Kui mitmel juhul on monumentide ümber lahvatanud erimeelsused ootuspärased, siis uurija sõnul on Eestis vaieldud ka olukordades, kus see nii loomulik ei ole. Ta tõi näiteks Vabadussõja võidusamba, mis pidi olema olema taasiseseisvunud Eesti kõige olulisem monument, kuid pälvis ühiskonna poolt üpris kriitilise ja leige vastuvõtu.   

Bellentani sõnul tuleb Eestit näha postnõukogulike riikide kontekstis. Nendes riikides teenib nii vanade, Nõukogude režiimist päritud monumentide eemaldamine või ümberpaigutamine kui ka uute monumentide rajamine ühte põhilist eesmärki – luua uus, rahvuslikku iseseisvust rõhutav kultuuriline ja poliitiline identiteet. 

Seejuures tuleb eristada kahte olulist üleminekut. Esimene toimus Eesti taasiseseisvumisega 1991. aastal ja teine 2004. aastal, mil Eesti sai Euroopa Liidu ja NATO liikmeks. "Viimane andis tugevama turvatunde ja materiaalse baasi rahvuslikust ajaloonägemusest kantud mälukultuuri edendamiseks," sõnas Bellentani.

Pärast 2004. aastat tõusevad semiootiku sõnul esile kolm olulist monumenti: pronkssõdur, Vabadussõja võidusammas ja Maarjamäe kommunismiohvrite memoriaal.

Konfliktid pronkssõduri ja võidusamba ümber

2007. aastal aset leidnud pronkssõduri ümberpaigutamine kesklinnast Kaitseväe kalmistule oli Federico sõnul pöördelise tähendusega. "Rahutuste ja ühe inimohvriga tipnenud pronkssõduri eemaldamise kaudu andis riik selge sõnumi, et avalikus ruumis ei saa olla esil võõrvõimu ajaloonägemust kehastav monument," selgitas Bellentani.

Uurija sõnul peegeldas pronkssõduri ümber toimuv kahe rahvusrühma ajaloolise mälu ja identiteedi põrkumist, teiselt poolt mõjutas konflikti teravnemist poliitikute rutakas käitumine. 

Järgmise sammu ehk 2009. aastal avatud Vabadussõja võidusamba eesmärk oli luua sümbol, mis viitab Eesti riigi seisukohalt alustrajavale sündmusele. Lisaks tulistele aruteludele võidusamba ehituslik-tehniliste aspektide üle ei pälvinud monument ühiskonna poolt oodatud vastuvõttu. 

Bellentani rõhutas, et kuigi valitsuse ja riigi jaoks oli tegemist taasiseseisvunud Eesti ajaloo kõige olulisema monumendiga, siis inimestel oli sellega raske samastuda. "Leiti, et see ei ole piisavalt eestipärane. Klaasplokkidest ehitatud ning kõrgusse küündiva samba asemel oleks mitmed inimesed soovinud näha midagi maa- ja looduslähedasemat," kommenteeris Bellentani.

Semiootiku sõnul domineerivad eestlase enesetunnetuses looduse ja kultuuriga seotud jooned ning just see võib osaliselt seletada, miks võidusammast pole laiemalt omaks võetud. Samas rõhutas ta, et kuna vabaduse väljak on oluline rahvuslike rituaalide ja paraadide pidamise koht, siis ajapikku võib seal asuv võidusammas rahvale harjumuspärasemaks saada.     

Maarjamäe kommunismiohvrite memoriaal

Võrreldes pronkssõduri ja võidusambaga on 2018. aastal avatud Maarjamäe kommunismiohvrite memoriaal pälvinud oluliselt üksmeelsema vastuvõtu ja heakskiidu. "Kui pronkssõduri ja võidusamba puhul oli tunda otsustega kiirustamist, siis hiljem saadi aru, kui oluline on laiem, ühiskonna eri osapooli kaasav arutelu," selgitas Bellentani.

Semootiku sõnul on Maarjamäel õnnestunud luua maastik, kus saab ajaloo kohta õppida ning kunst ja arhitektuur aitavad edasi anda minevikus aset leidnud traumaatilisi sündmusi. Samuti tõstis ta esile, et kommunismiohvrite memoriaal on üks väheseid maailmas, milles on edukalt kokku liidetud digitaalne ja füüsiline pool. Inimesed saavad ise digitaalsesse andmeebaasi sisestada hukkunud inimeste andmeid ja kui need leiavad kinnitust, lisatakse ohvrite nimed memoriaali mälestusseinale. 

Konfliktidele universaalseid lahendusi ei ole

Bellentani rõhutas, et sotsiaal-poliitilise õhustiku teisenedes võivad monumentide tähendused ajas muutuda. See tähendab, et kunagi ei tea, millal üks või teine justkui taustadekoratsioonina püsinud monument konfliktide ja erimeelsuste sümboliks kujuneb. 

Ta tõi näiteks eelmisel aastal Ameerikas Ühendriikides lahvatanud vaidlused, mille käigus eemaldati muu hulgas mitmeid Christoph Colombuse ausambaid. Varem Ameerika avastajana tuntud Kolumbus oli ühtäkki muutunud repressiivse koloniaalvõimu kehastajaks.   

Kuidas tülisid monumentide ümber lahendada, sellele uurija sõnul ühtset vastust ei ole, sest mälu ja identiteediga seotud küsimused on alati seotud konkreetse riigi ja kontekstiga. "Universaalseid valemeid ei ole, samas on võimalik erinevatest juhtumitest midagi õppida. Eesti näited pakuvad selleks küllaldaselt väärtuslikku materjali," sõnas Bellentani.

Federico Bellentani analüüsib Eesti monumente oma monograafias The Meanings of the Built Environment.