Antropoloog: pärandi hooletussejätt on üks poliitika tegemise vorme

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Mälupaigad, nagu Maarjamäe memoriaal, on antropoloogi sõnul kohad, mis kujundavad kogukonna identiteeti. Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Nõukogude-aegsed ehitised ja mälestusmärgid jäetakse Eestis sageli hooletusse või lammutatakse sootuks. Tallinna Ülikooli antropoloog Francisco Martínez uuris Maarjamäe memoriaali näitel, kuidas poliitilised otsused saavad murenevate ehitiste näol tegelikkuseks.

"Kui korrashoitud mälestusmärk tuletab fenomenoloogiliselt meelde kohustust mõnd kindlat minevikusündmust meeles pidada, siis mõne teise mälestusmärgi hooletussejättu võib omakorda pidada üleskutseks mingit teist ajalooperioodi unustada või halvas valguses mäletada," ütleb Martínez.

Oma värskes artiklis uuris ta Maarjamäe memoriaali näitel, kuidas käib aja möödudes mälestusmärkide käsi, kui mälupoliitika osa võib olla ka monumentide hooletussejätt. Teisisõnu uuris ta, kuidas poliitilised mõtteviisid avalduvad Maarjamäel käegakatsutavas tegelikkuses.

Maarjamäe memoriaal Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Mureneva pinna poliitika

"Näitan, et mälestusmärgid ei kõnele kunagi pelgalt enese eest, vaid kannavad mitut ja vastuolulist tähendust," ütleb Francisco Martínez oma töö kohta. Näiteks võib tema sõnul iga põlvkond anda mälestusmärgile uusi tähendusi, mis lähevad lahku mälupaiga loojate plaanitust.

"Maarjamäe puhul võime puudulikus hoolduses ja parandamata jätmises näha muu hulgas poliitikat, mis näitab Nõukogude minevikku räpase, mureneva ja raiskavana," märgib Martínez. Kõik ehitised ja mälestusmärgid kannavad tema sõnul alati mingit ideoloogiat, olgugi et erineval määral. Ehitised kõnelevad Martineze sõnul oma kuju, materjalide ja asukoha kaudu mingitest poliitilistest otsustest. Need annavad teatud lugudele ja kogemustele eluõiguse, jättes mingid teised lood ja kogemused kõrvale. "Selles vaimus võimegi väita, et pärandi hooletussejätt on ka üks poliitika tegemise vorme," tõdeb ta.

Mälupaigad, nagu Maarjamäe memoriaal, on antropoloogi sõnul kohad, mis kujundavad kogukonna identiteeti. Oma katkiste pindade ja hooletussejäetusega aitavad need kogukonnal paika panna, mida oma minevikust mäletada ja mida mitte. "Eesti identiteeti luuakse samuti Nõukogude pärandit hooletusse jättes. See on omal moel nagu aeg-luubis ohverdus," võrdleb Martínez.

Samamoodi tugevdab tema sõnul teine Eesti Vabariik sümboolselt oma järjepidevust esimese Eesti Vabariigiga, lastes Nõukogude pärandil põrmuks variseda. Nii saab Nõukogude mälestusmärgi varemetest justkui käegakatsutav tõestus kogu toonase riigikorra poliitilisele eitusele.

Maarjamäe memoriaal Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

"Iga uus poliitiline kord toob endaga paratamatult kaasa hulganisti teadlikku unustamist, sest ühist mälu sõnastatakse uuesti," ütleb Martínez veel. Kuna uue mäletamisviisi valguses paistab vana sageli üleliigsena, jääbki eelmise mäletamisviisiga seonduv ripakile. Antropoloogi sõnul võib isegi väita, et postsotsialismi ajal on minevik seatud isegi halvemasse valgusesse, kui see tegelikult oli – kõik selle nimel, et uus olevik erinev paistaks.

"Siiski, ma ei taha hinnanguid anda, kas unustamine on vale või vajalik. Pigem tahan märgata jälgi ja mõju, mida unustamine Eestis tekitab," selgitab Martínez. Näiteks toob unustamine tema sõnul kaasa eraldatuse. Teatud inimesed ja kohad lükatakse normaalsuse ja ajaloo äärealadele, mistõttu tunnevad nad end mittesoovitute ja kõrvalejäetutena.

