Eelnevalt on kahtlustatud, et öövahetused ja ebaregulaarsetel aegadel töötamine mõjutab ajus paiknevate aja üle arvet pidavate rakkude tööd. Üle terve keha asuvate kudede ja organite tööd reguleerivat kontrollkella kalibreeritakse omakorda silma jõudva valguse hulga ja lainepikkuste põhjal. Nagu näitasid 1950. ja 1980. aastatel punkrites tehtud katsed, võib pikeneda ööpäeva pikkus pikalt päikest nägemata isegi 33-tunniseks. See jätab paratamatult kehale oma jälje.

Washingtoni osariigiülikooli ja Surrey ülikooli teadlaste tehtud katsete põhjal mõjutab maksa, soolestiku ja kõhunäärme tööd aga ka organites endis asuvad molekulaarsed kellad.

Töörühm eesotsas Hans van Dongeniga uuris kolleegidega katsealuste veres leiduvaid 142 ainevahetussaadust. Nende põhjal keerati kehakella kolme öövahetuse mõjul 12 tunni jagu. Ajus aja üle arvet pidavate rakkude saadetavate signaalide põhjal sattusid inimesed aga loomuliku ajavööndi suhtes nihkesse vaid kaks tundi.

Töörühm sõnul polnud varem teada, et inimeste seedeelundkond kohaneb muutuvate oludega sedavõrd kiiresti. Paratamatult tekitab see kehas konflikti. Mõned bioloogilised signaalid viitavad, et parasjagu on öö, teiste signaalide põhjal päev. Van Dongeni hinnangul võib ainevahetushäirete tekkimist kannustada just selline ebakõla. Ainevahetusega seotud haigused kergitavad omakorda südame-vereskoonkonna haiguste, infarkti ja vähi esinemisriski.

Järgmise sammuna loodab töörühm välja selgitada, kas organites asuvate molekulaarsete kellade töös tekitas häireid tavapärasest erineval ajal einestamine või nihkesse sattuv uneaeg. Esimese korral võib olla võimalik leevendada öövahetuste mõju hoolikalt valitud söögiaegadega.

Uute uuringute paralleelselt on tarvis aga kontrollida, kas Van Dongeni leiud peavad vett ka sõltumatutes katsetes. Uuringus osales vaid 14 inimest, kellest töötasid simuleeritud öövahetuses pooled.

Uurimus ilmus Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes.