Viis mõtet Anna-Kati Pahkerilt ja Laur Kangerilt:

• Teaduse ja tehnoloogia süstemaatiline ühendamine on tööstusühiskonna üks tippsaavutusi, mis võimaldas viimased 200 aastat väga paljude heaolu tõsta. Samal ajal on viinud see üleilmsete keskkonnaprobleemideni.
• Viimase 200–250 aasta kogemused näitavad, et tekkinud ebameeldivuste lahendamiseks tehnoloogilise paiga kasutamine on päädinud sageli uute probleemide tekkega. Samal ajal on hakanud murranguliste avastuste hulk viimase 50 aasta jooksul kokku kuivama.
• Sõltuvalt riigist on tööstusliku modernsuse kihistuste paksus ehk potentsiaal muutusteks erinev. Näiteks on toimunud muutused Eesti inimeste mõtlemises ja retoorikas ning riiklikud regulatsioonid on võrdlemisi keskkonnasõbralikud, kuid praktikad jätavad endiselt soovida.
• Inimesed käituvad oma argielus väga rutiinselt, mistõttu on naiivne loota, et keskkonnaprobleemide lahendamiseks piisab inimeste argivalikute muutusest. Nõnda peaks olema sotsio-tehniliste süsteemidesse ehitatud rutiinid sellised, et keskkonnavaenulikult käitumiseks peaks väga palju vaeva nägema.
• Vaatamata vajadusele kiirete muutuste järele, peab jätma aega demokraatlikeks aruteludeks ja laskma inimestel ka oma peaga mõelda. Vastasel korral tegutsetakse edasi vana tööstusliku modernsuse vaimus.

Euroopa Teadusnõukogult saadud grandi suurus on 1,99 miljonit eurot, mida on võrreldes Eestis jagatavate uurimistoetustega päris palju. Mida Euroopa või eeskätt saksa maksumaksja selle eest saab?

Laur Kanger: ERC on teatavasti nii-öelda kasutu teaduse grant. Selle ainus kriteerium on teaduslik tipptase. Idee ise oli küpsenud aga juba väga ammu. Nimelt alustasin 2016. aastal Sussexis tehnoloogiaajaloolase Johan Schotiga koostööd Suurte Siirete raamistiku kallal, mis seletab tööstusühiskonna kujunemist läbi energia-, liikuvus-, toidu- ja teiste sotsio-tehniliste süsteemide pikaajalise koosarengu.

Jõudsime arusaamisele, et selle arengu käigus on tekkinud tööstuslik modernsus. See tähendab looduskeskkonda, teadust ja tehnoloogiat puudutavate uskumuste, normide ja käitumisviiside kogumit, mis iseloomustab hetkel kõiki tööstusühiskondi. Kaheksa aastat ja neli ERC granditaotlust hiljem on ka ülejäänud teadusmaailm saanud nii küpseks, et oli valmis kaaluma, kas see uurimisnurk võib maailmale tõepoolest midagi kasulikku anda.

Praktilises mõttes tegelemegi siin teadustöös ainult probleemi diagnoosiga ehk vaatame, kuidas tööstuslik modernsus on viimase 120 aasta jooksul kinnistunud, kas seal on mingisuguseid märkimisväärseid katkestusi, ehk otsime lootusrikkaid signaale, et asjad on juba muutumas. Minevikku vaadates on nendeks näiteks keskkonnateadvuse kasv 1960ndatel ja keskkonnakahju ennetamisele suunatud seaduste arv 1980ndatel.

Samuti üritame kindlaks teha, missugused on konkreetsed mehhanismid, mis on seda olukorda ikka ja jälle taastootnud. Minu lemmikuks on siinkohal kliimamudelid, kuhu paned sisse, kuidas meil on 20 aasta pärast suurepärane tehnoloogia. Seda on tehtud 1990ndatest – iga uue mudeliga tuleb ka uus põlvkond uusi tehnoloogiaid, näiteks tuumaenergia või mitut eri tüüpi süsinikupüüdmise lahendust. Poliitik vaatab sellele peale ja leiab, et kui meil on mudeli järgi 20 aasta pärast sellised tehnoloogiad, siis vahepeal saab ehitada veel kolm Auveret. Otsime oma töös niisuguseid pisikesi mehhanisme, mis on võimaldanud sellisel olukorral jätkuda.

Ühe osana saame sellega tekkivat teadmist ka kuidagi kasutada. Saame välja noppida niisugused riigid, kus on tööstusühiskonna pärand kõige väiksem. Võiksime eeldada, et seal on potentsiaal suurteks muutusteks kõige suurem. Kasutame selle hindamiseks tööstusliku modernsuse indeksit, mille esimese versiooni oleme juba välja töötanud.

Võhikule näib uurimisteemade ring ja fookus kattuvat suuresti tööga, mida olete juba eelneva grandi juures uurinud. Kuidas nüüdne töö selles erineb?

Laur Kanger: Lühidalt oli eelmine grant praeguse ettevalmistus: saime aru, mida ja kuidas üldse mõõta saab. Selles projektis saame hakata koguma võimalikult paljude eri riikide andmeid. Lõpuks võime ehk sellega jõuda uudse teooriani, mis seletaks ära, millal ja kuidas tööstusliku modernsuse 40 tunnust tekkisid, omavahel kokku said, üksteist võimendama hakkasid ja millise kriisi see tekitas. 

