"Ühelt poolt teame, et nad pole elanud seal väga kaua. Teisalt on hakanud neil juba tekkima pimeduses elamisega seonduvad kohastumused. Nende silmad on tavapärasest väiksemad, nende värv on hakanud tuhmuma ning ninasõõrmed koos poisetega, (vuntsidega suu ümber paikneva jätked; toim), suurenema," sõnas uuringuid eest vedanud Jasminca Behrmann-Godel Saksamaal asuvast Konstanzi ülikoolist ERR Novaatorile.

Tegu oli juhuleiuga. Doonau ja Aachi jõge ühendav veelabürint on väljakutseks isegi kogenud koopasukeldujatele. Joachim Kreiselmaieri tähelepanu püüdnud jõgi on uurimiseks piisavalt selge ja rahuliku vooluga vaid põua ajal. Koopakalade asuala piirini jõudmine võttis amatöörsukeldujal terve tunni. 2015. aasta augustis jäid talle silma "kummalisena tunduvad kalad", millest kiiresti paar pilti tegi. Hobigeoloog Roland Berka vahendusel jõudsid need viimaks Behrmanni kätte.

"Need olid tõesti veidrad. Mulle jäi mulje, et tegu võib olla millegi täiesti uue huvitavaga. Palusin Berka vahendusel Kreislmaieri püüda mõned elavad isendid. Novembris sammuski ta elav kala näpus minu kabinetti," meenutas teadur. Ülejäänu on juba ajalugu.

Kokku on teadlased seni uurinud kuue koopakala pärilikkusainet. Võrdlusmomendi loomiseks kõrvutas töörühm seda maa-aluse jõesüsteemi lätteks olevas Doonaus ja allavoolu asuva Aachi jões elavate karpkaladega. "Kasutasime kahte markerit. Mikrosatelliidid võimaldavad öelda meil midagi nende sugulassuhete kohta. Fülogeneetilised meetodid andsid aimu sellest, kui kaua on nad olnud muust maailmast ära lõigatud," märkis Behrmann.

Tulemused kinnitasid, et koopakalad on teistest geneetiliselt eristunud ja arenenud aastatuhandeid isolatsioonis. Mõneti lähemalt olid nad sugulased Doonaus elavate kaladega. Fülogeneetilises analüüsis aga erisusi ei leitud. Teisisõnu on karpkalad asustanud koopasüsteemi suhteliselt hiljuti. See on kooskõlas geoloogiliste leidudega, et liustikud taandusid Põhja-Saksamaalt alles 20–16 tuhande aasta eest.

Kuidas kalad täpselt koobastikku sattusid, töörühm veel öelda ei oska. "Teame varasematest eksperimentidest, et Doonau vesi voolab enam kui 250 ruutkilomeetril laiuvasse jõgedest, järvedest ja koobastest koosnevasse süsteemi. Vesi ilmub uuesti pinnale alles kolm nädalat hiljem. Me ei tea sellest praktiliselt mitte midagi," sõnas teadur. Töörühm arvab aga, et kusagil süsteemis peab elutsema suur koopakalade populatsioon. Vähemalt peab neid leiduma oluliselt rohkem kui 150, keda nägi Kreiselmaier.

Behrmanni sõnul võiks aidata populatsioon paremini mõista evolutsiooni olemust. "Evolutsioonibioloogid on pidanud pikka aega vaielnud, kas niivõrd ulatuslikeks muutusteks on vaja pigem sadu tuhandeid aastaid või piisab vaid paarist aastatuhandest. Meil on nüüd populatsioon, mis on maksimaalselt 20 000 aastat vana. Saame kasutada seda näidisena, et uurida evolutsiooni mitmeid aspekte," sõnas teadur. Näiteks loodab töörühm järjestada järgmisena kalade genoomi täies ulatuses.

Uurimus ilmus ajakirjas Current Biology.