Ajaloo lapitekk Pirita teel

"Maarjamäel saab igaüks oma silmaga näha, kuidas mõni mälestusmärk võib olla minevikuga leppimisel võtmetähtsusega. Näiteks võivad omavahel sobimatud ajalookillud ja vastukäivad tõlgendused seal kokku õmmeldud saada," kirjeldab Francisco Martínez oma uurimisobjekti. 

Maarjamäel saavad tema sõnul kokku Eesti 20. sajandi ajaloo keerulise ja valusa ajaloo erinevad kihid. Memoriaali maastikukujundus pole pelgalt Nõukogude-aegne, vaid sinna on maetud ka näiteks Saksa, Eesti, Vene ja Soome sõdureid.

Samuti viitavad memoriaali erinevad osad erinevatele ajaloosündmustele. Esmalt maeti sinna Tallinnas 1918. aastal tapetud bolševistlikud madrused, hiljem aga need, kes võitlesid Teises maailmasõjas fašismi vastu. Vahepeal kaevasid natsid Nõukogude sõdurid välja ja matsid enda omad asemele. Veel hiljem, 1994. aasta augustis korraldas president Lennart Meri seal aga tseremoonia, et tähistada Vene vägede lõplikku lahkumist Eestist.

Maarjamäe memoriaal Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Martinez juhib tähelepanu ka tõsiasjale, et memoriaali ehitamises osales mitu Eesti kujundajat ja arhitekti, nende seas Lembit Tolli, Mart Port, Allan Murdmaa, Matti Varik, Valve Pormeister ja Henno Sepmann. "Mis on eriti pöörane - Nõukogude võimud käskisid ootamatult ehitustööd 1975. aastal peatada, sest tundsid maastiku kujunduses ära risti kujutise. Sellest ajast seisabki memoriaal poolikuna," kirjeldab ta.

Murenenud vastutus ja minevikupõlgus

Francisco Martíneze sõnul on Eestis palju Nõukogude-aegseid pärandiobjekte kadunud nii uue Vabariigi ülesehitamise tuules kui ka väidetava Vene ohu tõttu. "Mingi poliitiline mõtteviis kaalub alati asjade esteetilise või arhitektuurilise väärtuse üles," ütleb ta.

Konkreetselt Maarjamäe olukorra teeb keeruliseks seegi, et memoriaalil on mitu omanikku. Kui obelsiki omanikuks on märgitud Tallinna linn, siis ülejäänud memoriaal paistab Martineze sõnul siiani reformimata ja kuulub katastri põhjal Eesti riigile. "Nii kaitse- kui ka justiitsministeerium, aga ka Tallinna linnavalitsus on kasutanud Maarjamäed populistliku poliitika huvides," sõnab ta.

Lahendusena pakub antropoloog, et memoriaali omanikuks saaks vaid üks nimetatud asutustest. Tingimus võiks tema sõnul sel juhul olla, et uus omanik investeerib mälupaiga korrastusse ja haldusesse. "Ajapikku võib see aidata lepitada Eestis levivaid vastakaid mälunarratiive ja aidata mõtestada ajalugu mitmekülgsemal moel," oletab ta.

Martinez leiab laiemalt, et Eestis on näha teatavat ülbet suhtumist vanade, eriti just Nõukogude ajast pärit asjade vastu, kuid mitte ainult. "Oma hilismodernistlike ideaalide tõttu arvame, et kibekiiresti on vaja luua üha uusi asju. Samas on tegelikult oluline, et meie asjad peaksid kauem vastu," sõnab ta. Antropoloogi sõnul ei tee asju ilusaks nende valmistamine, vaid vastupidavus ajahambale – viimane vajab aga hoolt ja hooldustöid.''

Maarjamäe memoriaal Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Francisco Martínez on antropoloog, kes uurib etnograafiliste katsetega tänapäevase materiaalse kultuuri probleeme. Ühtlasi on ta raamatu "Remains of the Soviet Time in Estonia" autor. Martinez kirjutab Maarjamäe memoriaalist ajakirjas Cultural Geographies.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: