"Modernse tööstusühiskonna lubadus oli, et kohe-kohe lahenevad ühiskondliku ebavõrdsusega seotud probleemid. Seda ei juhtunud, küll aga tekkis ulatuslik keskkonnakriis," rääkis uurimuse juhtautor, Tartu Ülikooli tehnoloogiauuringute kaasprofessor Laur Kanger.

Kangeri sõnul tõusevad tööstusliku modernsuse juures esile kaks suundumust: "Esiteks torkab silma keskkonna välistamine avalikust arutelust, seadusloomest ja mõjude hindamisest. Teiseks on tähelepanuväärne liigne enesekindlus teaduse ja tehnoloogia osas, mis seisneb tihti nende seotud võimaluste ülehindamises, ohtude alahindamises ja mõjude väärhindamises," märkis Kanger.

Uurimistöö raamistiku järgi moodustab tööstuslik modernsus Esimese Suure Siirde. Teine Suur Siire hakkas ajaloolise allhoovusena järk-järgult esile kerkima 1960. aastatest. Teadlaste  eesmärk oli töötada välja viis, kuidas mõõta Esimese Suure Siirdega seonduvat tööstuslikku modernsust ning selle võimalikke murranguid, mis võiksid viidata Teisele Suurele Siirdele. 

Konkreetsemalt vaatles uurimus keskkonna ja tehnoloogiaga seotud ideede, seaduste ja käitumisviiside muutumist. "Looduskeskkonna juures võib täheldada murrangut ideedes, niivõrd kui alates 1960. aastatest muutub see oluliseks aruteluteemaks. 1980. aastatel hakatakse sõlmima keskkonnakaitselisi kokkuleppeid. Samas praktikas suuri muutusi täheldada ei saa, sest jätkuvalt põhinevad riikide energiaportfellid suuresti fossiilsetel kütustel," selgitas Kanger.

Tehnoloogia ja innovatsiooni juures võib täheldada mõningast tõusu institutsioonides alates 1990. aastatest, mil kasvab tehnoloogia halbu keskkonnamõjusid ennetada püüdvate regulatsioonide arv. Samuti kasvas rohepatentide osakaal, esmalt 1970. aastatel ja siis alates 1990. aastatest.

"Kui võtta arvesse tööstusliku modernsuse kaht põhitunnust – loodusega seotud probleemide mahavaikimine ja liigne enesekindlus teaduses ja tehnoloogias, siis näeme esimeses suuremat murrangut, teises mitte nii väga. Seega väidame, et meie leiud toetavad ökoloogilise moderniseerumise mõtteviisi levikut. Ehk siis keskkonnaprobleemide olulisust on teadvustatud, kuid usk lahendada neid tööstusühiskonnale suuresti tuttavlikul moel teadust tehes ja tehnoloogiat luues on säilinud," arutles Kanger.

Nõnda on ökoloogilise moderniseerumise probleem endiselt püsiv usk sellesse, et olemasolevate tehnoloogiate tekitatud probleeme saab lahendada uute ja keerukamate tehnoloogiatega. "Kui ajalooliselt olid tehnoloogia mõjud kohalikud, siis näiteks geoinseneeria puhul võivad need olla väga kiired ja väga laiaulatuslikud," selgitas Kanger. 

Teine ökoloogilise moderniseerumisega tihti kaasas käiv tunnus on usk sellesse, et majanduskasvu on võimalik keskkonnamõjudest lahutada. "Ka siin kipuvad uuringud näitama, et energia ja materjalide tarbimine kipub pigem majanduskasvuga ühte jalga käima. Ehk siis ökoloogiline moderniseerumine sobib hästi modernse ühiskonna usuga tehnoloogilisse võluvitsa ja lõputusse majanduskasvu, ent selle võimekuse osas kaasaja probleemidele lahendus leida on hääled üha kriitilisemad," rääkis Kanger.

Tulevikus soovivad Kanger ja kolleegid uurida tööstusliku modernsuse pärandit eri riikides ja hinnata, kuivõrd see mõjutab nende valmisolekut Teiseks Siirdeks. "Riikides, kus tööstuslik modernsus seab vähem piiranguid, on tõenäoliselt ka suurem võimalus Teise Suure Siirde mõõtu muutuseks," märkis Kanger.

Uurimus ilmus ajakirjas Global Environmental Change.