Viis mõtet Maria Leptinilt:

• Eesti teadlased peaksid oma põhjamaise alandlikkuse pikalt saatma. Sarnaselt teiste Põhjamaadega levib Eestis kahjulik hoiak, nagu "me pole piisavalt head", mis takistab edu saavutamist. Sellisest mõtteviisist pole granditaotlust kirjutades kasu, sest ERC-st rahastuse saamiseks on vaja julgust ja optimismi, et oma idee väärtus veenvalt esile tuua.
• ERC rahastuse saamisel on edu võti suurepärane idee ja halastamatu kolleegide kriitika. Kõige olulisem on läbimõeldud ja suur idee, mis on parem kui kõik varem nähtu. Teadlane peab olema julge, minema kõige karmima kriitiku juurde ja laskma oma idee "ribadeks kritiseerida", et seda paremaks muuta.
• Mario Draghi raporti mõju teadusrahastusele annab põhjust optimismiks. Kuigi esialgu kardeti, et raport unustatakse pärast aplausi ära, on Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen selle sõnumeid pidevalt korranud nii oma poliitilistes suunistes kui ka olulistes kõnedes, näiteks Karl Suure auhinda vastu võttes. Viimane ilmestab, et teemale on tugev poliitiline toetus, ja annab lootust teadusrahastuse kasvuks tulevikus.
• Rahvusvahelises koostöös ei tohi inimesi kodakondsuse pärast karistada, kuid sealjuures ei saa olla koostöös naiivne. Samas on praegu USA teadlaste Euroopasse meelitamine silmakirjalik, tuleks uurida, miks Euroopa pole varem piisavalt atraktiivne olnud, ja parandada süsteemselt oma nõrkusi, nagu karjäärimudelid ja pensionide ülekantavus.
• Teadlasi ei saa sundida suhtlema, kuid avalikkuse kaasamine on olulisem kui kunagi varem. On ohtlik jätta muljet, nagu teadlased "müüksid" oma teadust, ja seetõttu ei tohi kommunikatsioon jääda pealesunnitud "linnukese" tegemise tasemele. Palju olulisem on avalikkuse reaalne kaasamine teadustöösse – näiteks kodanike abiga andmete kogumine –, sest just nii näevad inimesed ja lapsed, mida teadus tegelikult tähendab.

Eesti teadusjuhtidele meeldib rõhutada, kui palju õnnestub meie teadlastel välismaalt raha koju tuua, näiteks 2023. aastal ligi 90 miljonit. Kuigi selles vallas võib näha teatavaid paranemismärke, ei paista need oskused kanduvat üle ERC grantidele ja ajalooliselt on rahastuse saanud vaid viis protsenti esitatud taotlustest. Te ei saa küll kodutööd meie eest ära teha. Mis on aga teie kogemuse põhjal teadlastele kõige raskemalt tulev mõtteviisi muutus, kui nad soovivad siirduda klassikaliste rahastusallikate juurest ERC eesliiniteaduse juurde?

Esiteks pole ma nõus, et Eesti pole olnud selles vallas edukas. Minu arvates on teid juba edu saatnud ja seda üha enam. Kui eelmise raamprogrammiga said Eesti teadlased kokku umbes 10 granti, siis praegune raamprogramm on jõudnud alles poole peale ja edukaid granditaotlusi on juba 11. Näen siin eksponentsiaalset kasvu ja hoiame pöialt, et see tõus jätkuks. Samuti aitab tulevasi grandisaajaid ehk taotlejaid see, kui nad saavad teistelt tagasisidet, ja näevad neid, keda on juba edu saatnud. Kasvanud edumäära taustal näeme praegu just seda.