Kui tahta olla väga ambitsioonikas, mõtestame ehk kõikehaarava selgitusega tööstusrevolutsiooni kujunemisloo ümber, lähtudes teaduse ja tehnoloogia vinklist. Teise poolena vaatame olemasolevaid kestlikkuse lahendusi ja küsime, millistele eeldustele need toetuvad. Kui meil on põhjust kahtlustada, et need eeldused on väga traditsioonilised, ongi järgmine küsimus, kas neist ikka piisab.

Eelnevalt mainitud näide tulevikutehnoloogiatest ja kliimamudelitest tugineb mitmel kaheldaval eeldusel, näiteks raskesti mõõdetavate tegurite vähem tähtsaks pidamine või institutsionaalne kalduvus eelistada tehnoloogilisi lahendusi ühiskondlike kitsaskohtadega tegelemiseks. Häda ongi selles, et suure tõenäosusega viivad sellistel eeldused tuginevad lahendused ainult saastava majandustegevuse jätkumiseni.

Teie uurimistöö tuuma moodustab idee tööstuslikust modernsusest. Kui uskuda Google'it, ilmus vastav sõnapaar Eesti keeleruumi esimest korda alles 2019. aastal. Kuna teaduse ja tehnoloogia olulisust tööstusrevolutsiooni ning kaasaegse maailmapildi juures on käsitletud juba varem, keskkonnakaitsest rääkimata, miks on meil vaja selle kõige tähistamiseks midagi täiesti uut? Millega eelnevad katusmõisted hätta jäävad?

Laur Kanger: Kui teha sama otsing akadeemilises andmebaasis Scopus, näeme, et seda mõistet on hakatud kasutama sagedamini alles viimase kümne aasta jooksul. Varem tehti seda võrdlemisi juhuslikult. Põhjus seisneb justnimelt selles, et hästi suur osa klassikalisest ühiskonnateadusest ning sotsioloogiast tegeleb majanduse, poliitika ja kultuuriga. Teadus ja tehnoloogia kipuvad sinna vahele kuidagi ära pudenema, tihti taanduma näiteks kapitalistlikele suhetele. Omaette neid tavaliselt ei vaadata.

Mõiste eesmärk on suunata tähelepanu uskumustele, normidele ja käitumisviisidele, mis on seotud selgelt looduskeskkonna, teaduse ja tehnoloogiaga. Sellega avaneb võimalus vaadata, kas neile keskendumine ütleb meile moderniseerumise ja kaasaegse ühiskonna kohta midagi muud, kui on seda teinud tavapärased vaatevinklid.

Räägin pidevalt, kuidas meie põhiprobleem võib olla selles, et valdavalt 20. sajandil sündinud inimesed püüavad lahendada 21. sajandi keskkonnaprobleeme 19. sajandi arusaamadega teadusest ning tehnoloogiast. Imestame iga kord, et see ei taha hästi välja tulla. Muidugi mu enda töörühm pilkab mind, et selline lähtepunkt tekitab väga suuri ludiidi meeleolu. Jah, teaduse ja tehnoloogia süstemaatiline ühendamine on tööstusühiskonna üks tippsaavutusi, mis võimaldas viimased 200 aastat väga paljude heaolu tõsta.

Samas ei saa kuidagi mööda sellest, et see on viinud meid praeguste üleilmsete keskkonnaprobleemideni. Küsimus on selles, kas oleme võimelised tööstusühiskonna ajaloost midagi õppima niimoodi, et täpselt needsamad probleemid ei ilmneks kestlikkusele suunatud lahenduste puhul. 

Kasutan tihti näidet 100-protsendiliselt tuule-, päikese- ja hüdroenergial põhinevatest elektrisüsteemidest. Tipptasemel teadlased nagu Stanfordi ülikooli tsiviil- ja keskkonnatehnika professor Mark Jacobson avaldavad teadustöid, kus nad arvutavad, et selliste süsteemidega  tuleb juurde näiteks 28,6 miljonit töökohta ja üleilmne energiatarve väheneb 57,1 protsenti. Arvutusi vaadates näed aga, et sellistes töödes on täiesti puudu tagasilöögiefektid. Neis töödes ei arvestata, et ajalooliselt pole kunagi kaasnenud nihkega energia tootmises nõudluse ja tarbimise vähenemist.

Kokkuvõtlikult pole sellised probleemid kuhugi kadunud. Püüame tööstusliku modernsuse mõiste kaudu sisuliselt küsida, kas oleme üldse võimelised ajaloost õppima, enne kui asjad väga halvaks lähevad.

Mille alusel saab üleüldse tööstuslikku modernsust mõõta? Kui näiteks inimeste ressursikasutust saab ilmselt sirgjooneliselt kvantifitseerida, siis ühiskonna väärtushinnangutele ühe konkreetse numbri taha kirjutamine tundub raskem.

Anna-Kati Pahker: Teooria andis meile 40 tunnust, millega võiks tööstusühiskondi kirjeldada. Terviklikuma pildi saamiseks vaatasime neile otsa ja rühmitasime neid, jaotades need ideedeks, institutsioonideks ja praktikateks. Sisuliselt sai neid jagada kaheks: teaduse ja tehnoloogia ning keskkonnaga seotud tunnusteks.

Näiteks kuuluvad ideede hulka inimkeskne vaade loodusele kui ressursile ja usk lõputusse progressi läbi teaduse ja tehnoloogia. Institutsioone iseloomustavad keskkonnapimedad hinnastamismehhanismid ja eksperdikeskne lähenemine mistahes ühiskondlike probleemide lahendamiseks. Tööstuslikule modernsusele omased praktikad on näiteks "mineraalne", fossiilkütuste põhine ja lineaarne majandus ning komme lappida vanade tehnoloogiate tekitatud probleeme üha uute tehnoloogiatega.

