Erinevad analüüsid viitavad asjaolule, et Eesti teadusasutuste uuringute potentsiaali ei rakendata piisavalt ettevõtluses ega riiklikult oluliste uuringute tarvis. Mida annaks siin paremini teha?

See on seotud teaduse üleilmastumisega. Mõne aastakümne jooksul on ära kadunud seos konkreetse rahastuse ja sellest tuleneva teadustulemuse rakenduse vahel rahastaja vajadusteks. Globaliseeruvas maailmas on teadustulemuste seos rahastusega muutunud väga lõdvaks, kui seda üldse veel alles on. Teaduse finantseerijad peavad arvestama, et tulemused, mis sellest rahast saadakse, need on kogu ühiskonna omand. Täpselt samuti on meie omand need teadustulemused, mida saavutavad Austraalia või Lõuna-Aafrika teadlased.

Meie küsimus on pigem selles, kas suudame väärikalt panustada sellesse teadmiste varasalve, kas suudame seda ekspluateerida, kas meil on piisavalt kompetentsi oma maal tundma õppida seda, mida on teiste maade teadlased teinud ja seda rakendada.

Teine pool sellest teemast on küll selline, kus Eesti riik vajaks põhimõttelist radikaalset muutust. Kuidagi eraldi kühmude peal eksisteerivad riigi pidamine, teadus ja innovatsioon, ettevõtlus. Nad ei suhtle omavahel palju ja nad räägivad väga erinevat keelt. Kui me elaksime Norras, võiksime rääkida, et on kolm mäetippu, mis on üksteisest fjordidega eraldatud. Aga Eestis on see pigem mõttelaiskuse ja viitsimatuse taga. Selle taga, et omavahel ei räägita, informatsiooni ei vahetata, iga seltskond arvab, et tema on maailma naba.

Tegelikult ei ole isegi inimene toiduahela tipp. Kui me kohtume krokodilliga, siis eestlasi huvitab, mis ta meist mõtleb. Ta mõtleb meist nagu hommikueinest, lõunasöögist või õhtueinest, sõltuvalt kellaajast.

Kas ma saan õigesti aru, et siiski natuke takerdub see sellesse, et ei teata, mida meie ülikoolid ja teadusasutused suudavad pakkuda ja vastupidi – meie teadusasutused ei tea, kuidas pakkuda seda, mida nad teevad? On see kommunikatsiooni küsimus?

Kommunikatsioon on siin muutumas üheks suuremaks teguriks. Mis on täpselt selle taga, on raske öelda. Tõsi see on, et paljud teadusasutused ja teadlased ei pane oma teadustulemusi teistele mõistetavasse keelde, ei tule välja oma mugavustsoonist ega selgita, mis tähendus on nende poolt saadud tulemustel Eesti ühiskonna või mistahes selle osade jaoks. Täpselt sama mõttelaiskus on nähtav mitmel pool mujal. Meie riigi pidamine kipub tasapisi kaugenema teaduslikust kompetentsist. Ma usun, et see protsess ei ole veel pöördumatu.

Ettevõtlus on valinud selle tee, et teadusteenust tellitakse välismaa uurimisasutustest. Selle taga on võib-olla meie liiga hea elu. Teadlased on suurelt jaolt makstud maksumaksja rahast ja seda ei ole nad endale väga palju teadvustanud. Maksumaksja peab tagasi saama midagi oma raha eest, kas või selle teadmise, et Eesti teadustulemused on rakendatud muudes maailma otsades.

Meie kommunikatsiooni piirab suurelt jaolt see, et on puudu tõlkide kiht, kes suudaks teadustulemuste keele tõlkida praktikutele, riigi pidajatele ja ettevõtjatele arusaadavasse keelde. Need peavad olema professionaalid, kes on ise jõudnud vähemalt doktori tasemele, sest muidu nad ei tea, mis keeles räägivad teadlased. Neil peab olema kogemus kas riigivalitsemises või ettevõtluses või kolmandas sektoris, et mõista nende sfääride probleeme. Tõlkimine ei saa kunagi olla perfektne, aga praegu on taoliste teadust sisuliselt vahendavate, innovatsiooniks konverteerivate inimeste kiht lihtsalt olematu. Ma tooksin näiteks Jaapani, mis on loonud lausa ministeeriumid selle jaoks, et teadlaste kompetents transformeerida riigi majanduse arenguks.

Te viitate sellele, et meil ei ole piisavalt doktorikraadiga spetsialiste ettevõtete ja riigiasutuste juures.