Mida saab üksikteadlane valesti teha? Esimene suur viga on see, kui tal on igav idee. Oma projekt tuleb väga hästi läbi mõelda ja see peab olema parem kõigest, mida on kunagi nähtud või kuuldud. Ühte head mõtet, kuidas selleni jõuda, kuulsime kolmapäeval ühelt grandisaajalt, kes sai rahastuse oma neljandal katsel. Ester Oras rääkis paljudest teistest asjadest ja mainis siis justkui muuseas: "... aga tegelikult on taotluse kirjutamine lõbus. Sa saad unistada oma kõige pöörasematest unistustest, oma kõige lennukamatest ideedest, neile lihtsalt mõelda ja need kirja panna."

Seega on oluline mõelda suurelt, pingutada tavapärasest rohkem, valmistuda väga-väga hästi ette ja tunda sellest kõigest ka rõõmu.

Teiseks on oluline märgata enda ümber eeskujusid, kuid mitte lasta end heidutada neist, kes rahastust ei saanud. Inimestel on õigus olla pettunud, kuid kaotada ei tohi julgust. On vaja tagasisidet, tagasisidet ja veel kord tagasisidet – kriitilist tagasisidet. Võid ette kujutada, kuidas sul on enda arvates geniaalne idee, räägid sellest kellelegi ja näed vastuseks vaid tühja pilku. See jätab kaks võimalust: tegu polegi nii geniaalse ideega või ei suutnud sa selle geniaalsust edasi anda.

Abi saab küsida just selle teise variandi puhul ja selleks on sul olemas kolleegid. Lase neil oma idee maatasa teha ja ribadeks kritiseerida. Ole julge, mine kõige karmima kriitiku juurde ja küsi temalt tagasisidet. See kõik võtab kaua aega ja on raske töö. Isegi parimatel teadlastel, oma ala tippudel ja tippasutustel kulub oma ERC taotluse ettevalmistamiseks tavaliselt kolm kuni neli kuud.

Tunnetan kogukonnas ka mõttelaadi, et osaliselt saab kirjutada suurema edu tugipersonali arvele, kes aitavad taotlusi vormistada ja bürokraatias orienteeruda. Kuna kõik Eesti teadusasutused pole aga sugugi nii suured, et endale spetsialiseerunud grandikeskust lubada, tekib kiuslik küsimus, kui paljud suurepärased mõtted jäävad teoks tegemata või rahastuseta, sest kuskil taotluses oli üks kurikuulus näpuviga või polnud väline pakend piisavalt särav?

Mis puudutab kurikuulsat näpuviga, leidub tõesti Euroopas programme, kus taotlus eemaldatakse konkursilt, kui juhtute näiteks viite valesse kohta kleepima. Õnneks on ERC-i peamine moto lisaks suurepärasuse toetamisele ka teadlaskonna teenimine. Seega ei lase üks väike näpuviga veel teie taotlust kohe põhja. Anname oma töötajatele juhiseid taotlejaid aidata ja tegelikult teevad nad seda vabatahtlikult, sest nad hoolivad teadlaskonnast. Nad võtavad teadlastega ise ühendust, et vead saaksid parandatud.

Hindamispaneelid otsivad suurepäraseid ideid. Muidugi on selge, et lohakalt koostatud taotlus läbi ei lähe. Lohakas vormistus tekitab hirmu, et samamoodi suhtutakse ka projekti ja me teame, et teadust ei tohi teha lohakalt. Eesliinil peab olema range ja põhjalik – see on raske töö. Seega tõesti, taotlus peab olema täiuslik.

Samas ei usu ma, et professionaalsete konsultantide palkamine on kasulik. Teie parimad abilised on teie enda kolleegid. Mis aga puudutab administratiivset poolt – tabelite täitmist, töötundide arvestamist ja eelarve sentide lugemist – tuleb kasuks, kui ülikoolis on olemas tugiosakond, mis selle teie eest ära teeb. Grandi teadusliku sisu loomisel neist abi ei ole.

Millisel määral on valdkonda ümbritsev bürokraatialoor süsteemi sisseehitatud osa? Tuues võrdluse poliitikast, kui poliitikud kardavad populaarset sotsiaaltoetust enda reitingule mõeldes ära kaotada, on üks võimalus muuta rahanappuse korral selle taotlemine nii keerukaks, et inimesed annavad poole peal lihtsalt alla.

Tean, et paljudel EL-i rahastusprogrammidel on liiga palju lisatingimusi ja need on üleliia bürokraatlikud. Võin kinnitada, et ERC nende hulka ei kuulu. Seega ei arva ma ka, et ebaõnnestunud taotluste taga on just see.

Küll aga häirib mind see, mida kuulsin kõigil kolmel kohtumisel, kus ma Eestis osalesin – see on hoiak "Jah, meil läheb hästi, aga…". Teiegi ütlesite sedasama. See on mõtteviis "Meil ei lähe piisavalt hästi", millele järgneb kohe "Me pole piisavalt head! Ah, see pole päris meie rida! Võib-olla me ei peakski proovima."

See on kohutav. See on hoiak, mida olen kuulnud teistegi põhjamaalaste suust – me ei tohi uhkustada ja tulebki eeldada, et me pole piisavalt head. Ei! Siin on vaja natuke optimismi. Sellisest hoiakust pole granditaotlust kirjutades kasu, sest peate oma idee väärtuse veenvalt esile tooma – just selle põhjal aga valik tehakse.

Kui hästi suudab teadlaskond üleüldse ise eesliiniteadusele kohaseid murrangulisi ideid ära tunda? Heites pilgu kasvõi teaduskirjastuste ja teadussüsteemide sümbioosile, soodustab see hulgaliselt keskpäraste, ohutute ja konsensust otsivate tulemuste avaldamist. Ma ei ütle, et vastastikusele hindamisele on häid alternatiive ja oleksin koroona ajal esimene, kes valgustatud monarhi tapapakule veab. Mida on teinud ERC aga institutsionaalselt, et julged ideed ja kastist välja mõtlemine võidule pääseks?

Parafraseerides ühte teist tuntud ütlust, oleme kõik nõus, et kolleegide tagasiside on tipptaseme hindamiseks kohutavalt halb meetod… kui kõik teised meetodid välja arvata. Eksperthinnang pole täiuslik ja seda pole ka hindamispaneelid. Neil on kalduvus olla konservatiivne ja alalhoidlik.

Saame teha kahte asja. Esiteks otsime oma hindamispaneelidesse teadlasi üle kogu maailma, kes on teinud ise murrangulisi avastusi. See aitab, sest inimene, kes on sellise teadustöö keerukusest ise teadlik ja piisavalt julge, et vaadata järgmisest sammust kaugemale, tunneb ilmselt sarnase potentsiaali ära ka esitatud taotlustes.

Isegi siis ei suuda teha seda kõik hindajad, sest teadust saab teha ka teistmoodi. Niisiis julgustame neid oma infotundidel ja tuletame neile pidevalt meelde, mida me neilt ootame. Meenutame neile, et nad ei takerduks metoodikasse ega noriks lähenemisviiside detailide kallal, vaid otsiksid suuri ideid. Toome neile näiteid ja tuletame meelde, et paneelis peab olema ka keegi, kes täidab "saatana advokaadi" rolli. Kui kõik arutlusringis arvavad, et idee on halb, peaks keegi ikkagi küsima: "Aga äkki on siin siiski midagi väärtuslikku?"

Lühidalt, püüame arutelugruppe juhendada ja tuletada neile meelde nende kohustust otsida kõige põnevamaid ja paljulubavamaid ideid.

Olete ise korduvalt rõhutanud, et kuigi ERC uurimistoetuste näol on tegu miljonigrantidega, pole nende suurus kasvanud alates 2007. aastast vaatamata inflatsioonile. Teaduskogukonnas valitses möödunud aastal lootus, et Mario Draghi Euroopa konkurentsivõimet käsitlev raport annab poliitikakujundajatele piisavalt kapitali ja laskemoona, et tõsta Euroopa Liidu teadusrahastust tervikuna. Mida me nüüd, pea aasta pärast Super-Mario raporti avaldamist selle mõju kohta öelda saame? Kas see on viinud püsivate muutusteni või kogub see nüüd pärast esialgset aplausi ja õlale patsutamist riiulil tolmu?

Olime seda nähes muidugi vaimustuses, kuid mõtlesime isegi vargsi, et pärast esitlust unustatakse see ära. Paistab aga, et see tundub olevat enamat kui lihtsalt järjekordne raport. Seda ei eiratud. Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen viitab sellele pidevalt.

Ta mainis seda esimest korda oma poliitilistes suunistes, kui ta eelmisel aastal tagasi valiti ehk vahetult pärast raporti avaldamist. Seda võis toona pidada lihtsalt hetkeliseks entusiasmilaineks, aga ta on viidanud sellele veel ja veel. Alles eelmisel nädalal pälvis ta Karl Suure auhinna, mida vastu võttes pidas ta seal kõne ja kordas taas raporti sõnumeid. Järelikult peab sel mingi tõepõhi all olema.

Kuulsin tänasel kohtumisel, kuidas seda nimetati poolikuks lubaduseks, viidates lisaraha nappusele. Pean küsima, et kui see on poolik lubadus, siis mis üldse on tõeline lubadus? Ta on seda ju igas oma kõnes korranud. Pealegi räägime ikkagi komisjoni presidendist, kel on vaja tegeleda ja mõelda ka paljude muude asjade peale. Seega olen väga optimistlik. Muidugi ma loodan – ja seda ütlesin ma ka teie peaministrile, et valitsused toetavad selles von der Leyenit ja seeläbi toetavad nad ka meid.

Pean meenutama, et alles eelmise aasta lõpus tegi Euroopa Liidu Nõukogu ettepaneku kärpida programmi "Euroopa horisont" ehk EL-i peamise teadusrahastuse programmi 2025. aasta eelarvet 400 miljoni euro võrra, isegi kui see ettepanek parlamendist läbi ei läinud.

Jah, see on hea näide vastupidisest ja vajalik reaalsuskontroll. See on aga eilne päev, vaatame tulevikku ja hoidkem lootust, nii kaua kui vähegi võimalik.

Tahan mainida siinkohal veel ühte tahku. Oleme terve päeva jooksul rääkinud ühiskonnast justkui möödaminnes, viidates pidevalt ühiskondlikule mõjule ja probleemidele, millega silmitsi seisame. Kuidas saame me rahastada alusuuringuid – nn sinise taeva teadust –, kui meil on laual nii pakilised probleemid, nagu on seda rohepööre või vaktsiinikriis?

Selle valguses oli väga meeldiv kuulda Eesti Maaülikooli rektorilt Ülle Jaakmalt ühest nende ülikoolis ERC grandi saanud teadlasest, kelle projekti teema on ökoloogia. See on minu arvates eriti huvitav, sest ökoloogiauuringud – eriti metsade ja põllumajanduse kontekstis – on äärmiselt olulised. See on üks alustala, millele roheline tulevik peab tuginema.

Tegu oli ERC grandiga, mille see teadlane sai omaenda isikliku idee teoks tegemiseks. Tema ülikool ega Euroopa institutsioonid ei öelnud talle ette, et ta peab uurima midagi, mis panustab rohepöördesse. See on väga konkreetne ja kohalik näide sellest, kuidas just teadlased ise teavad, kus on probleemid, ja kuidas nende ideed aitavad lahendada nii kohalikke kui ka üleeuroopalisi ühiskondlikke probleeme alt-üles põhimõttel.

Tänapäeval oodatakse, et hiilgav, teaduse eesliinil tegutsev teadlane on sinna juurde ka suurepärane suhtleja ja ettevõtja, kes suudab oma ideed rahaks pöörata. Kas seda pole ühelt inimeselt liiga palju tahta? Juhtivteadurid kipuvad olema võimekad inimesed, ent ERC süsteem on ehitatud üles viisil, et kui mõni neist pingele järele annab, võib tekitada see paraja kaose.

