Seitse aastat kestnud uuringutes oli fookus ennekõike ühe valu retseptor võimalike põletike- ja vähikollete tekkes. Analüüsi aluseks kasutasid teadlased Sclerosis multiplexi (SM) seniseid uuringuid. SM on siiani ravimatu, kuid levinuim närvisüsteemi haigus, mille korral on häiritud närviimpulsside koordineeritud levimine. Haiguse käigus tekib autoimmuunne põletik ehk inimese loomulikud kaitsemehhanismid pöörduvad tema enda närvikoe vastu ja hakkavad seda kahjustama.

Kuna SM-i iseloomustab häiritud rakkude tundlikkus, keskendusid teadlased oma uuringus valu retseptori identifitseerimisele. Valutundlikkus erineb sooti: kuigi Sclerosis multiplex on enam levinud naiste hulgas, siis kulgeb see haigus hoopis ägedamalt meestel.

Teadlased lõid oma uurimistöö käigus raku retseptori P2X4 antikeha ehk omalaadse markeri. Retseptor P2X4 on selles uuringus võtmeküsimus: just selle indikaatori abil saab analüüsida raku osalust valu tundlikkuses. Seni on uuritud palju P2X4d närvisüsteemis, kuid mitte immuunsüsteemis. Selle retseptori abil aga suhtlevad omavahel immuunsüsteem ja närvisüsteem. 

Teadlaste loodud markeri abil selgus uuringust, et inimese kehas olevates ühes immunraku liigis ehk eosinofiilides ehk nn valged verelibledes leidub retseptorit P2X4 eeldatust enam. See omakorda tähendab, et loodud markeriga on võimalik nii allergiatele kui ka põletiku- ja vähikolletele paremini jälile saada. Analüüsidest selgus, et eosinofiilid on võimelised kiirelt närvisüsteemist tulevaid signaale vahendama.

Lõpptulemusena saab Tallinna Tehnikaülikooli teadlaste loodud P2X4 retseptorite identifitseerimisega analüüsida eosinofiilide aktiveeritust.

"Meie uurimustulemused toetavad hüpoteesi, et eosinofiilidel on meie immuunsüsteemis ja ka valuaistingutes oluline roll. Retseptor P2X4 seob neurotransmitterit ehk ülekandeainet ATPd (adenosiintrifosfaati), mida omakorda seostatakse kasvajatega: P2X4 tase on kõrgem paljudes kasvajates. Tulevikus saame rääkida juba retseptori P2X4 kasutamisest vähikoldes toimivate immuunreaktsioonide juhtimiseks," selgitas tehnikaülikooli geenitehnoloogia osakonna dotsent Sirje Rüütel Boudinot.

Uurimisrühma kuulusid lisaks Tallinna Tehnikaülikooli immunoloogialabori teadlastele veel Rootsi, Prantsusmaa ja Taiwani teadusasutuste (Karolinska Institutet, Université Paris-Saclay, Université Paris Sud, National Tsing-Hua University) teadlased ning ka arstid Tallinna PERHist.

Uurimistöö tulemused ilmusid väljaandes Frontiers in Immunology.