Olümpiamängudel on sportlastele, spordisõpradele ja -ajakirjanikele eriline tähendus: see on iga nelja aasta tagant toimuv suursündmus, millel on ajalooline mõõde ja tähtsus. Nagu tippsportlane unistab sellele sümboolsele areenile jõudmisest, on sarnane unistus ajakirjanikelgi, kes tahavad silmaga tunnistada ajaloolisi mõõduvõtte. Spordiajakirjanike puhul peab arvestama, et suurem osa neist võtab sporti väga tõsiselt, ühtlasi on nii mõnelgi selja taga karjäär spordis.

Kui varem on toimetustest olümpiale saadetud pigem kogenud ajakirjanikke, kel on ajapikku kogunenud teadmistepagas ja allikatevõrgustik, siis sel korral osutusid valituks ka lühema staažiga nooremad ajakirjanikud. Sel on mitu põhjendust.

Tehnoloogilised oskused

Kui varem oli pikem staaž kogunenud teadmiste poolest eelis, siis nüüd saab noor ajakirjanik vajaliku teabe guugeldades kätte. Teine põhjendus on see, et ajalehtedel on peale paberlehe ka veebiväljaanne ja sotsiaalmeedia, mida sisuga täita. Veeb ja sotsiaalmeedia pakuvad võimalust peale teksti edastada veel näiteks pilte, videoid, otseülekandeid (ehk live’e), galeriisid, meeme ja nii edasi. See aga eeldab, et on üldse säärast materjali. Uuringust (ka varasemast) tuli välja, et sellist mitmekülgset sisu on altimad looma noored ajakirjanikud, kes on tehnoloogias ja uues meedias kogenumad kui nende vanemad kolleegid.

Tehnoloogilised oskused ja orienteerumine eri platvormidel võib esmapilgul noore ajakirjaniku jaoks olla rõõmustav ressurss: neid usaldatakse nüüd suurvõistlusi kohapeale kajastama, ent mitmele platvormile sisu loomine suurendab töökoormust. Uuringust tuli välja, et kogenumad ajakirjanikud võtsid puhkepause, mil lülitusid täielikult tööst välja, lühema staažiga ajakirjanikud töötasid vaatamata kogenud ajakirjanike manitsustele vabal ajalgi edasi.

Toimetustele annab "üks inimene teeb kõike" lahendus küll selge rahalise eelise, kuid pikas plaanis ei pruugi see olla jätkusuutlik. Noorematel kolleegidel, kellele langeb üsna sageli suurem töökoorem, ei ole veel kogemust jagada oma ressursse ja planeerida oma aega nii, et vähendada tööstressi või seda üldse ära hoida. Veel üks aspekt on see, et olümpiamängudele saamine on niivõrd suur sündmus, et see võib noores tekitada tavapärasest suuremat soovi ennast tõestada. Sellest saavad toimetused palju kasu. Ohukoht on see, et noore ajakirjaniku mõtlematu ülekoormamine võib kaasa tuua noore inimese kiire läbipõlemise ja/või ajakirjandusest lahkumise.

Samaaegselt sportlastega võistlevad fotograafid parimate kohtade nimel. Autor: Pixabay.com

Eesti kolleegide tagasiside

Kui võiks arvata, et Eestisse jäänud ajakirjanikel oli eelis, sest neil polnud vaja pikka reisi ette võtta ja uute oludega kohaneda, siis tegelikult ilmnes nende ajakirjanike hulgas isegi rohkem stressi ja rahulolematust. Üks põhjus oli see, et nende töökoormus oli tavapärasest suurem, sest käimas oli paljude spordialadega suursündmus, mida oli vaja kajastada. Peale selle jäi nende kanda kolleegide koormus, kes olid läinud Riosse. Sellele lisandus asjaolu, et nad pidid Rio kolleege toetama, samal ajal looma sisu nii paberlehte kui ka veebi.

Ühes toimetuses pidid ajakirjanikud oma juhi tegevusi asendama, kuid autoriteedi puudumisel osutus see keeruliseks. Asendajatel tekkis rollisegadus, sest nende uued tööülesanded olid juhi omad, ent positsioonilt jäid nad toimetuses ikkagi reporteriteks. See tõi kaasa mitmeid konflikte. Näiteks tihtilugu ei võtnud toimetajad nende esitatud nõudmisi arvesse. Seetõttu sattusid nad mitme tule vahele, kuna said kriitikat ühtaegu nii toimetuselt kui ka komandeeringus olevalt juhilt.

Öövahetused toimetustes tekitasid ajakirjanikes väsimust ja stressi, sest oma tavapärasest töörütmist tuli ümber lülituda, olla pikalt üleval ja võistlusi jälgida, sealjuures olla kajastuses täpne. Oli juhtumeid, kui ajakirjanikud said vaid mõne tunni puhkust kahe vahetuse vahel. Enda lõbuks jõudsid vähesed ajakirjanikud huvipakkuvamaid spordialasid vaadata, sest seda tuli sageli oma uneaja arvelt teha. Väsimusest tehtud väike vääratus viis kas agressiivse tooniga lugejakirjade, negatiivsete kommentaarideni sotsiaalmeedias või veebi lugude juures. See kõik mõjus omakorda väsinud ajakirjanikele negatiivselt, sest perioodi jooksul täitsid nad toimetuse nõudmisi enda heaolu arvelt ja tõid ohvreid, ent pälvisid väga vähe konstruktiivset või positiivset tagasisidet.

Kokkuvõtvalt: nii Eestis kui ka Rios töötanud ajakirjanikud jäid ise enda kurnatust hinnates pigem tagasihoidlikuks, ent nentisid, et olid valmis hullemaks. Teisalt näitasid aga mitmed aspektid, et nad olid suure pinge all: osa ajakirjanikke vajasid õhtuti alkoholi, et lõõgastuda ja välja lülituda, mitu ajakirjanikku jäi vahetult pärast olümpiamänge (või selle ajal) tõsiselt haigeks, mõned Eesti kolleegid nentisid, et ei näinud graafiku tõttu lähedasi, mõned, kes nägid, ei suutnud nendega eriti suhelda.