On ääretult paeluv, kuidas eri inimesed oma elukaare ulatuses säilmetesse suhtuvad. Ma pole küll kohanud ise inimluudega mängivaid lapsi, küll aga näinud aukartust ja võõristust, mida ilmutavad täiskasvanud, justkui peljates, et sajandite pärast näeb keegi neid endid täpselt samasuguses alastuses. Mis tunded teid inimsäilmeid nähes valdavad ja kuidas need samade luudega pikemalt töötades muutuvad?

See on praegu hästi teravalt päevakorral olev küsimus. Augusti lõpus toimus Euroopa arheoloogide assotsiatsiooni aastakonverents, kus mu hea kolleeg Mari Tõrv tegi koos teiste uurijatega inimsäilmete ja eetika seostest eraldi sessiooni.

Osaliselt on muutunud see teema üha päevakajalisemaks seoses vana-DNA võidukäiguga, sest just seal võetakse proove eeskätt inimsäilmetest. Pistame seal rinda kindlasti väga suurte eetiliste temaatikate ja dilemmadega. Ühest küljest on igasugune proovi võtmine on põhimõtteliselt destruktiivne, sest me hävitame midagi. Teise poolena võib muutuda selle tulemusel objekti välisilme. On väga palju näiteid, kus ei saagi seda proovi võtta.

Kolmandaks võime lihtsustatult küsida, kas sa tahad, et sind või sinu vanaisa niimoodi laboris puuritakse ja põhjalikult uuritakse. See kujutab näidet sellest, kuidas inimeste suhtumised ongi väga erinevad. Osad inimesed on nõus oma keha teadusele loovutama ka oma eluajal. Teised keelduvad sellest kategooriliselt. Kummalisena vastaksin ma ise sellele küsimusele pigem, et mitte, kuigi arheoloogina toitun ma sisuliselt nendest inimkehadest.

Olen täiesti veendunud, et järjest rohkem hakkab välja tulema teaduseetikakoodekseid, nõuandeid ja regulatsioone, kas, mida, millal ja kuidas üldse proovistada võib. Kogemus näitab sedagi, et ajaga arenevad igasugused meetodid järjest rohkem ja me hävitame üha vähem. Mõnikord piisab ainult mingi asja kusagil solgutamisest ja me ei pea enam midagi puurima.

Projekti raames ja laboris laiemalt proovime ühe aluspõhimõttena võtta võimalikult minimaalsest kogusest võimalikult palju erinevaid proove. Tahame vältida korduvat proovistamist ja kasutada tõesti selliseid meetodeid või vähemalt usaldusväärseid partnereid, kelle puhul oleme vähemalt 99 protsenti kindel, et tulemus tuleb.

Mu enda tunnetest rääkides pole mul inimsäilmetega erilist probleemi, kuni need on puhtalt luustiku kujul. Sellisel juhul on nad minu jaoks kui arheoloogiline objekt. Niipea kui tuleb luudele liha – küüned, juuksed, karvad, rääkimata nahast, loob see tunnetuslikul tasandil kohe teistsuguse pildi. Olen töötanud varem natukene muumiatega. Tartu Ülikooli kunstimuuseumis on kaks väikest poissi: üks natuke vanem, teine noorem. Toona oli see natukene, aga mitte väga hull. Niipea kui ma ise poja sain, muutus suhtumine kohe teiseks.

See peabki olema kombinatsioon individuaalsest tunnetusest. Tean uurijaid, kes keelduvad inimjäänustega tegelemast, isegi nende teadlasena uurimisest, sest nende eetiline piir jookseb teises kohas. Leidub neidki, kes kelle jaoks pole see probleem. Samamoodi võime küsida, kes tahaks teha kohtuarsti tööd. Neid inimesi aga leidub ja nad on suurepärased eksperdid.

