudust, mis kimbutab üha rohkemaid noori, hüperaktiivsest häirest, mille sümptomid on suures osas kattuvad.

Uurimus ilmus ajakirjas Science.