Meil oli kaks uurimisküsimust: kuidas on tööstuslik modernsus 20. sajandi jooksul muutunud ja millises riigis on praegu tööstusühiskondade pärand väikseim. 

Esimesele küsimusele vastata üritades pidime lõpuks tõdema, et meie soovid neid tunnuseid 20. sajandi vältel mõõta olid mõnevõrra optimistlikud. Elame küll maailmas, kus on hästi palju andmeid, kuid valdava osa andmete kogumine algas alles pärast teist maailmasõda või suisa seitsmekümnendatel. Kui alguses tahtsime saada väga selgeid mõõdikuid, pidime astuma sellest sammu kaugemale. 

Seetõttu võttis meil möödunud aastal lõppenud projektis ligi kolm aastat, et jõuda kümmekonna indikaatorini, mis on piisavalt lihtsad ja labased, et neid saaks rakendada väga erinevas kontekstis. Praktikate, näiteks energiatootmise, innovatsiooni ja regulatsioonide ehk selliste "kõvemate" asjade kohta leidub meil andmeid. Üheks suuremaks väljakutseks osutus meie jaoks aga just see lisakiht ehk see, kuidas inimesed ise nendest asjadest mõtlesid, samamoodi tegelikult ka institutsioonide mõõtmine.

Näiteks oleks hea kasutada inimeste arvamuste teada saamiseks küsitlusandmeid, aga neid pole ilmselgelt terve 20. sajandi kohta. Pidime vaatama seetõttu laiema pildi saamiseks ajakirjandust ja neil teemadel kirjutatud tekste – paremal juhul on ajalehed digitaliseeritud kujul kättesaadavad juba 18. sajandi lõpust alates. Neile andmetele toetudes mõõtsimegi keskkonna, teaduse ja tehnoloogiaga seotud mõistete esinemissagedust ja nende tekstikatkete meelsust, kus neid termineid kasutati, viimase 120 aasta jooksul.

Tööstusühiskonna pärandi hetkeseisu mõõtmine oli mõnevõrra lihtsam, sest siin ei olnud vajadust 100 aasta taguseid andmeid kasutada. Saime ideede mõõtmiseks kasutada näiteks küsitlusandmeid maailma väärtuste uuringust ja regulatsioonide hindamisel rakendada teisi tuntud mõõdikuid nagu globaalne innovatsiooniindeks. Enda koondnäitaja loomiseks ühendasime erinevatest andmebaasidest selle, mida inimesed arvavad, kuidas keskkonda, teadust ja tehnoloogiat reguleeritakse ja selle, kuidas inimesed tegelikult käituvad.

Oletasime, et mida väiksem on seejuures riigi tööstusliku modernsuse pärand, seda suurem võimalus on ühiskonnas kestlikku pööret käivitada. See tähendab, väiksem üldskoor on parem.

Kui tugevalt tööstusliku modernsuse eri näitajad omavahel korreleeruvad? Teisisõnu, kas rohelise mõtteviisi ja ideede tekkeks on vaja, et riigid läbiksid klassikalise lääneriikide arenguteekonna ning jätkusuutlikkusele suunatud ideede tekkeks läheb tarvis teatud tööstusliku modernsuse kihistust?

Anna-Kati Pahker: Need korrelatsioonid roheliste ideede ja innovatsiooni vahel pole tõlgendatavad sedavõrd üks ühele. Veelgi enam, tegelikult ei leidnud me nende vahel seost, kuigi võiksime justkui mõelda, et kui riik on rikkam, on olnud tal raha muutuda n-ö valgustunuks. Tööstusliku modernsuse indeksi mõttes on globaalse põhja ja lõuna riigid lihtsalt erinevad.

Minu doktoritöö raames tehtud tööst tuli 63 riigi võrdluses välja, et pingerea esiotsas, mis näitab nende võimalust kestlikkuspöörde tegemiseks, on ühtaegu riigid nagu Etioopia ja Rwanda, aga ka Rootsi ja Lõuna Korea. Kui näiteks Lõuna-Koread ja Etioopiat võrrelda – üldjärjestuses vastavalt neljas ja kuues koht –, võib näha, kuidas Etioopia praktikate skoor on võrdlemisi madal ja ideede skoor kõrge, ning Lõuna-Korea seis on vastupidine.

Laur Kanger: Eelnevate indeksite häda on see, et need mõõdavad laias laastus seda, kas riik on rikas või innovatiivne ning kui palju on see keskkonda rikkunud. Meie lähenemine oli nüansseeritum, sest võimaldab öelda, kuidas võivad olla inimese uskumused, riigi regulatsioonid ja inimeste käitumine selles riigis täiesti erinevad. Teisisõnu saab sama summa kokku täiesti erinevatest liidetavatest.

Näiteks võib öelda seejärel edumeelsele ja rikkale riigile, et teil on väga head institutsioonid ja avalikkuse toetus ning jätkake samal kursil, kuid tehke lihtsalt oma materiaalse jalajälje ja energia tarbimisega midagi. Globaalse lõuna riigile võiks aga vihjata, kuidas kõike ei pea niimoodi raamistama, et müüge oma loodusressursid maha ja saate sama rikkaks nagu lääneriigid. Tulevikus tähendab see lihtsalt suuri probleeme, kui välisinvesteeringute ligimeelitamiseks keskkonnaregulatsioonid võimalikult lõdvaks lasta.

Peamise tulemina saad soovitada seeläbi nende tegurite eri kombinatsiooni põhjal eri kohtades tulevikuks eri tegutsemisviise.

Kuidas teha seda viisil, et see ei paistaks väliselt järjekordse näitena, kuidas n-ö valgustatud ja tsiviliseeritud Euroopa Liit tuleb ning näitab vaestele arengumaadele, kuidas asjad tegelikult olema peavad?

Anna-Kati Pahker: Esiteks ei julgeks ma pakkuda kellegi mudelit, kuidas midagi üks ühele üle võtta. Kõigi riikide kontekst on erinev ja sellega tuleb arvestada. Pigem soovitaks ma üksteiselt õppimist. Kasvõi kliimakohtumistel näeme hästi, kuidas riigid tulevad kokku ja vaidlevad, mida nad tahavad või ei taha teha.

Väga vähe räägitakse aga sellest, mida on tehtud ning mis läks seejuures hästi ja halvasti. Sellist teineteiselt õppimist on rohkem vaja ka kohalike omavalitsuste tasemel, et muutuseid ei tõukaks tagant ainult riiklikud seadused. Kui kuskil on kestlikkuse jaoks võimalusi, tuleb neid ka seal kohalikul tasandil edasi kasvatada.

Laur Kanger: Poliitika tegemise puhul on puhas kunst, kuidas tõlkida üldised põhimõtted vastavaks mingile kohalikule eripärale. Mind isiklikult ärritab Eestis nii rohepöörde kui ka selle kriitika juures alati see, et mõlemad pooled jätavad oma peaga mõtlemata.

Esimesed lasevad olulised vaidlused Euroopa Liidus ära vaielda ja siis tulevad ühel hetkel üllatavalt välja riiklikud kohustused, mille võtmisega me ilmselt väga nõus poleks. Teine pool arvab aga tõsimeeli, et üks YouTube'i video on targem kui terve IPCC paneel. Just viimaste tõttu hoian siinkohal Velle Tollile pöialt, et tal ikka hästi läheks.

Kui tegu on akadeemilises mõttes võrdlemisi uue käsitlusviisiga, miks ei peaks tekitama see tagasilöök inimestes, kellele seda tutvustatakse? Kui üüratu elektriarve vajab maksmist, kas pole lihtsam liigitada seda lähenemist järjekordseks progressiivseks läänemaailma ideeks ja imporditud probleemiks, millega vana mugavat maailmakorda kõigutada?

Anna-Kati Pahker: Üritamegi tuua mingit uut sorti arusaama, et meie kõikide probleemide juur ei pruugi olla kapitalism või vähemalt ainult kapitalism. Selle küsimuse tausta täpsemalt sisse vaadates näeme, et Eesti ei ole teab mis huvitav näide. Olime tööstusliku modernsuse indeksi pingereas 63 riigi seas kaheksas ja erinevad liidetavad – ehk siis ideede, institutsioonide ning praktikate skoorid – olid võrdlemisi sarnased Lõuna-Koreaga. Seega ei ole meie probleemid või lähenemine muust maailmast, just läänemaailmast kuigi erinevad.

Vaadates kitsamalt meie varem uuritud mõõteperioodi alates 1900. aastast, näeme, kuidas 1960.-1970. aastatel toimus uuritud riikide elanike mõtlemises muutus. Me ei lükka enam keskkonda kõrvale, vaid võtame sellega seonduvaid probleeme tõsiselt. Just toona ilmusid märgilised teosed nagu Rachel Carsoni "Hääletu kevad" või Rooma Klubi "Kasvu piirid".

Umbes 1980ndatel toimusid muutused ka regulatsioonides ehk me ei mõtle enam teadusest ja tehnoloogiast tingitud probleemide tagantjärgi lahendamisele, vaid ka nende ennetamisele. Kui vaatame seda, mida me päriselt teeme, siis seal on muutusi näha väga vähe. 

Eestiga on samamoodi. Meie mõtlemises ja retoorikas on toimunud muutused ning ka meie regulatsioonid on võrdlemisi keskkonnasõbralikud, ent praktikad pole kuigi head.

Mida räägib see inimloomuse kohta, kui need arengutrajektoorid ja mured on samasugused ükskõik milliste ideoloogiate all elades? Kas see teeb rohelisemat mõtteviisi taotlevate inimeste ees seisvaid väljakutseid lihtsamaks või raskemaks?

Laur Kanger: Umbes kümmekonna aasta eest tekkis inimkonna materiaalse jalajälje mõõtjate tulemuste alusel lootus, et leidub mingi võimalus siduda rahvastiku ja SKT kasv lahti ühe inimese kohta tarbitud materjali hulga kasvust. Nüüd võime öelda, et mida pole, seda pole. SKT kasvas materjali tarbimisest inimese kohta kiiremini vaid lühikest aega, kuid seejärel pöördusid kasvukiirused vastupidiseks. Siit meie projekt algaski, et näha, kuidas muutused keskkonnateadlikkuses ja ühiskondlikes normides ei jõua kuidagi praktikasse.

