“Miks võtab see kõik viiskümmend või sada aastat aega, olgugi, et uute tehnoloogiate eelised on silmnähtavad?” küsib Tartu ülikooli tehnoloogiauuringute lektor Laur Kanger, tutvustades äsja mainekas teadusajakirjas Nature Energy avaldatud artiklit. Tehnoloogia ajalugu näitab, et kui turule tuleb uus ja parem toode, ei haara tarbija selle järele koheselt. Nišitoote potentsiaali ei ole alguses lihtne ära tunda, keegi peab selle laiemalt tuntuks tegema.

Artiklis, mis tegeleb sotsio-tehniliste süsteemide muutumisega ühiskonnas annavad siirdeuuringute suuna üks algatajaid Johan Schot, Laur Kanger ning Geert Verbong ülevaate sellest, millist rolli mängivad kasutajad ja tarbijad algupäraselt nišitehnoloogiate arendamisel, võttes aluseks olemasolevad uuringud teaduskirjanduses ja seades fookuse energiatehnoloogiatele.

“Meid huvitas, kas kasutajate panus piirdub üksnes tarbimisotsuste tegemisega või osalevad nad ka mingil muul moel, mis mõjutab kogu protsessi kulgu,” selgitab Laur Kanger.

Seesugustele küsimustele võimaldavad üsna hästi vastuseid leida siirdeuuringud, mis viimasel kümnendil plahvatuslikult erialadeüleseks uurimisvaldkonnaks on kasvanud. Lähenemine sobis ideaalselt ka ajakirja Nature Energy erinumbrisse, mis keskendus sotsiaalteaduste panusele energia ja kliimamuutuste problemaatika käsitlemisel. 

Sotsio-tehnilise siirde elukaar

Siirdeteooria uurimisobjekt on nihe ühest valdavast sotsio-tehnilisest süsteemist teise. Silmas peetakse peamiselt taolisi suuri süsteeme nagu energia, transport, toidutootmine ja side, viimast on tõenäoliselt kõige vähem uuritud.

Siirete toimumiseks on tarvis kaht eeltingimust. Esiteks, kui olemasolevate süsteemide juures ilmnevad probleemid, mida ei ole süsteemi enda raames võimalik lahendada ning teiseks, kui keskkonnas toimub mõni suurem muutus, tekib võimalus nišitehnoloogiate esiletõusmiseks.

19. sajandi teisel poolel, kui linnatransport püsis veel hobukaarikutel, tekkis kiire linnastumise ja individualiseerumise tingimustes vajadus transporti ka eeslinnadesse laiendada. Hobukaarikute arvu ei olnud võimalik hüppeliselt suurendada, liikumise kiirust samuti mitte. Mis peamine, linnad ei suutnud ühel hetkel enam toime tulla inimeste transpordiks vajalike miljonite hobuste tekitatud sõnnikukuhjadega, mis lehkasid ebameeldivalt. Hobuväetis oli haigustetekitajana ohuks ka inimeste tervisele. Kuid linnade kasv ei jäänud siiski “sõnnikusse kinni”, probleemi lahendasid uued transpordivahendid. Tänavatele ilmusid jalgrattad, elektritrammid, aurutrammid, auruautod, elektriautod, sisepõlemismootoriga ja diiselmootoriga autod, millega oli ka juba varem katsetaud, kuid läbimurre tekkis olukorras, kus vana süsteem ei olnud enam jätkusuutlik. Nii hakkas autode ja hobuste vahekord linnades kiiresti muutuma.

Laur Kanger ütleb, et tegelikult on tehnoloogia algselt eesmärgipäraselt kohastunud mingile nišile, mis levivad esmalt entusiastide ringis või kitsas erialases kogukonnas. Näiteks sai internet 1960. aastatel alguse militaarringkonnas ja oli mõeldud ühtse keskuseta laivõrguna, mida ei halva üksikute arvutite võrgustikust välja langemine. Võrgustik pidi olema vastupidav rünnakutele, kasvõi tuumasõjale, kui selline oht tekkinuks. Interneti arengule aitas kaasa edasine koostöö teadusasutuste ja ülikoolidega. 1990. aastatel levis see aga juba laiemasse üleilmsesse kasutusse, muutudes tervet maailma katvaks “närvisüsteemiks”.

“Kohastumus esialgses tehnoloogilises nišis väljendub töökindluses. Eriti oluline on see elukriitilistes valdkondades, kus tehnoloogia ei tohi alt vedada,” selgitab Kanger. Massilise leviku puhul, näiteks ka interneti laialdase leviku puhul, jääb töökindlus endiselt oluliseks kriteeriumiks, kuid veelgi määravamaks muutub kättesaadavus ja hind.