Ükskõik kui heaks teadlaste meetodid muutuvad, ei saa me ilmselt kunagi täpselt öelda, mida tegi ja koges näiteks Ugandi maakonnas elav Haugas 17. märtsil aastal 1157. Lõpuks peame jutustama ikkagi teatavaid üldistavaid lugusid. Mida ainelise materjaliga teadlased seejuures meeles pidama peavad ja kas nende tõendamislävi on rohkem kirjalike allikatega töötavatest ajaloolastest mõnevõrra kõrgem? Kasvõi kroonikate puhul on tekkinud üha rohkem allikakriitilisust, kuid samas võivad tunduda isegi nendesse jõudnud kuulujutud oma ajakohasuse tõttu tunnetuslikult autentsemad.

Kõige lihtsam on mul läheneda sellele taas isikliku loo kaudu. Minu taust oli doktorikraadini samuti väga tugevalt arheoloogias, materiaalses kultuuris ja isegi teoreetilises arheoloogias. Miks ma sealt jõudsin hoopis keemia ja analüütikani, oligi see, et tundsin võib-olla midagi sarnast. Kust maalt jookseb see piir, kus ma saan öelda, et mul on pelgalt materiaalse kultuuri, leidude, matmiskommete või asulakoha paiknemise alusel piisavat tõestusmaterjali, et midagi mineviku kohta öelda?

Kui ma mõistsin või tajusin, et on midagi, mida ma saan päriselt mõõta, tundus see minu jaoks midagi paremini analüüsitavat ja hoomatavat, võib-olla isegi objektiivsemat. Ma tean muidugi, et ka need mõõteobjektid on alati fragmentaarsed. Näiteks biomolekulide puhul räägime nende säilivusest, laguproduktidest jne ehk me ei saa alati kindlasti 100-protsendilist teadmist või pilti.

Tõsi, millist lugu nende andmete põhjal siis omakorda luua? See on alati interpretatsioon. Mulle hästi meeldib mu abikaasa ütlus, et loodusteadused mõõdavad ja humanitaarteadused mõtestavad. See on täpselt see, mida ma teen. Ma mõõdan, et mul oleks andmed, ja mõtestan humanitaarteadlasena, mida see tähendab ja millist uut teadmist see loob.

Siin tulebki välja mängu ilu. See on põhjus, miks ma interdistsiplinaarset arheoloogiat, aga ka interdistsiplinaarseid teadusi laiemalt täiesti fanaatiliselt fännan. See on koht, kust tuleb uus väärtus ja kvaliteet, ideede paugatus – kasutades mu poja leiutatud uudissõna. See on üks asi, mida võiksid meie ülikoolid rohkem igas mõttes toetada nii kontseptuaalselt kui ka miks mitte rahaliselt. Distsipliinideülese sünergia ja risttolmlemise toimumiseks on vaja kasvuhoonesse kokku panna erinevaid taimi ning neid kasta ja väetada.

Kirjalikel allikatel, nagu kroonikatel, kipub olema siiski üks selge miinuspool. Sarnases patus kipuvad olema süüdi tihti ka ajakirjanikud, eelistades kirjutada tähtsatest ja ajaloo kulgu vorminud inimestest ning sündmustest, jättes oma tavalist elu elavad inimesed kõrvale, isegi kui sada aastat hiljem võivad tunduda nende tegemised vägagi huvitavad. Kas neist 400 aasta peale jaotuvast 150 skeletist, mida te projekti käigus uurimaa hakkate, piisab, et saaksime edaspidi öelda midagi kindlamat ka Eesti aladel aastatel 1000–1400 elanud lihtsate inimeste eluolu kohta?

Meie valim hõlmab skelettide puhul kõiki ühiskonnakihte – näeme seda matusekombestiku põhjal. Tõsi, me ei saa öelda, et kõik inimesed on ilmtingimata neile kalmistutele maetud, aga ajaperiood, mida me vaatame, ja üldisemad arheoloogilised taustateadmised võimaldavad meil öelda, et see oli tõesti sedalaadi matus, mida praktiseerisid nii lihtinimesed kui ka ülikud. See on üks oluline külg, et need inimesed, kelle luustikke me analüüsima hakkame, oleks võimalikult laia tegevusalaga.