Tavalähenemine hakkab siinkohal enamasti kübarast kurja kapitalismi välja tõmbama. Näeme aga täpselt samu uskumusi, norme ja käitumisviise näiteks India juures, mis on siiamaani arengumaa. Veel markantsema näitena toimus sama Nõukogude Liidus, mis pidi olema lääneriikide majanduslikule, poliitilisele ja kultuurilisele korrale täielik alternatiiv. Kuna keskkonnaprobleemid olid tõsised ka seal, tekkis küsimus, kas äkki on teadus ja tehnoloogia ise osa probleemist. Kui see nii on, siis seda lõnga mööda minema hakates jõuame äkki kuskile huvitavasse kohta välja.

Selle ühe näitena näeme praegu sageli rohekasvu narratiivi ehk korraga oleksid justkui võimalikud nii kestlikud lahendused kui majanduskasv. Majandusteadlased kõrvale jättes võib tekkida ülejäänud inimkonnal seepeale küsimus, kuidas saab olla kasv lõputu, isegi kui ressursid seda pole. Igal juhul on see lootusrikas ja olemasolevat olukorda väga optimeeriv loogika.

Teisel pool näeme kirjanduses suuri tuleviku-utoopiaid totaalselt teistsugusest ühiskonnakorraldusest. Pentti Linkola teosed on selle äärmuslik näide, kuid on ka veidi rõõmsamaid tulevikuvisioone. Nende probleemiks on, et nad eeldavad totaalselt teistsugust ühiskonnakorraldust, kuid ei kipu näitama, kuidas sinna jõuda.

Alternatiivseid liikumisi on tegelikult päris palju, alates vastutustundlikust teadusest ja innovatsioonist ja väärtustundlikust disainist, lõpetades Tallinna Tehnikaülikoolis tegutseva Vasilis Kostakisega, kes tegeles oma ERC grandi raames kosmolokalismiga – kuidas disainida üleilmselt ja toota kohalikult.

Meil pole praegu head pilti, millised alternatiivid valitsevatele arusaamadele teadusest ja tehnoloogiast üleüldse olemas on. Veel vähem sellest, kuidas neid omavahel ühendada, et teha uudsel viisil teadustööd ja tegeleda tehnoloogiaarendusega. Sellest veel ühe sammu edasi astudes peame välja selgitama, kuidas võiks kujundada see uute lahenduste mõju ehk kestlikkust. Ainuüksi probleemist aru saamiseks läheb meil järgmised viis aastat auru.

Näeme kasvõi Euroopa Liidu rohepöörde näitel, et ekspertarvamusel põhinev tehnokraatia vajab oma lahendustega edasi liikumiseks legitiimsust. Kui inimestele ei suudeta mitme aasta jooksul selgeks teha, milleks kogu seda kestlikkust vaja on, tekivadki tagasilöögid. Kui lõppeesmärk on teha suur siire kestlikuma eluviisi suunas, kus see kuldne kesktee ekspertarvamusel põhineva valitsemise ja rahva tahte vahel jookseb?

Laur Kanger: Tundub, et sa oled ikka väga kuldse kesktee usku. Ma ise usun pigem valgustatud monarhiasse. (naerab) Teise maailmasõja järgsel ajal on olnud vähemasti Lääne-Euroopas kaks ajastut. Sõjajärgsed kümnendid olid väga tehnokraatlikud, kus teadis ekspert alati paremini. Selle ehedaks näiteks olid Annelinna tüüpi asumid, kuhu planeeris peaaegu alati keegi ilusa ristkülikukujulise roheala usus, et inimesed kõnnivad sealt ümbert mööda. Tegelikkuses hakkasid jooksma sealt läbi kellegi jalgrajad.

Hilisema kaasava lainega prooviti inimesi igasugustesse otsuste tegemisse väga palju kaasata. Sellel olid aga omad hädad, sest kaasates informeerimata avalikkust keerulistesse otsustesse, andmata neile piisavalt palju aega mingi järelduseni jõudmiseks ei saa olla ka tulemused kuigi vaimustavad.

Eestis tegelevad arutleva demokraatia ja koosloome kaudu paremate lahenduste leidmisega näiteks Teele Pehk ja Silver Sillak. Minu arvates jõuab aga kõik sinna, et selleks kõigeks on tarvis kole palju aega. Teisalt, vaadates Suurbritannia näitel kodanike kliimakogusid on inimeste kaasamine tegelikult võimalik. Selleks peab olema sinna juurde aga sisuline soov, mitte, et saadad inimestele kolm päeva enne seaduse vastuvõtmist e-kirja ja palud neil eelnõud võimalusel kommenteerida.

Anna-Kati Pahker: Meil on ühtaegu vaja justkui kiiret muutust ning demokraatlikku arutelu ja teavitamist. Mõtlev inimene mõistab, et kahte korraga ilmselt ei saa, vähemalt viisil, et kõik tunneksid, nagu oleks nad arutelusse kaasatud. Arvan siiski, et demokraatlikku arutelu on vaja. See kaasamine võib tunduda vahel mõttetu, sest inimestele võib jääda lõpuks ikka tunne, nagu poleks nende häält kuulatud, kuid tegelikult oleme nende protsessidega ju võrdlemisi algusjärgus. Ka siin tuleb õppimiseks aega anda.

Tunnen ise, et kui me ei saa tehtud midagi kiiresti ja õiglaselt ning püüame seepeale lihtsalt midagi kiiresti teha, jätkame sellega sedasama vana tööstuslikku modernsust. Võtame selle aja, sest ma ei taha soovitada ka ekspertidele toetuvat kiirustamist, sest elu on näidanud, et eksperdid ei tea ka päris kõike.

