"Vast kõige olulisem asi, mida meeles pidada, on see, et meedia ei ole ühiskonnas toimuva neutraalne peegel, vaid vahend, mille abil ühiskondlikku tegelikkust väga aktiivselt luua üritatakse," ütleb Tartu Ülikooli tehnoloogiauuringute kaasprofessor Laur Kanger. Tartu Ülikooli kommunikatsiooniuuringute professor Triin Vihalemm aga märgib, et uudise žanr on juba olemuslikult võimupositsiooni suunas kaldu. "Kui pead ajakirjanikuna kiiresti tulemuse saavutama ja sul pole aega intervjuusid teha, küsitled sa neid, kes on juba harjunud pressiga rääkima ja kellel on nii-öelda valmis vastused olemas," sõnab ta.

Nii Kanger kui ka Vihalemm käsitlevad oma uuringutes energeetika meediakajastust, kuid eri nurkade alt. Kanger arendas koostöös Sussexi Ülikooli teadur Benjamin Sovacooliga välja uue raamistiku, mille abil energeetikaga seotud ebaõiglust kaardistada. Nad proovisid oma raamistiku töökindlust järele Postimehes 2020. aastal ilmunud energiateemaliste artiklite peal. Vihalemm vaatas aga läbi, kes saab sõna ja kuhu asetub fookus Eesti venekeelsete väljaannete rohepöörde-kajastustes.

Uudistes kureeritakse tulevikku

Laur Kangeri sõnul on ebavõrdsus ühiskondlikes siiretes paratamatu. Kui ühiskond liigub ühest sotsiotehnilisest süsteemist teise, tähendab see pöördelisi muutusi energiatehnoloogiates, ärimudelites, regulatsioonides, igapäevaelus ja laiemates kultuurilistes hoiakutes. "See tähendab ka, et mõned kodanikud, ettevõtted, tööstused ja piirkonnad võidavad sellest pöördest, mõned kaotavad: autode tulekuga ei jätkunud voorimeestele enam tööd," toob ta näite.

Viimaste aastateni tegid energiaõigluse uurijad Kangeri sõnul eeskätt juhtumi-uuringuid ja analüüsisid näiteks uue naftajuhtme mõju mingi piirkonna põliselanikele. Nüüd on energiaõiguse huviorbiidis aga energiasüsteem kui tervik ning selle riiklikud ja rahvusvahelised mõjud. Sestap pakkusid Kanger ja Benjamin Sovacool välja analüüsiraamistiku, mis kaardistab energiaga seotud ebavõrdsust kolmes mõõtmes: ruumis, ajas ja seostes siirde kulgemisega.

Ruumilises mõõtmes eristasid nad energiaga seoses tekkivaid erinevaid piirkondliku, riikliku ja rahvusvahelise ebaõigluse ilminguid. Piirkondlikuks liigitus näiteks põlevkivi mõju kohalikule põhjaveele ja elurikkusele ning põlevkivitööstusest tuleneva õhusaaste. Riiklikuks lugesid nad näiteks ohu, et Eesti Energia võib riigi toel saavutada tuuleenergia turul monopoli. Rahvusvaheliseks liigitus aga muu hulgas lääneriikide rohekvoodi täitmine Eesti metsa arvelt.

Kui ruumilisi ebaõiglusi on kaardistatud varemgi, siis Kangeri sõnul lisasid nad oma raamistikku ka ajalise mõõtme. "Nii eristasime energiasüsteemi puhul juba olemasolevat ebaõiglust, praeguse olukorra jätkudes süveneda võivat ebaõiglust ning tulevikus oodatavat ebaõiglust," seletab ta. Näiteks liigitusid põlevkivi kasutamise ebaühtlaselt jaotunud tervisemõjud olemasolevaks, päikesepaneelide võimalik mõju elurikkusele süvenevaks ja tuumajaama ülalpidamiskulud tulevikupõlvkondadele tulevaseks ebaõigluseks.