Tehnoloogilise režiimi elukaarel, mille pikkust võib mõõta isegi sajandiga, on kolm evolutsioonilist faasi, millest esimeses luuakse tehnoloogia. Edasi toimub selle arendamine ja väljumine kitsast nišist ning tehnoloogia saab laiemalt kättesaadavaks ja kasutatavaks. Artiklis on antud faasi nimetatud ka kiirenduse või kiirenemise faasiks. Kolmandaks, uus süsteem või režiim vajab stabiliseerumist ja sellega seotud praktikad küpsemist, et tehnoloogia levik võiks muutuda massiliseks.

“Seega tähendab siire tervikuna seda, et väga kitsa rakendusvaldkonnaga tehnoloogiast saab ajapikku igapäevaelu enesestmõistetav osa,” selgitab Kanger.

Tehnoloogiakasutajate tüpoloogia: viis erinevat rolli

Üks igapäevaelu lahutamatu osa on energiatarbimine. Sellesse konteksti asetasid Laur Kanger ja tema hollandlastest kolleegid oma uurimuse.

“Tavapärane arvamus on, et turg paneb kõik paika, tuleb vaid võimaldada tarbijatel valida ning kui taastuvenergia osutub ratsionaalselt põhjendatud valikuks, otsustavad nad selle kasuks,” räägib Laur Kanger.

Iva peitub siiski muutuseks vajalike taustatingimuste tekkimises, täpsemalt öeldes selles, kuidas tekitada tingimused, milles taastuvenergiast saab kõige mõistlikum valik.

Selle mehhanismi kirjeldamiseks soovisid Schot, Kanger ja Verbong teada saada, millistes rollides kasutajad energiatehnoloogiate arendamisel lisaks klassikalisele tarbija positsioonile osalevad. Analüüsi jaoks uuriti põhjalikult läbi olemasolev tehnoloogilisi siirdeid käsitlev teaduskirjandus. Antud materjali põhjal leidsid autorid viis erinevat rolli.
“Siirde alguspunktis eristus tootja ja kasutaja vahel esmalt puudub, need on omavahel läbipõimunud. Kui turg puudub, siis inimesed peavad sõna otseses mõttes masinaid leiutama ning tehnoloogiaid disainima,” selgitab Laur Kanger.

Alguses on üksikud leiutajad, keda kaasinimesed võib-olla hullude ideede pärast välja naeravad, aga millalgi see muutub. Tasapisi tekivad huviliste ja entusiastide klubid ja kogukonnad.

Nature Energy artiklis tuuakse näiteks Austria, kus entusiastid ehitasid ise päikeseenergia seadmeid, pidasid loenguid päikeseenergia kasutamise eelistest, töötasid välja sotsiaalse võrgustiku põhimõttel toimiva kogukonnalt kogukonnale levitamise mehhanismi, aitasid seadmeid ka huviliste majapidamisse paigaldada ning sisuliselt konstrueerisid suurema nõudluse uut tüüpi energiatootmise järele.

“Selleks ajaks, kui suuremad tootjad hakkasid vaatama, et päikeseenergial võiks olla potentsiaali, leidus terve kogukond, kellel vajalik oskusteave juba olemas oli,” räägib Kanger.

Algusfaasis toimub ka legitimeerivate raamide loomine. Näiteks auto alguspäevadel olid erinevad ringkonnad uuest leiutisest vägagi erineval arvamusel. “Kui põllumehed nimetasid autot “kuradi kaarikuks”, siis autoklubide entusiastid “progressi mootoriks”. Omavahel põrkusid erinevad legitimeerimise ja delegitimeerimise viisid,” räägib Kanger.

Kokkulepete sõlmimisele ja standardite kujundamisele aitavad kaasa üldist hüve silmas pidavad tegevused. Laur Kanger toob näite Hollandi autoklubist ANWB, mis maailmasõdade vahelisel ajal seisis aktiivselt teedevõrgustiku väljaehitamise eest. Ameerikas panustas autode assotsiatsioon (American Automobile Association) liikluskultuuri parandamisse, kogus ja jagas liiklusstatistikat, tegeles koolides laste liiklusharidusega jne.

Teises ehk kiirenemise faasis tulevad esile kaks järgmist rolli, millest esimene on vahendaja. Tema viib omavahel kokku tootjad, kasutajad ja poliitiliste otsuste tegijad ning suunab osapooled uute lahenduste üle läbi rääkima. Uue tehnoloogia maine avalikkuses tuleb kujundada, lahendus ise tuleb muuta ahvatlevaks kõigile, kes seda veel ei kasuta ning ka poliitikutele. Lisaks on vaja luua tulevikuarenguga seotud ootused.