Teate, mõned inimesed on head suhtlejad, teised mitte. Mõned on head klaverimängijad, teised mitte. Ja mõned on head teadlased, teised aga mitte. Mõnikord võib leida inimese, kes on ühekorraga professionaalne pianist, ERC grandi saaja ja ühtlasi ka suurepärane suhtleja. Selliseid inimesi leidub, ja kui see on vähegi võimalik, peaksidki nad kõiki oma andeid arendama.

Kui keegi arendab uut tehisintellekti algoritmi ega kannata inimestega rääkimist, eelistades istuda vaikses toas ekraani taga, siis tulekski tal lasta seda teha. Las suhtlemisega tegelevad teised. Arvan ka, et poleeritud ja professionaalne teaduskommunikatsioon polegi kõige olulisem. See võib olla isegi ohtlik, sest me ei tohi jätta muljet, nagu me "müüksime" oma teadust.

Tõeliselt oluline on minu arvates hoopis kaasamine. Pilt, kus tarkpea selgitab midagi täielikele võhikutele, on viimane asi, mida me vajame. Ausalt, keegi ei taha seda.

Kaasamine on aga suurepärane. ERC-l on olemas ka avalikkuse teadusesse kaasamise auhind, ja Eesti grandisaajad peaksid nüüd kõrvu teritama. Selle auhinna võib võita igaüks, kes oma teadustöösse avalikkust kaasab. Seal on kõige imelisemad projektid: näiteks antakse inimestele iPhone'i jaoks lisakaamera, et nad saaksid filmida õhusaastet ja aidata luua täpset reostuse prognoosivõrgustikku. Teine hea näide on Hispaania teadlane, kes uurib putukate evolutsiooni kliimamuutuste valguses. Kuna ta ei suuda ise kõiki kärbseid üle riigi kokku koguda, kaasab ta sellesse tegevusse terved kooliklassid. Absoluutselt imeline!

Minu arvates ongi see hea teaduskommunikatsioon. See pole selline klassikaline kommunikatsioon, nagu teevad seda kommunikatsiooniosakonnad, vaid see on kaasamine. See on palju olulisem. Just nii jõuame me kodanike ja lasteni, kes näevad, mida teadus tegelikult tähendab, mis ongi minu meelest kõige tähtsam.

Jah, koolitused aitavad. On hea osata paremini suhelda, kuid sellest ei tohi saada järjekordset tulemusindikaatorit ega lihtsalt kohustust, mille eest saab linnukese kirja. See peab olema vabatahtlik pakkumine. Kes tahab, haarab sellest kinni ja teeb head tööd. Miks aga sundida teisi hüppama läbi rõnga, milleks neil puudub anne või ettevalmistus? Las nemad teevad oma teadust, ja ülikool saab suhtluseks kasutada teisi inimesi.

Euroopa Teadusnõukogu üks aluspõhimõtteid on rahvusvaheline koostöö. Praegust geopoliitilist olukorda vaadates tundub aga kasuliku koostöö ja naiivse avatuse vahel tasakaalu leidmine raskem kui kunagi varem. Vaid paari näitena on Venemaa teadlaskond läänemaailmast ära lõigatud, samas kui Hiina teadlased lõikavad oma koduriigi käitumisest tingitud usaldamatuse vilju. Kuidas ERC selle kõige vahel navigeerib?

Koostöö, eriti rahvusvaheline koostöö ja mobiilsus, on tipptasemel teadustöö lahutamatu osa. Meid kui teadlasi huvitab alati, mida teised mujal maailmas teevad. Tahame teada, mis toimub, sest see on põnev ja soovime teha järgmist avastust. Seega on loomulik, et me suhtleme ja hangime teavet kõikjalt, kus seda leidub. Jah, see on loomulik ja seda peab toetama. Selleks on ka raha ette nähtud.