Viimastel aastatel on doktorikraadiga spetsialistide arv ettevõtluses vähenenud. Samal ajal on kasvanud doktorikraadi kaitsvate inimeste arv kõrgemates õppeasutustes. See tähendab, et surve on sinna, et suurem osa doktorikraadiga inimestest läheks tööle avalikku sektorisse. Meie doktorikraadiga inimeste arv on praegu suures joones piisav spetsialistide rühma taastootmiseks. Aga nende reaalne potentsiaal on kasutamata. Vastavaid töökohti pole riiklikus ega avalikus sektoris või ettevõtluses. Probleem on mõlemapoolne. Suur hulk meie doktorikraadi kaitsvatest spetsialistidest on olukorras, kus neil on peaaegu võimatu Eestist leida võimetekohast ja haridusele vastavat tööd. Seda ei paku riiklik sektor ega ettevõtlus.

Teine külg sellel mündil on juba mainitud tõlkide puudumine. Teadusliku ja akadeemilise kompetentsi ning riigi pidamise vahel. Seal ei ole doktorikraad nii kohutavalt oluline, küll aga inimeste treenitus kõnelda ja mõelda nendes terminites, milles mõtlevad tippteadlased. Tavaliselt realiseerub see doktorikraadi kaitsmise kaudu. Ja nende inimeste kiht on meil samahästi kui täiesti puudu. See tuleb meil luua, muidu ei ole meil suurt lootust oma teadmisi majanduse ja ühiskonna heaks tööle panna.

On väga mitmeid suure potentsiaaliga noori teadlasi, kes on täiendanud end välismaal, kuid neile pole Eesti ülikoolides ja teadusasutustes kohta ega palgaraha. Mida siin teha tuleks?

See on kogu vana Euroopa probleem. Neil, kes on Euroopast välja liikunud - näiteks Ameerika Ühendriikidesse - ja seal maigu suhu saanud sellest, kuidas tõsine tippteadus käib, neil on väga raske tagasi pöörduda. Eesti ei ole siin erand – meie riik on pigem läbiõige juba ühest tavalisest Euroopa riigist.

Akadeemiline maailm on natukene konservatiivne. Kui kasvatatakse spetsialisti, noorteadlast, kulub selleks minimaalselt kümme aastat. Kui paneme sinna juurde veel ka bakalaureusetaseme, on see peaaegu 15 aastat. Sellise perspektiiviga ei ole meil ühtegi finantseerimisinstrumenti. Meie maksimaalse pikkusega finantseerimisinstrumendid on praegu kuus aastat. Kui keegi on kord teadlasena tööle võetud, ei ole mingit põhjust teda ka vallandada, et välismaalt tagasi tulevat inimest tööle võtta. See on kogu maailma probleem. Mobiilsus on kallis. Mitte ainult äraminemine pole kallis, tagasi tulemine on veel kallim.

Ei ole olemas võluvitsa, mis seda lahendaks. Heaks meetodiks on osutunud see, kui väga edukatele, viljakatele ja väljapaistvatele teaduskeskustele antakse pikemaks perioodiks lisaraha. See on realiseerunud Eestis tippkeskuste programmi kaudu, kus teatavale konsortsiumile või asutusele eraldatakse suhteliselt suur summa raha suhteliselt vabade kasutamisvõimalustega. See on loonud variandi, kus saame tagasi kutsuda meie noori spetsialiste mitmeks aastaks. Umbes kahe-kolme aastaga võiks üks tippspetsialist või lihtsalt väga heade akadeemiliste võimetega noor teadlane luua oma uurimisrühma ja hakata võitma uut finantseerimist. Kui ta seda nelja aasta jooksul ei suuda, ei suuda ta seda tõenäoliselt mitte kunagi.

Eesti teadusrahastuse süsteem on viimase kümne aasta jooksul teinud läbi õige mitu muudatust ja järgmine muudatus on kohe jälle ukse ees. Mida te arvate sellest plaanist, kus nii-öelda pool oleks baasrahastus, pool konkurentsipõhine?

Ükskõik mis süsteemi me välja mõtleme, ei saa see olla lõplik tõde ega rahuldada perfektselt kõiki meie tulevikuvajadusi. Muutub ühiskond, muutub teadus ja sellele vastavalt peab ka muutuma teaduse finantseerimise struktuur. Meie teadusreform, mis käivitati umbes neli aastat tagasi, on kõigi osapoolte arvates jõudnud ummikusse. Ümber jaotati suhteliselt väike osa rahast. Mõranes teadlaste usaldus süsteemi vastu. Tekkisid natuke ootamatud efektid nagu väga tugev volatiilsus. See konkurentsipõhisus on praegu ulatunud 90 protsendini finantseerimisest ja ainult kümme protsenti rahastusest on pikaajaline. Nendes tingimustes oli väga raske ehitada üles karjäärimudelit ja pikale perspektiivile orienteeritud töörühmi. Need muutused, mille paari nädala eest pakkus välja haridus- ja teadusministeeriumi loodud väike, aga kõrgetasemeline töörühm, on üldjoontes mõistlikud.