Laur Kanger: Žargooni pannes on reguleerimise tasandil seatud läbi ajaloo prioriteetideks innovatsiooni hulka ja kiirust, et meil oleks näiteks rohkem tehnoloogiaid ja need jõuaksid kiiremini turule. Viimased 10–15 aastat on üritatud rääkida, et võib-olla peaksime mõtlema ka innovatsiooni suunale. Kauni raamistusena küsitakse tihtipeale, kas loovast hävitamisest on saanud hävitav loomine ning kui see nii on, mida saame me selle suhtes ette võtta.

Selle üks näide on geoinseneeria kasutamine planeedi jahutamiseks. Füüsikud ütlevad, et see on võimalik. Mõned tehnoloogiaettevõtjad küsivad, miks me juba ei tegutse. Seal kõrval on aga meil piltlikult kõrval mingid tüütud kvalitatiivkampsunid, kes näitavad tervet kataloogi juhtumitest, mis on viimase 200–250 aasta jooksul juhtunud, kui tehnoloogiat on üritatud kasutada mingi olukorra lappimiseks, lootuses säilitada täpselt samasugust ühiskonnakorraldust.

Miks peaks siis geoinseneeria kasutamise korral teisiti minema? Vastus oleneb ilmselt teadlasest, kelle käest seda küsitakse.

Mida arvavad sellest teadlased, kui mingites valdkondades üritatakse väga aeglaselt ja läbimõeldult edasi liikuda? Iga inimese eluiga on piiratud. Kui nüüd öelda, et paljude murranguliste tehnoloogiate aluseks olnud võrdlemisi vaba alusuuringute kallal nokitsemisega ei saa niimoodi tegeleda, ei pruugi nad olla väga vaimustunud.

Laur Kanger: Seda küll. Pigem on mõte aga selles, et inimestel on vaja ennetavalt mõelda sellele, kuhu nad omadega välja jõuavad. Vastutustundlikul teadusel ja innovatsioonil põhineva lähenemise  üks olulisi alguspunkte oligi see, et britid tahtsid hakata eksperimenteerima geoinseneeriaga. Paljud sinna kaasatud inimesed olid samuti loodusteaduste taustaga. Norras rakendati täpselt sama lähenemist nanotehnoloogia puhul.

Lühidalt, vanasti võis teadlane öelda, et tema ei vastuta, kuidas tema teadustööd kasutatakse ja paha lugu, kui sellele leitakse halb rakendus. Seda lähenemist võis endale pikka aega ka lubada, sest need tagajärjed polnud väga olulised. Nüüd võib aga nano- või geenitehnoloogia ning ka tehisintellekti arendamisel juhtuda, et kui neid tehnoloogiaid kõige paremini tundvad inimesed tagajärgede peale ei mõtle, on nende ilmnemisel paljude inimeste jaoks juba kaunis hilja.

Teisisõnu, vastutustundlikkuse eesmärk pole millegi tegemise otsene takistamine, vaid eelnevalt võimalikele tagajärgedele mõtlemine.

Samas käisin seitsme aasta eest Norras vaatamas, kuidas nad üritasid seda lähenemist ellu viia ja riiklikesse programmidesse sisse kirjutada. Ütleme nii, et isiklikul tasandil ei tervenda sind vastutustundliku teaduses ja innovatsioonis tuntavast entusiasmist miski paremini, kui kuulata viis minutit, kuidas see praktikas välja näeb.

Kas inimestele pole mitte loomuomane loota, et tulevikus keegi nende probleemid ära lahendab, et säilitada mingitki sorti terve mõistus? Maailma kõik probleemid üksteist otsa ladudes muutub see ilma selle helge valguskiireta väga tumedaks kohaks.

Laur Kanger: Kui tegu oleks millegi kaasasündinuga, võiksime eeldada, et see inimkonna utopism on ajas muutumatu. Meie enda uurimistulemused näitavad, et see pole üldse nii. Tahaksime seda teistes riikides kindlasti süvitsi vaadata, kuid pilootprojektist tuli viimast 40 aastat vaadates välja, et tehnoloogia mainimine looduskeskkonna kontekstis on hüpanud 1980. aastate madalseisust jõudsalt ülespoole. Niimoodi jääb mulje, et oleme ära käinud selles kõige mustemas augus ja loodame nüüd uuesti, et tehnoloogia lahendab ära ka keskkonnaprobleemid.

See on väga huvitav leid, sest näeme seda nii Austraalias, Saksamaal, Nõukogude Liidus, USA-s kui ka Indias. Samas on see paradoksaalne, sest möödunud aastal ajakirjas Nature ilmunud toreda artikli põhjal on teadustöödele ja patentidele vaadates käinud nende murrangulisus võrreldes 1940. ja 1960.–70. aastatega järjest allapoole. Ehk siis ühest küljest me loodame järjest rohkem, et tehnoloogia päästab meid keskkonnaprobleemidest, ent radikaalselt teistsuguseid lahendusi näeb järjest harvem. Kui asjad nõnda on, siis ootab meid päris tume tulevik.

Graafikud näitavad, kuidas inimeste arvamus teaduse, tehnoloogia ja keskkonna kohta on ajas muutunud ning kuidas see on seotud teaduslike avastuste ja tehnoloogiliste uuendustega.