Lisaks läbirääkijatele või vahendajatele on selles faasis oluline ka kodanikuaktivisti roll.

“See on võitlev revolutsionäär, kes teeb aktiivset lobitööd ühest küljest teiste nišitehnoloogiate ja teisest küljest olemasolevate peavoolutehnoloogiate vastu,” kirjeldab Kanger. Esimesel juhul näiteks lükati maailmasõdade vahelisel ajal autode propageerimiseks kõrvale jalgrattad ja ühistransport. Teisel juhul, tuli selleks, et autost saaks arvestatav lühi- ja pikamaa tarnaspordivahend nii linnas kui ka maal, konkureerida rongiliiklusega.

Kõnealuses faasis ei piirdu tarbijate roll üksnes valikute tegemisega, vaid nad põimivad uusi tehnoloogiad aktiivselt oma igapäevaelu toimetustesse ja kujundavad seeläbi tehnoloogia kasutusviise ehk erinevaid rutiine. Kui uue tehnoloogia kasutamine on saanud üldtuntuks ja praktikad vaikimisi üle võetud, on tarbijate peamine soov neid lihtsalt soetada ja muretult kasutada ilma, et see nende igapäevatoimetustes kuidagi eriliselt nähtaval oleks.

Kuidas uudsest saab igapäevane

Kui rääkida energiakasutusest, siis võib eeldada, et tarbija eelistab igas mõttes soodsaimat olemasolevat lahendust, samas kui poliitikakujundajad mõtlevad sellele, kuidas tõsta inimeste teadlikkust erinevate lahenduste sisust ja kuludest, jagades infot erinevate kampaaniate ja muud liiki teavituse kaudu. Uuringutest nähtub siiski, et kasutajate teadlikkus iseenesest ei pruugi olla kõrge, sõltumata sellest, et nad “õigeid” valikuid teevad. Näiteks üks Nature Energy’s ilmunud artiklis viidatud uuring, mis korraldati 2015. aastal Taanis, osutas paradoksaalsele olukorrale. Taani on taastuvenergia tootmise ja kasutamise teerajaja maailmas (iseäranis tuuleenergia kasutamises), samal ajal on sealsed energiahinnad ühed kõrgeimad. Uuringu läbiviijad eeldasid, et nendest asjaoludest tingituna on ka elanikkonna “energiakirjaoskus” suhteliselt hea, kuid tulemused näitasid vastupidist – inimeste teadlikkus oli madal. Laur Kangeri meelest aitab siirdeteooria niisugust olukorda hästi seletada.

“Asi on selles, et kui taastuvenergial põhinev süsteem on ühiskonnas juba sedavõrd juurdunud ja laialdaselt omaks võetud nagu Taanis, siis teevad inimesed tarbimisvalikuid juba rutiinselt. Seega tuleb senise süsteemi ümberkujundamiseks tekitada kogumik rutiine, mille alusel inimesed minimaalse pingutusega jätkusuutlikult käituda saavad.” Otsused ei sünni enam suure planeerimise, vaagimise ja kalkuleerimise pinnalt.

Sel moel hakatakse uute tehnoloogiate võrra laienenud süsteemis ka reaalselt teistmoodi käituma, oma elu selle juures siiski täielikult ümber korraldamata.

Küsimus on päevakorraline ka Eesti energiasüsteemi seisukohast, mis siiani on püsinud põlevkivil. Võib aga eeldada, et õige pea tekib kliimamuutuste pidurdamise survel möödapääsmatu vajadus jätkusuutlikumaks energiatootmiseks ning olukord, mis seab põlevkivienergeetika täiustamisele piirid. Artikkel osutab, et energiapoliitika kujundajad peaksid nägema kasutajaid hoopis mitmekesisemas plaanis kui vaid passiivsete tarbijatena, kes etteantud valikute piires ostuotsuseid teevad. Schot, Kanger ja Verbong näitavad veenvalt, et ajalooliselt on erinevad kasutajatüübid kirjeldatud siiretes täitnud olulisi rolle. Seda potentsiaali saab innovatsioonipoliitikas hoopis teadlikumalt ja kasulikumalt rakendada.

Tehnoloogiauuringute lektor Laur Kanger peab avaliku loengu kasutajate rollidest sotsio-tehnilistes siiretes täna kell 17.00 Tartu ülikooli ühiskonnateaduste instituudis (Lossi 36-206).