Teatav osa finantseerimisest peab tagama teadlaskarjääri võimalused. Teadlaskarjääri sisenemise, seal püsimise ja lõpuks ka väärika väljumise võimalused. Ja teine osa peab olema konkurentsipõhine, rajanedes uutel ideedel ja väga tugevatel meeskondadel, kes kavatsevad koostööd teha lühikest aega. Milline on täpselt õige proportsioon, on see 70/30, 60/40 või 50/50 – see vaidlus ei lõppe mitte kunagi. Aga need mõlemad instrumendid peavad olema, muidu ei ole meil võimalik luua ja kinnistada Eestisse pikaajalistele sihtidele orienteeritud teaduskaadrit. Ka selle plaani juures, mis on praegu välja pakutud, on mitu veel lahendamist ootavat küsimust. Ennekõike tuleb süsteemi kollapsi vältimiseks panna süsteemi lisaraha. Pole selge, kas eelarve seda võimaldab ja kas poliitiline otsus tehakse selle kasuks, et paigutada veel kümneid miljoneid eurosid lähiaastatel veel teaduse finantseerimisse.

Stsenaarium, mis läheb käiku siis, kui poliitilise otsuse järgi otsustatakse raha mitte lisada, on, et ligi kolmandik Eesti konkurentsivõimelistest uurimisrühmadest kaotab finantseerimise väga mitmeks aastaks. Probleem ei ole selles, et üks või teine teadusrühm jääb ilma rahata. Probleem on selles, et me ei tea iial ette, milline teadusvaldkond osutub tulevikus oluliseks. Seetõttu peaksime hoidma teadusmaastikku kui hästi väetatud peenart, kuhu saame külvata mistahes taimi, mida meil vaja on. Kuna praegu piirdume ainult nendega, mis on hetkel väga tugeva kasvuga, väga viljakad, siis võime kümne või 15 aasta pärast olla situatsioonis, kus meil ei ole ressurssi, et hakata tegelema nende asjadega, mis siis on olulised.

Paljud mõtlejad leiavad viimase paari sajandi ajaloole vaadates, et meie teaduse, tehnoloogia ja innovatsiooni revolutsioone on seni vedanud täppis- ja loodusteadused. Aga see, mida me praegu kontrollida ei suuda, on ühiskonna käitumine. Olgu selleks Araabia kevad, probleemid Süürias või Afganistanis või terroriaktid Pariisis. On põhjust arvata, et järgmine murre teaduses tuleb sotsiaalteadustes. Ja ma ei ole üldse kindel, kas Eesti on selleks valmis nii oma finantseerimisvõimekuse kui ka potentsiaalsete teadlaste hulga poolest.

Räägime pisut veel tasakaalust. Teaduste akadeemiasse kuulub kaks naist. See peegeldab veidi ka naiste osakaalu tippteaduses. Miks see teie arvates nii on, arvestades, et ülikoolides õpib rohkem naisi kui mehi?

See on see küsimus, kus akadeemikud, välja arvatud kaks, natuke punastavad. Ma pööraksin selle teistpidi: meil on küll vähe naisakadeemikuid, aga millised nad selle eest on! Oleks ju loogiline arvata, et naisterahvastele sobivad pehmed teadused, nagu sotsiaal- või humanitaarteadused, äärmisel juhul roheline bioloogia. Aga ei! Meie akadeemikutest üks on Ene Ergma, astronoomia ja füüsika spetsialist, ja teine Eve Oja, puhta matemaatika spetsialist. Nad tulevad aladelt, kus naisi on üldse väga vähe ja mida peetakse maskuliinseteks. Minu meelest on see elav tõestus sellest, et vaimsed võimed ei sõltu sellest, mis soost inimene on.

On aga tõsiasi, et magistrantide ja doktorantide seas on praegu, vähemalt Eestis, tüdrukud ülekaalus. Noorteadlaste seas on statistika kohati petlik. Aga vanemteadurite hulgas, eriti juhtivteadurite ja professorite seas on naiste osakaal ebaloomulikult väike.