Graafikud A ja B põhinevad Laur Kangeri töörühma tulemustel ning näitavad, kuidas inimeste arvamus keskkonnast, teadusest ja tehnoloogiast on muutunud ajavahemikul 1900-2020. Arvamus põhineb ajaleheartiklitel, kus neid teemasid mainiti. Mida kõrgem on joon graafikul, seda positiivsem on arvamus. Näiteks 1960ndatel oli keskkonna kohta positiivsem arvamus kui 1900ndatel. Graafikutel on näha, et teaduse ja tehnoloogia kohta on arvamus üldiselt positiivne, aga keskkonna kohta on see ajas kõikunud.

Graafikud C ja D põhinevad Michael Parki ning ta kolleegide ajakirjas Nature ilmunud tööl ja näitavad, kuidas on ajas muutunud teaduslike avastuste ja tehnoloogiliste uuenduste "murrangulisus". Murrangulisus tähendab seda, kui palju uus avastus või leiutis muudab olemasolevaid teadmisi või tehnoloogiaid. Mida kõrgem on joon graafikul, seda murrangulisem on avastus või leiutis. Graafikutel on näha, et nii teaduslike avastuste kui ka tehnoloogiliste uuenduste murrangulisus on ajas vähenenud.

Kui eesmärk on teaduse ja tehnoloogia piirid kätte näidata ning tööstusliku modernsuse ideest lahti lasta, siis ehk on see isegi hea? Utreeritult on suur vahe, kui poole põlvkonna jooksul muutuvad vaid iPhone-i nurgad veidi ümaramaks, selle asemel, et inimeste heaolu kasvaks tänu teaduse ja tehnoloogia arengule kiiremini kui SKT nagu möödunud sajandi alguses. Teisisõnu, kui heaolu kasv hakkab lähenema platoole, on suund teistsuguseks käitumiseks paratamatu?

Anna-Kati Pahker: Palju on ka innovatsiooni, mis jätkusuutmatut rada süvendab või uuesti loob, näiteks üha suuremad linnamaasturid või kosmoseturism. Sellist tüüpi innovatsioonile mõeldes ei tundu suunamuutus paratamatu. Meie teadustöö viitab samuti tehnooptimismi vankumatusele või isegi süvenemisele. Nende uskumuste ümber pööramine või oludele vastavaks kujundamine nõuab järjepidevat ja teadlikku tööd või seda, et olukord läheks hulga halvemaks.

Kes peab vastutama või n-ö härjal sarvist haarama? Kui vaadata kasvõi IPCC kliimakonverentse, on sealne suhtumine aastate lõikes muutunud. Kord rõhutataksegi, kuidas kogu muutus on inimeste enda kätes, ent üha enam räägitakse ka suurettevõtete rollist ja nende n-ö liistule tõmbamisest.

Anna-Kati Pahker: Mõtlen sellest ise niimoodi, et tihti on need kestlikumad asjad kõik inimesele endale head. Ma võib-olla ei tahakski kannustada kedagi maailma päästma. Tahaksin, et inimesed mõtleksid sellest, kuidas nende enda elu paremaks muuta. Võtame kasvõi autosõidu või toidusedeli. Meie tervisele on see hea, kui käime rohkem jala või sööme rohkem taimset toitu.

Samuti teame, et ka sellel, kui palju raha meid õnnelikuks teeb, on oma piir – umbes 75 000 dollarit aastas. Kõik ei pea õnnelik olemiseks igat oma vaba tundi töötamisele kulutama, vaid tuleb võtta aega ka perekonnaga koos olemiseks, sest see teeb sind jällegi õnnelikumaks. Me ei pea mõtlema kestlikumate valikute nimel tehtud elumuutustele kui tohutule ohverdusele, vaid kuidas oma ellu väärtust lisada.

Laur Kanger: Räägin tavaliselt oma tudengitele, et on väga tore, kuidas te jalgrattaga ringi sõidate ja taimset toitu sööte, sest saate end hästi tunda ja tekitada endale illusiooni, et teil on oma elu üle kontroll. Kui võrrelda aga igapäevast rattaga tööl käiku sellega, kui õnnestuks veenda naftakompaniid oma tootmist vähendama või seda lõpetama, siis see nii oluline polegi. Teisisõnu jooksevad meil suusad risti süsteemis endas.

Inimesed käituvad oma argielus väga rutiinselt. Kui meil tuleb banaaniisu, ei mõtle me leti ees, kui palju kütust me kaubanduskeskusse sõitmiseks kulutasime või kui suur oli sellesama banaani sinna toimetamise keskkonnamõju. Põhiväljakutse seisneb seetõttu selles, kuidas muuta meid ümbritsevatesse sotsio-tehnilistesse süsteemidesse ehitatud rutiinid selliseks, et sa peaksid keskkonnavaenulikult käitumiseks väga palju vaeva nägema.

Vastupidises ühiskonnakorralduses leidub alati mingi väike protsent askeete. On tõesti inimesi, kes kõnnivad mööda tänavat ja hakkavad kohe veganiks, kui keegi neid laternapostil mõrvariks tembeldab. Mõni hakkabki seepeale taimset toitu sööma, kuid nende hulk on ääretult piiratud.

Anna-Kati Pahker: Olen selles mõttes nõus, et ma ei taha rullida vastutust indiviidile. Teiseks on vaja aga süsteemi uudseks kujundamiseks mingisugust motivatsiooni. Kui see tugineb demokraatlikele vestlustele, on neid askeete vaja, kes tahavad jala käia. Muidugi mul ei ole häid vastuseid: näiteks veganlus muutus vahepeal populaarsemaks, nüüd on see tunnetuslikult uuesti vähenenud. Seetõttu tahangi soovitada, et inimesed peaks tegema seda, mis neid õnnelikuks teeb, kui see ei ole just lennukikütuse põletamine.