Poliitilisele tasandile laskudes on ERC Euroopa Liidu raamprogrammi osa ja tegutseme selle reeglite järgi. See tähendab, et institutsionaalne rahastus Venemaale ei tule kõne allagi. Meie paneeliliikmete seas on küll Venemaa kodanikke. Võitlesime isegi selle eest, et nad saaksid jätkata, sest leidsime, et me ei tohi neid karistada pelgalt nende kodakondsuse pärast.

Mis puudutab intellektuaalomandi varguste vältimist, siis meie kui teadlaste jaoks tähendab avastuse tegemine esimesena kohal olemist. Seega on meie vahel alati võistlusmoment. Peame sellest teadlikud olema ja olemegi. Seega, olgu tegemist sinu enda uurimisprojekti või kogu riigi teadusega, valitseb arusaam, et on hetki, kui on parem infot teistega mitte jagada, kuigi meie sisemine ja põhiline soov on alati vastupidine.

Ka USA-s on huvitavad ajad. Võiksime justkui rõõmustada, et Euroopa Liidul on lõpuks üle aastate võimalus Ameerika Ühendriikide helgemaid päid siiapoole ookeani meelitada, ent koostöö mõttes võib olla paras peavalu, kui puudub kindlus, kas neil ameerika koostööpartneritel on üldse järgmisel aastal tööd.

Kas siin peitub võimalus? Võib-olla, kuid see sõltub sündmuste edasisest käigust. Tasub meenutada, et meil on olnud alati võimalus palgata Euroopasse inimesi üle kogu maailma. Kui me pole selles siiani edukad olnud, kas peame tõesti ootama, kuni president Trump meie USA kolleegide elu ära rikub, enne kui hüüatame: "Ahhaa, siin on meie võimalus!"?

Miks me pole olnud atraktiivsemad, et siia tuleksid tagasi meie välismaal elavad teadlased või koliksid siia USA kodanikud? Peaksime selle põhjuseid uurima. Peame olema atraktiivsed sõltumata sellest, kui halvasti meie kolleege USA-s koheldakse. See on oluline. Me peame olema avatud välistalentidele ja tõenäoliselt ka rohkem inglise keeles õpetama. Meil on vaja ka karjäärimudeleid, mobiilsust, pensionide ülekantavust Euroopa riikide vahel. Peame rohujuuretasandil palju rohkem ära tegema, et olla atraktiivsemad ja külalislahkemad.

Samal ajal on meil praegu minu arvates lausa kohustus olla avatud oma USA kolleegidele, kui nad soovivad siia kolida, kasvõi ajutiselt. Igasugune suhtlus ja koostöö on hea. ERC ongi algusest peale loodud atraktiivseks platvormiks: nii neile Euroopas olevatele teadlastele, kes kaaluvad lahkumist, neile, kes soovivad siia tagasi tulla, kui ka neile, kes tahavad siia jääda.

Meil on olnud seetõttu algusest peale ette nähtud toetus kolimiskuludeks. Polnud vahet, kust Euroopa Liitu või assotsieerunud riiki koliti – alati võis küsida lisarahastust. Praegu oleme selle summa kahekordistanud, sest meie grantide suurus pole inflatsiooniga kaasa tulnud. Leidsime, et see on vähim, mida saame teha nende heaks, kes soovivad siia ümber asuda. Kahjuks piirdub see hetkel vaid kolimiskuludega, sest meil lihtsalt pole raha.

See kehtib kõigile. Kui keegi plaanis kolida näiteks Hiinast USA-sse, aga nüüd kaalub hoopis Euroopat ning on valmis õppima ära saksa, prantsuse, hispaania või eesti keele, tuleks teda ka julgustada.

