"Me oleme ametliku statistika järgi justkui Euroopas kõige kõrgema eesnäärmevähi suremusega riik. Samas teame, et enamik diagnoositavatest juhtudest on meil väga varases staadiumis ja elulemus väga hea," ütleb tervise arengu instituudi juhtivteadur Kaire Innos. See tähendab, et rohkem kui 90 protsenti mehi on elus ka viis aastat peale eesnäärmevähi diagnoosi saamist.

"Näitajad niisiis ütlevad meile, et eesnäärmevähi suremus ei saa Eestis nii suur olla," märgib Innos. Käärid statistika ja tegelikkuse vahel ajendasidki teda koos kolleegidega teemat lähemalt uurima. Selleks vaatasid nad läbi kõigi 655 mehe haiguslood, kes surid 2017. aastal ja kellel oli Eesti vähiregistri andmetel mingil ajahetkel elu jooksul diagnoositud eesnäärmevähk. Ilmnes, et kuigi eesnäärmevähki diagnoositakse Eestis üsna palju, märgivad arstid selle surmapõhjuseks teinekord liiga kergekäeliselt.

Eesti on tegelikult keskmik

Kaire Innose sõnul on uuritud statistiline mure eesnäärmevähile spetsiifiline. "Enamiku teiste vähkide puhul tõenäoliselt seda probleemi ei ole – võib-olla ainult mõne teise suhteliselt hea prognoosiga vähi korral, nagu naiste rinnavähk," võrdleb ta.

Teisisõnu võibki suremusstatistika kiiva kiskuda just hästi ravitavate vähivormide puhul. "Kehvema prognoosiga vähkidel on suremusandmed tõenäoliselt palju õigemad," tõdeb Innos. Uue Eesti uuringu kõrval on ka teiste riikide teadustööd tema sõnul näidanud, et just eesnäärmevähki märgitakse eaka mehe surmatunnistusele surmapõhjuseks liiga sageli.

"Kõrges vanuses mehed võivad surra hoopis mingil muul põhjusel. Kui aga mehe haigusloost tuleb välja, et elu jooksul on ta vähidiagnoosi saanud, siis see on nii-öelda mugav põhjus, mida kirja panna," kirjeldab juhtivteadur. Eriti sageli saavad väärdiagnoosi hooldekodus elavad eakad mehed, kelle tegelikku surmapõhjust on keeruline tuvastada.

"Uuring näitas, et eesnäärmevähi ülehindamist oligi kõige rohkem üle 85-aastaste vanuserühmas," toob Innos välja. Ühtekokku oli aga surma põhjuste registris 2017. aastal eesnäärmevähi arvele pandud 277 surma. Haiguslugude läbivaatusel selgus, et põhjuseid oli valesti märgitud nii vähisurmade kui ka muude surmapõhjuste seas. Nii võttis eesnäärmevähk 2017. aastal Eestis tegelikult 181 inimese elu. 

Eesti eesnäärmevähi suremuse määr langes sellega 20 surmalt 13 surmale 100 000 kohta. Ehkki statistika täpsus vajab parandamist, on juhtivteaduri sõnul mõneti põhjust rõõmustada: "Me ei ole tegelikult Euroopa tipus oma eesnäärmevähi suremuse näitajatega. Oleme täiesti kusagil keskel."

Sisuka surmatunnistuse laiem mõju

Kaire Innose sõnul peab lahkunu surmatunnistuse täitma viimase ravi- või perearst. "Sageli see ongi raske perearstile, kes ei ole oma patsienti võib-olla pikka aega näinudki," nendib ta. Kui eakal mehel oli mitu kaasuvat haigust, ei pruugi arst täpselt teada, milline neist saatuslikuks sai.

"Ma arvan, et lahendus on kindlasti arste rohkem õpetada ja harida: kuidas surmatõendit üldse täita või millele tähelepanu pöörata," sõnab Innos. Arstil tuleb surmatõendile kirjutada võimalikult palju infot ja järgida tõendi tehnilisi nõudeid. Edasi liigub surmatõend surma põhjuste registrisse, kus kodeerijad kirja pandud info põhjal sissekandele kindla surmapõhjuse koodi määravad.

"Mida rohkem on surmadokumendil infot, seda täpsemalt saab kodeerija oma tööd teha. Kui seal on ainult väga napp info, mis võib-olla piirdubki vähidiagnoosiga, siis ei saagi midagi muud registrisse panna," selgitab Innos. Kaudselt mõjutab Eesti elu aga iga surmatõend, sest juhtivteaduri sõnul on tõendite põhjal koostatav surmapõhjuste statistika kogu riigi tervishoiupoliitika alus.

Samuti aitaks tema sõnul kaasa perearstide parem teadlikkus vähihaiguse kohta. Uues vähitõrje tegevuskavas antaksegi perearstidele selged tegutsemisjuhised. "Kui vähile viitavate sümptomiga patsient tuleb perearsti juurde, siis peaks olema täpselt teada teekond, mida arst edasi peab tegema: kuhu ta patsiendi saadab, mis uuringud on vaja ära teha ja millised neist eelisjärjekorras," loetleb Innos. Teisisõnu ei tohi iga vähikahtlusega patsient mitu kuud uuringuid oodata, vaid vajab kiiremat tähelepanu.

Põhjamaade vähiravi on arstilkäigu kaugusel

Uuringu mõte ei ole Kaire Innose sõnul näidata, et Eesti statistika oleks kuidagi vigane. "Me võime oma statistikat, eriti haigestumise kohta ikkagi usaldada, sest meil on väga kvaliteetne vähiregister," osutab ta. Samuti on tema hinnangul tehtud vähiravis Eestis suuri edusamme. Paljude vähivormide puhul on Eesti raviedu juba jõudnud järele Põhjamaadele.

"Võrreldes Põhjamaadega jäävadki meil kehvemaks just nende vähkide ravitulemused, kus varane avastamine mängib hästi suurt rolli. Meil avastatakse vähki natuke liiga hilja," selgitab ta. Sestap julgustab Innos lugejaid sõeluuringutes kindlasti osalema ja kahtlusi tekitavate sümptomitega arstile pöörduma.

"Uue vähitõrje tegevuskava raames ongi plaanis ka inimeste tähelepanu juhtida, et milliste sümptomitega peab kindlasti perearsti juurde minema," märgib ta. Sellised sümptomid on näiteks ebaloomulik veritsus ükskõik millises keha piirkonnas, pikaajaline köha ja muutused nahal või rindades.

"Tahaksin rõhutada, et ennetus on samuti väga tähtis. Teadupärast on 40 protsenti vähijuhtudest ennetatavad," paneb Innos lugejatele südamele. Vähk on tema sõnul paljuski elustiilihaigus, mida soodustavad lisaks suitsetamisele ka alkohol, ülekaalulisus ja rasvumine. Niisamuti saavad riik ja tööandjad Innose sõnul tagada, et vähki tekitavate materjalidega töötavad inimesed kasutaksid kaitsevahendeid. 

"Vähk ei ole tingimata surmahaigus tänapäeval. Suhtumine, et vähidiagnoos tähendab kirsturaha kogumist, on minevik," võtab ta mõtte kokku. Pigem nähakse vähki Innose sõnul tänapäeval kroonilise haigusena, mida ka hilisemas staadiumis võib raviga mingil määral ohjeldada. "Varane avastamine on aga igal juhul eduka ravi võti," tõdeb ta.

Kaire Innos ja kolleegid kirjutavad oma tööst ajakirjas Scandinavian Journal of Urology.