Olen lugude rääkimise puhul mõelnud, et me ei taha rääkida ainult rikastest ja ilusatest või ka "rikkad nutavad"-tüüpi lugusid. Meie meetodid ja see, mida me projektis tahame rakendada, ongi suunatud sellele, et saaksime anda kõikidele kadunukestele võimaluse rääkida oma elulugu.

Loodame niimoodi kokku panna 150 elulugu – et nad poleks enam üksnes rohkem või vähem ilusate asjadega maetud skeletid, vaid inimesed, kellel on piltlikult öeldes ümber värvid, lõhnad ja maitsed.

See võimaldab minu arvates muuta need inimesed ja ajalugu elavaks, hoolimata sellest, millisest staatusest, klassist, soost või päritolust nad olid. Tahame projektiga vaadata, kui paljud erinevad identiteedikategooriad toitumisest välja tulevad. Võib-olla satume juba muinasajal mõne eriti pirtsaka sööja otsa või näeme sama kogukonna sees suuremat sorti võrdsust või ebavõrdsust. Taolised inimeste lood paeluvad mind kõige rohkem. Mida nüansirikkamad need on, seda parem.

Lisaks nendele individuaalsetele portreedele tekivad sinna juurde laiemad ühiskonda puudutavad pealisülesande küsimused. Arvan, et see on koht, kus läheb hästi põnevaks.

Keskendute ajavahemikule, kus oli Euroopas sotsiaalne ja ühiskondlik struktuur juba suuresti paika loksunud. Kui ühetaoline oli see seniste teadmiste põhjal Eesti aladel ning millised värelused selles võivad ennast uuringus ilmutada?

Valimit ja matuseid vaadates pidasime silmas seda, et ühest küljest oleks need piisavalt regionaalselt lähedased ehk laiema keskkonna ja kliima mõttes võrreldavad. Meie projekti uurimisküsimustest lähtuvalt pole mõtet kaasata materjali Vahemeremaadest või Kesk-Euroopast, sest need oleks ruumiliselt ja kultuuriliselt juba liiga kauged.

Just nimelt varasemate teadmiste – arheoloogilise, geneetilise ja keelelise materjali põhjal, millest viimast me tänapäevalgi kogeme – teame, et juba Eesti sees on väga selged kultuurilised regioonid. Valisimegi seetõttu uuritavad muistised niimoodi, et need kataks kogu seda põnevat areaali.

Ilmselt õnnestub meil sinna juurde võtta nii-öelda kontrolljuhtumeid meie lähipiirkonnast. Üks tuleb tõenäoliselt Lätist ja mul jookseb juba vaikselt paralleelprojekt Rootsi materjaliga samast perioodist. Saame niimoodi kontrollida, kas laiemal Läänemere alal olid kogukondade vahel väga suured erinevused.

Meile kui siin elavale rahvakillule võivad sellised uuringud tunduda toredad ja põnevad, ent võiksime üritada hetkeks väljaspoolt sissepoole piiluda. Mida annab see projekt laiemale regioonile või maailmale, isegi kui oleme näinud end pikalt lääne ja ida sillana? Kas vaatame Eesti alade näol õiget skaalat, selle asemel, et keskenduda Põhja-Läänemere piirkonnale laiemalt või minna sootuks maa- ja kogukondade tasandile?

Kindlasti nendel tulemustel saab olema päris palju regionaalset väikest kohalikku või isegi kogukondliku kõlapinda.

Maailma mõõde tuleb sinna kõrvale sellest samast teoreetilisest kontseptsioonist. Projekti võtmeküsimus on toidu kaudu toimuv identiteediloome. Samuti see, missugused identiteedikategooriad on mingites kogukondades olulised, näiteks kas kõik saavad universaalselt soopõhisest identiteedikategooriast üheselt aru ja järgivad seda.

Identiteedi puhul on oluline intersektsionaalsus, mõiste, mida on tutvustanud feministliku suunaga sotsiaalteadlased. Mõte on selles, et kõikidel inimestel alati rohkem kui üks identiteet. Kasvõi ma ise olen nooremapoolne Eesti või Ida-Euroopa naine ja sinna juurde kahe lapse ema. Meie ees seisab seega küsimus, kas suudame arheoloogias neid paljusid ristuvaid identiteedikategooriaid tuvastada.

See on põhjus, miks me kasutame just toitumise analüüsi. Vaatame läbi elu, kuidas on inimese toitumine võrreldes teiste kogukonnaliikmetega muutunud ja kas seal tekib mingisuguseid ühisnimetajaid.

Teame näiteks praegu vähemasti kahe juhtumiuuringu puhul, kuidas meestel ja naistel on olnud mõnevõrra erinev toit. Põnevaks läheb see, kui võtame natukene hilisemast perioodist juurde vanusrühmad. Võrdlusalusena paistab, et naised ja lapsed, pakun, et ka vanurid söövad ühtemoodi. Taas tuleb välja, kuidas erinevad identiteedikategooriad on omavahel dünaamiliselt seotud ja ristuvad.

Võib leiduda mingeid identiteedikategooriaid, mida me ei suuda praegu üldse mõtestada või välja mõeldagi. Kui näeme aga täiesti ühelaadset toitumist, kuigi kõik teised nimetajad on erinevad, peame hakkame mõtlema, mis nende ühisnimetaja siis on. Näiteks, äkki on tegu välismaalt tulnud orjadest naiste ja meestega?

Just see võiks kujutada laiemat kõlapinda, kuidas sotsiaalsed toitumismustrid ja kaasaja tipptasemel analüütika võimaldab väga tugevate sotsiaalsete küsimuste ja vastusteni jõuda.

Nagu Euroopa Teadusnõukogu grantidele tavaks, on saadud uurimistoetuse suurus Eesti teadusrahastuse kontekstis küllaltki kopsakas – 2,4 miljonit eurot. Kas Eesti arheokeemikute kogukonna tulevik on nüüd päästetud ja saab vähemalt järgmised viis aastat pelgalt kergemalt hingata või viib see just pealekasvavale põlvkonnale mõeldes tuumikekspertiisi uuele tasemele. Teisisõnu, mis selle eest laiemalt saab, kas see tuleb pigem kvantitatiivne või kvalitatiivne hüpe?

Ma ei ole kindel, kas me ikkagi vajame päästmist. Pigem on Eesti arheokeemia kogukond selle ERC grandiga saanud maailmatasemel kvaliteedimärgi. Meie teadustöö, teadusküsimused ja metodoloogia on tipptasemel – võetavad riskid on suured, aga sellest on potentsiaalselt ka palju võita. Ma ise pole meie kvaliteedis kunagi kahelnud, pigem on praegune olukord a'la "mida oligi tarvis tõestada".

Konkreetse projekti puhul tuleb peamine hüpe proovide ja rakendatud analüüsimeetodite arvukuses ja meetodite kõrgemas tasemes. Need võimaldavad oluliselt täpsemaid analüüsitulemusi – nii et hüpe saab olema nii kvalitatiivne kui kvantitatiivne. Lisaks võimaldab grant meie rühmaga liita noori ja andekaid biomolekulaararheoloogia eksperte.

Samuti saame soetada ja selle kaudu laiendada meie analüüsis kasutatud instrumentide hulka. Neid kasutades on võimalik meil tegeleda laiemalt tulevikku vaatava meetodiarendusega, et selle põhjalt järgmine uurimistoetus võtta, olgu see siis Eestis või rahvusvahelisel tasandil.

Meil pole võimalik loorberitele puhkama jääda, sest meie rühm on tegelikult juba oluliselt suurem kui ERC uurimistoetus katta suudab. Kuna koostöövõrgustikus on läinud interdistsiplinaarsus kuidagi väga suureks, võrdleksin meid isegi mitme peaga lohe või kaheksajalaga. Sealt loomulikult hakkab kasvama neid järgmisi uurimistoetusi, uurimisküsimusi ja -projekte.

