Keset Põhja-Jäämerd laiuvas Norrale kuuluvas Teravmägede saarestikus elutseb aasta läbi tore, parajalt pontsakas kanaline, lumepüü (Lagopus muta), olgu siis parasjagu käes kas pikk pilkane öö või lõputuna näiv ere päev.

Polaarpäeva ajal ei sõltu lumepüü käitumine palju sellest, mida näitab kell. Võiks arvata, et ta sisemine kell sel ajal lihtsalt seisab, sest vaja seda justkui ei näi olevat.

Kuid David Hazlerigg, Alexander West ja nende kolleegid Norrast Tromso Ülikoolist on nüüd täpsemalt uurinud, mida teevad pikalt kestva valguse käes lumepüü geenid.

Selgus, et ööpäeva- ehk tsirkadiaanrütme reguleerivad geenid on lumepüü ajurakkudes tegelikult ikka aktiivsed edasi ja tundub, et neid läheb ka vaja – kuid mitte ööpäevase käitumistsükli korraldamiseks, vaid üllataval kombel tõenäoliselt hoopis ühel sesoonsuse ehk aastaringi kulgemisega seonduval teemal.

Nimelt ilmnes, et pidevas valguses hoitavatel lumepüüdel aktiveerusid ühel hetkel soojätkamisega seotud geenid ja linnud hoogustasid ka ettevalmistusi pesitsemiseks ja paaritumiseks.

Tundub, et iga kord pärast päikesetõusu mõõdab lindude sisemine kellamehhanism, millal möödub sellest 14 tundi. Kui 14 tundi pärast päikesetõusu on ikka veel valge, siis käivitubki soojätkamisprogramm. Nii saab linnu organism kinnitust, et kevad on käes ja aeg on järglasi soetama hakata.

Oma uuringust ja selle põhjal tehtud järeldustest kirjutavad Hazlerigg, West ja kaasautorid ajakirjas Current Biology.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25