Nimele vaatamata ei ela kõik liiki Astyanax mexicanus kuuluvad kalad pimedates veealustes koobastes. Nõnda pole selle endiselt valgusrikkamates tingimustes elavad suguvennad oma nägemist ega silmi kaotanud. Viimane avab suurepärase võimaluse uurida konvergentsi ja paralleelset evolutsiooni.

Uues katses uuris Damian Moran kolleegidega nii koobastes kui nendest väljaspool elunevate isendite energiatarvet erinevate valgustatuse tasemete korral. Töörühm leidis, et avatud veekogudes elavad kalad kasutasid valgemal ajal hapnikku rohkem ja pimedal ajal vähem. Pimeduses elama harjunud isendite puhul taolist kõikumist ega ainevahetuse kiirenemist ja aeglustumist ei täheldatud. Kokkuvõtlikult kulutasid viimased sellega päevas oma suguvendadest 27 protsendi võrra vähem energiat.

Töörühma sõnul on tegu esimese organismiga, kelle puhul ööpäevarütmide puudumist märgatud on. Kuna peaaegu pilkases pimeduses elab suurem osa Maa biomassist, leitakse Morani hinnangul taolisi liike aga lähitulevikus ilmselt veelgi.

Uurimus ilmus ajakirjas PLOS ONE.