Tahaksin aga sellesama ERC alustava teadlase grandivooru raames laiemalt öelda, kuidas mul on väga hea meel, et need mõlemad uurimistoetused tulid just humanitaarteaduste paneelis. Teame varasemast, et meie loodus-, täppis- ja meditsiiniteadlased on suurepärased, kuid see on tõestus, et meie humanitaar- ja sotsiaalteadlased on ka noore põlvkonna tasemel väga-väga head. Ma ei hakka rääkima pikemalt veel knihvist, et mõlemad taotlejad olid sinna juurde naised. Laiemalt taotles aga ERC-i uurimistoetusi naisi oli sel korral protsendipunkti võrra rohkem kui eelmisel aastal, mis on minu jaoks isiklikult väga oluline.

Lõpuks on teaduse tegemisel kõige tähtsam on ikka see, et inimesed oleks ägedad ja oleks lõbus seda asja teha. Ma olen kogu aeg advokaadina väljas, et teadus peab olema fun. Teha tuleb seda, mida sa armastad, nende inimestega, keda sa armastad.

Viimast kolme-nelja aastat vaadates on eeskätt Tartu Ülikooli teadlaste koju toodud ERC grantide arv hüppeliselt kasvanud. Mille arvele selle teie arvates kirjutada saab ning mida on sellest õppida teistes ülikoolides tegutsevatel teadlastel?

Siin on hästi olulised kolm peamist punkti.

Esiteks on kasvanud teadlaskonna huvi ja teadlikkus ning uudishimu ja valmisolek rahvusvahelisel tasandil uurimistoetusi püüda. Teisena on paranenud grandikirjutamise tugistruktuur – meie TÜ grandikeskus on siin teinud väga jõudsaid samme nii nõuandval kui ka suisa rahalisel tasandil. Näiteks antakse välja ergutusgranti ning pakutakse väga asjalikku ja heas mõttes väljakutseid esitavat grandikirjutamise konsultatsiooniteenust.

Viimaks on tähtis organisatsiooni või ülikooli üldine kultuur. See, kuidas ülikool, valdkond, instituut, kolleegid toetavad ja panustavad selliste tippgrantide kirjutamist ning mis on üldine suhtumine sellistesse tegevustesse. Kindlasti on siin oluline rahaline pool, nagu lisafinantsid ja rahaline tugi, aga kahtlemata ka üldine väärtustamine ja tunnustamine ning julgustamine.

Ja viimaks, Eesti inimeste matmiskombed on sajandite vältel märgatavalt muutunud, kaldudes üha enam kremeerimise kasuks. Kui palju peaksime me seetõttu muretsema, et tuhande aasta pärast elavatel arheoloogidel Eestis elavate inimeste kohta niimoodi jätkates üldse uurimisainest ei jää?

Sajandite jooksul on meie matmiskombed varieerunud, vahepeal domineerivad laiba-, teinekord jälle põletusmatused. Kremeerimise kasvav populaarsus on minu arvates samasugune kultuuriline ilming, mis ilmselt samuti mingil hetkel muutub.

Muretsemiseks ei ole aga põhjust. Juba praegu, kahtlemata tulevikus veel enam, oleme suutnud moodsa analüütika ja üha laienevate teadmiste tõttu luua uued analüüsivõimalused, mis suudavad muu hulgas päris palju teadmisi toitumise jmt kohta välja võluda ka kremeeritud luudest.

Sestap viskab sotsiaalne kontekst ehk ühiskond oma kommete ja tavadega teadusele paratamatult justkui kinda, olgu see siis mineviku või kaasaja materjali näol. Vähemasti viimaste aastate kiire areng biomolekulaararheoloogia valdkonnas lubab aga prognoosida, et peagi oleme välja nuputanud analüüsiviisid kogumaks teavet ka materjalidest, millest varem arvati, et midagi teada ei saagi. Meil alles läheb põnevaks!