Siirde dünaamikaga seoses eristasid Kanger ja Sovacool samuti peamiselt kolme tüüpi ebaõiglust. Esimene neist seondub olemasoleva süsteemi tasakaalust välja viimisega: selleks liigitusid näiteks küsimused põlevkivienergeetikaga seotud töökohtade kadumisest ja piirkonna tühjaksvoolust. "Teine puudutab nišitehnoloogiate kasvuga tekkivaid uut tüüpi ebaõiglasi aspekte, näiteks kohalike elanike vähene kaasatus tuuleparkide rajamisse või tuumaenergia tulevikku puudutavatesse otsustesse," ütleb Kanger. Kolmandat tüüpi ebavõrdsus tekib seoses olemasoleva süsteemi peenhäälestamisega, kus näiteks Ida-Virumaa elanike tervisemõjud ja keskkonnakahjustused võivad üha süveneda.

Kangeri sõnul näitas Postimehe artiklite analüüs, et kõikidest seal mainitud energiasüsteemiga seotud ebaõiglastest aspektidest puudutas tulevikku üle poole ehk 53,5 protsenti. Olemasolevatest ja juba teada-tuntud ebavõrdsusest rääkis aga veidi üle veerandi ehk 28,7 protsenti kajastustest.

"Teisisõnu, eri ühiskonnarühmad kasutavad meediat vägagi eesmärgipäraselt ära selleks, et maalida omaenese versiooni Eesti energiatulevikust ning trügida välja võistlevad nägemused," osutab Kanger ja tõdeb, et samas on mõned ühiskonnarühmad pildilt täiesti puudu. "Näiteks Ida-Virumaa venekeelse kaevuri eest räägivad hingestatult nii mõned ettevõtjad kui poliitikud, ent Postimehe veergudelt nende endi vaateid praktiliselt ei leia," võrdleb ta.

Postimehe metsateema-kajastust hindab Kanger pigem heaks, sest seal sõna saavad bioloogid ja ajakirjanikud käivad ise raielankidel elurikkuse seisundit vaatamas. "Samas, mis energeetikasse puutub, siis sel teemal võtavad Postimehes sõna tihti vana kooli energeetikaspetsialistid, kes räägivad, milliseid probleeme on uute energiatehnoloogiatega," ütleb ta. 

Tasakaalustatuse mõttes võiks Kangeri sõnul kirjutada näiteks päikesepaneelide või tuulikute keskkonna jalajälje kõrval ka põlevkivijaama elutsükli jooksul tekkivast jalajäljest. "Neid arvandmeid tahaks kõrvuti näha. Ma arvan, et päris paljud teemad saaksid seal punkti," ütleb ta. Samuti saaks toimetus mitmekesistada oma autorite valikut või teha arvamuslugudele enne avaldamist faktikontroll.

Ida-Virumaa sõna ei saa

Kui Laur Kangeri uuring toetus ainult Postimehe lugudele, siis Triin Vihalemm kogus 2020. aastal andmeid Eesti venekeelsetest väljaannetest: ERR-i, Delfi ja Postimehe riiklikest venekeelsetest portaalidest, venekeelsest Äripäevast (Delovõje Vedomosti) ning kohalikest häälekandjatest Põhjarannik (Severnoje Poberežje), Narvskaja Gazeta, Vestnik Sillamäe ja Gorod. 

"Otsisime sisu, mis kajastas rohepööret, põlevkivi, kaevureid, kaevandusi ja Ida-Virumaad," loetleb ta märksõnu. Ühtekokku leidis Vihalemm analüüsiks 269 artiklit. "Edasi sai tehtud intervjuusid ajakirjanikega ja kaevuritega. Nii nende kaevuritega, kes on juba töölt kas nii-öelda vallandatud või ise lahkunud, kui ka nendega, kes veel tööl on," kirjeldab ta veel avaldamata uuringu käiku.

Eeskätt huvitas Vihalemma see, kes said analüüsitud uudislugudes ise sõna ja kellest räägiti kolmandas isikus. "Päris huvitav on, et ise on sõna saanud peamiselt ettevõtjad ja ametnikud, poliitikud isegi vähem," toob ta välja. Samal ajal rääkisid kohalikest elanikest ja muudest energiasektori töölistest sageli teised.

"Näeme samas, et kuigi insenerid ja spetsialistid on arvuliselt vähem sõna saanud, siis kui nendest räägitakse, neilt ka midagi küsitakse," jätkab Vihalemm. Poliitikud räägivad rohepöördest küll ise, kuid on pigem vähem pildil. Kaevuritest räägitakse, nagu ülejäänud töölistest, üle nende peade. Euroopa Liidu ametnikud ilmuvad pigem harva vaikivate tegelastena lugude taustale ja keskkonnaaktivistid saavad samuti vähe sõna. Kõige vähem kohtab Ida-Virumaa ja rohepöörde teemalistes kajastustes kohalike elanike häält või mainimist, mis on Vihalemma hinnangul üpris kõnekas tulemus.

"Kui seda graafikut ajakirjanikele ja toimetajatele sai näidatud, ütlesid nad, et see ongi normaalne," ütleb ta. Kuna rohepöörde puhul on mängus toetusraha, tulebki ajakirjanike sõnul rääkida otsustajatega, kes seda raha jagavad, ja ettevõtjatega, kes töökohti loovad. "Minu jaoks sotsioloogina ja meediauurijana tekib siit otsekohe küsimus, et kui me ainult nendega räägime, kas see pole piirkonna jaoks ohtlik. See võib tähendada, et Ida-Virumaa muutub justkui läbisõiduhooviks," arutleb ta.

Intervjuud kaevuritega näitasid nimelt, et nende jaoks on peamine rohepöördega toimetuleku strateegia kodukohast lahkumine. Ehkki lahkutakse vastumeelselt, on kaevurid Vihalemma sõnul harjunud keskmisest kõrgema palgaga ja ootavad töökoha kadudes uut samaväärset tööd. Mõnel endisel kaevuril õnnestus siiski leida oskustele vastav uus töö näiteks geoloogiaettevõttes. 

"Üldiselt siiski ei vasta tööturul pakutav nende palgaootustele või pakutakse neile kõigepealt keeleõpet. Samas ilmselgelt, kui inimesel on näiteks majalaen kaelas või ta on pere ainus leivateenija, siis tal pole selleks aega," kirjeldab Vihalemm. Tööturg vajaks tema hinnangul lisateenuseid, näiteks puhveraega, mis võimaldaks kaevuril elus ümber joonduda.

Oma uuringu käigus võrdles Vihalemm ka Eesti venekeelsete väljaannete rohepöördekajastuste temaatilisi rõhuasetusi. "Nagu näha, on Severnoje Poberežje ikkagi kõige mitmekesisem ja arvukam olnud," osutab ta maakonnalehe süvitsiminevale ja regulaarsele kajastusele. Linnalehed Narvskaja Gazeta, Vestnik Sillamäe ja Gorod ilmuvad lihtsalt harvem ja on Vihalemma sõnul teiste huvidega.

"Veel näeme, et ühe omanikuga meediaväljaanded Delfi ja Postimees on üsna sarnase profiiliga. Seal domineerib piirkonna majanduslik potentsiaal. Poliitiline stabiilsus on seal samuti tõsisema murena esil, kui näiteks ERR-i portaalis," toob ta välja. Kõigis väljaannetes käib läbi väljarändeküsimus, mis avaldub Vihalemma sõnul näiteks Narva kinnisvara võileivahinnas võrreldes tõmbekeskustega. Võimalikku uut ettevõtlust ja tööliste probleeme lahkab taaskord kõige põhjalikumalt maakonnaleht Severnoje Poberežje. Haridusega seotud teemad käivad kõikjalt läbi väga napilt.

Kas keskkond saaks rohepöördest võita?

"Kui meediafoon on selline, et kogu aeg mängitakse palli ühte väravasse, siis valdav enamus inimesi ei hakka küsima, kas mingid mingid teemad on süstemaatiliselt puudu," osutab Laur Kanger laiemale murele. Näiteks räägivad taastuvenergeetika pooldajad üksnes valdkonna hüvedest, aga jätavad kaasprofessori sõnul sageli vastaste kriitikale vastamata. Omaette mure on tema sõnul Eesti väiksus, mis tähendab, et mõnes energeetika valdkonnas pädevad teadlased võivad koonduda eraettevõtetesse tööle ja rääkida vaid tööandja eest.

Triin Vihalemma sõnul on aga varasemadki uuringud näidanud, et siirete ajal kajastatakse uusi ideid palju, ent väga vähe räägitakse, kuidas leevendada eelmistest praktikatest loobumist. "Järelikult kas ei ole midagi kajastada ja selle peale väga ei mõelda või toimub leevendamine kuidagi nii, et see jääb ajakirjanduses märkimata," arutleb ta. Kui näiteks tööd vahetanud kaevurite edulugusid ei kajastata, mattub siire rahva teadvuses ühiskondliku ängi alla. 

"Inimestel tekib mõttekäik, et ma pean muutusele meeletult vastu olema, sest kui ma pihta saan, siis olen jäetud iseenda hooleks," põhjendab Vihalemm. Ka võimuesindajad peavad muutusi kiirustades jõuga suruma ja rääkima näiteks suuremast metsaraiest, sest rahva teadvuses pole pehmemat ja õiglasemat muutust olemas. "Seepärast ma pean äärmiselt oluliseks, et meedia leevendusi kajastaks ja leiaks võimalusi, kuidas erinevaid sihtrühmi kokku viia," ütleb Vihalemm.

Ta näeb lahendust aeglasemas ajakirjanduses, kui seda on kiire ja konfliktile üles ehitatud uudisžanr. "Vaja oleks näiteks pikki portreelugusid ja uurivat ajakirjandust, mis kajastaks Ida-Virumaa potentsiaali," pakub ta. Uudisajakirjanikke võiks sellisele tööle meelitada kas eristipendiumite või konkurentsipõhiste uuriva ajakirjanduse projektidega. "See on tegelikult lõpuks kasulik ka valitsejatele," osutab ta.

Oma panuse saavad anda teadlasedki, kes räägivad kohalike inimestega ja osutavad nende ühiskonnas nende varjatud ebaõiglustele, kas või vähesele sõnasaamisele meedias. "Mul oli väga äge intervjuu töölt lahkunud kaevuritega, kellest üks ütles, et: "Minu käest pole lihtsalt keegi küsinud. Te olete esimene, kes küsib. Ma küll räägiks." Pigem on see ilmselt müüt, et nendega pole mõtet rääkida, sest nad nagunii ei räägi," julgustab ta ka ajakirjanikke kaevuritega suhtlema.

Kangeri sõnul on Eesti rohepööre alles algamas ning selle lõplikud võitjad ja kaotajad sõltuvad sellest, kas Eesti valib põlevkivi, biomassi ja süsinikupüüdmise, tuule-, päikese- ja rohevesinikuenergia või tuumaenergia. "Veidi küünilise üldtähelepanekuna võiks aga öelda, et need, kes meedias "lihtsa inimese" eest sõna võtavad ja tema käekäigu pärast pidevalt muret tunnevad, kindlasti rohepöörde kaotajate hulka ei jää," märgib ta. Rohkem peaks tema sõnul muret tundma nende pärast, kes ise enda eest rääkida ei saa või ei oska.

Algatused nagu Ida-Viru noorte kliimakogu ning Ida-Virumaa õiglase ülemineku arutelud kaasavad Kangeri sõnul Ida-Virumaa elanikke ja ideaalis selline demokraatia toimib. "Siiski, kaasav demokraatia on väga aeglane ja see nõuab, et kodanikud saaksid informeeritud otsuse teha," ütleb ta.

Kuigi kaevurid ise kohalikku meediat eriti ei loe, näeb Vihalemm võimalust ka ajakirjandusel nendeni siiski jõuda ja nende häält kuuldavaks teha. Kohalikule ajakirjandusele oleks kaevurite probleemide kajastamine tema sõnul samuti lõpuks kasulik, sest see saaks uusi lugejaid juurde. "Ma olen selles veendunud, et kui asju ajada väga ebaõiglaselt, siis keskkond lõpuks kaotab," ütleb ta.