Siia lisanduvad teatud mõttes ka valikuprintsiibid. Akadeemia liikmekandidaatideks saavad üksikuid teadlasi esitada ennekõike ülikoolid ja loomulikult ka akadeemikud. Ma olen märganud seda, et kui ülikoolides enne esitamist on kõne all ka suhteliselt suur hulk naisteadlasest kandidaate, siis nende seas, kes lõpuks esitatakse, on naisteadlasi märksa vähem. Kuskil on see koht, kus mehed saavad rohkem hääli. On raske oletada, mis selle taga on. Võib-olla toimib siin alateadlikult mõte, et mehed on võib-olla suuremad oma asutuse huvide eest võitlejad.

Kas see on siis ülikoolide valiku küsimus?

Eks see on koht, kus ka akadeemia ise peab punastama, sest akadeemikutel on õigus esitada uusi akadeemikukandidaate.

Eesti Teaduste Akadeemia on läbi aegade kandnud erinevaid rolle. Mis on akadeemia roll praegu?

Akadeemiate roll erinevates riikides on olnud seinast-seina. Veel mõnikümmend aastat tagasi oli valitsev kontseptsioon, kus akadeemia oli ministeeriumi teatav haru või käepikendus. Akadeemia jagas teatavat hulka teadusraha ja oli otseselt vastutav teatavas valdkonnas tehtavate teadusuuringute eest. Kõige tugevam on see traditsioon olnud Venemaa teaduste akadeemias ja Nõukogude Liidu endistes liiduvabariikides loodud akadeemiates ning osaliselt ka niinimetatud idabloki riikides.

Eesti on valinud teise tee. Väiksuse tõttu ei ole mõttekas pidada üleval kaht uurimisinstituutide võrku, üks ülikoolide juures ja teine akadeemias. See on võimalik suurtes riikides nagu Saksamaal. Ennekõike on probleemiks akadeemiline järelkasv. Kui Saksamaal jääb akadeemilisse maailma vaid iga neljas või viies värske doktorikraadi omanik,siis meil jääb teaduse juurde üle poole kaitsnud doktoritest.

Eestis võeti juba paarkümmend aastat tagasi vastu raske otsus, et teaduste akadeemia muudetakse personaalakadeemiaks, akadeemia instituudid sulandatakse ülikoolidega ja teaduse rahastamine hakkab põhiosas käima haridus- ja teadusministeeriumi või selle juurde loodud satelliitasutuste kaudu. Ma arvan, et see on tegelikult akadeemiat tugevdanud. Akadeemia roll kaasaegses maailmas ei ole ametnike ja bürokraatide roll. Akadeemia peaks olema ideaalis kollektiivne aju ja riigi esmane nõustaja.

Meie professionaalne roll peaks ennekõike olema sõltumatu nõuandja ja teadusraha jagaja ei saa olla sõltumatu nõustaja. Eesti Teaduste Akadeemia tugevus on meie liikmete tugevuses ja tegevuses. See samm, mis on meil praegu veel tegemata, on jõuda selleni, et oleme tõepoolest meie parlamendi ja valitsuse ning riigiasutuste esmane nõustaja.

Olete lubanud, et akadeemia võtab üldsusega suhtlemisel senisest enam avatuma suuna. Teid on erinevate auhindadega ja tunnustustega tõstetud teadlaskonnast esile teaduse populariseerijana. Andke nüüd näpunäiteid teistelegi teadlastele, kuidas olla ühekorraga tõsiselt võetav teadlane ja samas populariseerida teadust tõsiseltvõetavust kaotamata.

Teaduse kvintessents on ju tegelikult väga lihtne. Lühim definitsioon, kus see veel alles on, kõlab umbes nõnda, et teadus on uute ja oluliste teadmiste hankimine ja nende kommunikeerimine teistele. See teadus, need tulemused, mis on ühe inimese peas või tema lauasahtlis, on küll väärtuslikud, aga see ei ole veel teadus. Need muutuvad teaduseks siis, kui need on teistele kommunikeeritud.

Teaduskommunikatsiooni standardne vorm kaasajal on teadusartikkel, monograafia või konverentsiettekanne – natuke sõltub konkreetsest valdkonnast. Aga see on kindlal kujul organiseeritud tekst või muu vorm, mille peamine eesmärk on olla mõistetav vähemalt kolleegidele. Juba selle kirjutamise ajal peab teadlane natukene mõtlema võimalikule adressaadile ja sõnastama oma mõtteid teatavas dialektis, olgu selleks näiteks "Brüsseli inglise keel". See keel peab olema mõistetav teistele ja peab olema mõistetav võimalikule lugejale.

Teadusartikli kirjutamine on teaduse populariseerimise piirväärtus. Populariseerimise teine ots on päevalehtede teadusküljed, mis on kirjutatud ülelihtsustatud keeles, kuid mis siiski kannavad endas teatud kindlat iva. Nende kahe vormi vahele jääb tohutu hulk võimalusi.