Mainisite tervet rida erinevaid meetmeid, millega muuta Euroopa Liit teadlaste jaoks kütkestavamaks. Oma olemuselt pole need täpselt samamoodi uudsed ja üllatavad kui Draghi raporti järeldused. Kui kõik on selge, miks on neid üleliiduliselt sedavõrd raske juurutada, kuigi tõele au andes on pidanud Euroopa Liit järjestikuste kriisidega maadlema praktiliselt viimased 15 aastat järjest.

Noh, vähemalt asutati Euroopa Teadusnõukogu. Reeglina peab aga EL-i rahastusel olema üleeuroopalise lisandväärtuse komponent. Seda pole kerge saavutada, kui samal ajal on eesmärgiks võetud tipptase – mis on kaudselt ka see, mida näiteks Draghi raportis välja pakutud mehhanismid eeldavad.

Oleme teadusnõukogus mõningaid neist ettepanekutest arutanud. Meie praegune supergrant on omamoodi samm tema pakutud Euroopa õppetoolide suunas, kuigi tuleb selgelt öelda, et tegu pole päris sama asjaga.

Küsimus on aga mitmetahuline ja keeruline, osaliselt ka seetõttu, et Euroopa riigid ei tee omavahel endiselt piisavalt koostööd. Me justkui tahaksime võistelda USA teadlaste nimel, aga tegelikult konkureerime endiselt omavahel, mis pole kuigi arukas. Igas liikmesriigis ei saa olla kõige paremat ja kallimat taristut, näiteks tipptasemel mikroskoobikeskust. Seega peame tunnistama, et igal riigil ei saagi kõike olla, aga me peaksime Euroopas tervikuna olema kõrgemal tasemel. Arvan, et see ongi osa probleemist.

Ja lõpetuseks veidi isiklik küsimus. Andmebaaside kohaselt olete suutnud vaatamata oma ametikohale viimastel aastatel igal aastal ka paar teadustööd avaldada. Kuigi see on täiskohaga professori produktiivsusest kaugel, on see siiski muljetavaldav. Milliseid ohverdusi olete pidanud aga tegema ja mida võivad selle põhjal oodata teadlased, kes kaaluvad kas teadusadministraatoriks hakkamist või sootuks poliitikasse minemist? Ühiskondlik tellimus selleks on justkui olemas.

Ütleme nii, et sellega kaasneb teatud valu. Näiteks see, et ma avaldan justkui endiselt teadusartikleid, räägib rohkem sellest, kui kaua tegelikult teadustulemuste publitseerimine aega võtab. Kogu see töö, mida praegu veel avaldatakse – ja mul on tulemas veel vähemalt kaks artiklit – tehti minu laboris enne praegusele ametikohale asumist 2021. aasta novembris.

Pidin oma laborist loobuma ja see oli ilmselt kõige valusam samm, mille olin sunnitud astuma. Alati on raske õppida uue keskkonna tavasid ja kombeid, aga see käib asja juurde. Teate küll, kui alustad midagi uut, on see alati hüpe külma vette ja väike šokk, aga sellega harjub ära. Sa õpid sellega toime tulema.

Mis puudutab ohverdusi, siis selliste ametikohtadega tuleb paratamatult tuua ohvreid eraelus. See pole töö, mida teha üheksast viieni. Samas pole ma terve oma elu teistmoodi elanudki. Ma ei mõtle sellele, vaid lihtsalt haaran hetkest ja sukeldun pea ees sisse.

Euroopa Teadusnõukogu (ERC) on Euroopa Liidu rahastusorganisatsioon, mis toetab teadlaste endi algatatud tipptasemel piiriteadust kõikides teadusvaldkondades. ERC grandid on teadusmaailmas erakordselt kõrgelt hinnatud, kuna nende saamine on ülimalt konkurentsitihe ning ainsaks valikukriteeriumiks on teaduse tipptase – nii teadlase kui ka tema uurimisidee puhul. Grant annab teadlasele suure teadusliku vabaduse ja pikaajalise helde rahastuse, mis teeb sellest ühe ihaldusväärseima kvaliteedimärgi teadlase karjääris.