Laur Kanger: Oleme siinkohal laias laastus ühel pulgal. Küsimus on debati raamistamises. Täpselt samamoodi nagu inimesed ei saa üldjuhul lapsi eesmärgil, et Eestil oleks positiivne iive, ei käitu enamik inimesi keskkonnasõbralikult maailma päästmiseks. Tegelikult on võimalik käituda kenasti nii, et sul ja maailmal mõlemal on hea.

Need kõik on kohutavalt ebamugavad ideed. Kui te peaksite jõudma projektis nende kriitiliste sisekaemusteni, mis tööstuslikul modernsusel sedavõrd laiutada võimaldavad, kas poliitikakujundajatel oleks õigus hakata neid mõtteviise avalikus ruumis meie kõigi ja ökosüsteemide huvides tsenseerima ning summutama? Kui eetiline see oleks?

Laur Kanger: Küsin vastu, kui eetiline teadmuspõhine poliitika sellisel juhul üldse on? Kas poliitikat peaks tegema pigem seljaaju põhiselt? Seda teist oleme viimasel ajal näinud kardetavasti juba päris palju ja selle lähenemise kitsaskohad on väga hästi näha.

Rõhuasetuste koha pealt eeldame hetkel, et kõik 40 tööstusliku modernsuse tunnust on sama olulised. Näiteks võtame usku progressi ja tehnoloogia neutraalsusesse võrdsetena. Järgmiseks võiksime aga kestlikkust uurivate teadlaste käest küsida, milliseid tunnuseid neist nad eriti kriitiliseks või probleemseks peavad. See aitaks juhatada meid vähemalt selles suunas, kust peaksime lahendusi otsima. Seda on küll keeruline teha, sest eksperdid vastavad küsitlustele üha harvem.

Ja lõpuks, kui lootusrikas te ise selle suure tööstusliku modernsuse loodud süsteemi sees toimetades tuleviku suhtes olete? Elame maailmas, kus Donald Trump on lubanud paljudele föderaalsel tasemel tehtavatele rohealgatustele pidurit tõmmata ning Euroopa Liidu uue komisjoni prioriteetideks on julgeolekumured ja konkurentsivõime kergitamine.

Laur Kanger: Mina ütlen 3,78 ja jätan skaala täpsustamata.

Anna-Kati Pahker: Pean tunnistama, et lõpetasin oma doktoritöö kaitsmise väga negatiivsel noodil. Muutusin sel teemal doktoritöö kirjutamisega palju pessimistlikumaks. Mul on tunne, et praeguste suundumustega liigume jätkusuutmatuse suunas. Neid ilminguid on justkui rohkem ja need on tugevamad. Samas võib olla see tingitud sellest, et mõtlen neile küsimustele lihtsalt rohkem ja näen asju negatiivses valguses.

Samas usun, et meil tasub ikkagi olukorra parandamise nimel vaeva näha, sest oleme siin ja peame oma päevaga midagi ette võtma. Teadust tasub ikka teha ning tegelikult on meil juba päris palju tüütuid ja igavana paistvaid alternatiive olemas, kasvõi sellesama vastutustundliku teaduse ja innovatsiooni näol. See ei tähenda muidugi, et need oleks väga populaarsed. Nende olemasolu võimaldab olla mul aga ühtaegu väga pessimistlik, kuid end nendesse iga päev uputada.

Laur Kanger: Pealegi tegeleme pikkade ajaperspektiividega ehk pikas vaates on kõik tagasilöögid ajutised. Neist mõni võib kesta lihtsalt 800 aastat. Vaevalt elas aga keskajal palju inimesi, kes lohutasid end sellega, et Rooma impeerium lagunemisele järgnenud segadus on ainult ajutine. (muigab).

Kõigi suurte süsteemsete protsesside, nagu kasvõi energiapöörde või liikuvuspöörde puhul tekkivas võimuvõitluses teatud huvirühmad paratamatult võidavad ja teised kaotavad. Sellega kaasneb väga palju ettenägematuid tagajärgi, mis on kodanikele selgelt negatiivsed. Muidugi läheb inimene natuke pahuraks, kui tema koduküla tuulikuid täis ehitatakse ja talle ei pakuta selle eest midagi enamat peale kõrgema elektrihinna tulevikus.

Mitte miski selle juures pole üllatav. Samal ajal olen leebelt üllatunud tööstusühiskondade vähese ettenägemisvõime üle. See toetabki meie teesi, et võib-olla peaksime mõnikord üritama rohkem ette vaadata, selle asemel et kohe tegutsema tormata. See on meile loomuvastane. Tööstusühiskonna edu kindlustas viimased 250 aastat just see, et igal pool loodi ja rakendati hästi kiiresti väga palju uuendusi. Leiutasime seejuures isegi meetodid avastamis- ja leiutamistegevuste kiirendamiseks.

Aastatel 1880–1970 nägime keskkonnanäitajatega võrreldes täielikku elukvaliteedi kuldaega, eriti lääne ühiskondades. Nüüd tuleb välja, et selle saavutamiseks kasutatud lahendused ja neid juhtivad mõttemallid ei sobi meie keskkonnaprobleemide lahendamiseks. See ongi täpselt see keskne pinge, mida üritame edaspidi uurima hakata.