Värvinimed on üks enim uuritud valdkondi üle maailma. Eesti keele aasta puhul on igati paslik korrata värviuurimust ka eesti keeles. Erinevatel erialadel on värvide jaoks oma terminoloogia.

Värviuurimise traditsioon on Eestis üsna pikk. Selle maaletoojaks võib pidada maailmakuulsat Tartu Ülikooli psühholoogi Jüri Allikut. Eesti värvinimesid on põhjalikult käsitlenud Urmas Sutrop ja värvinimesid eesti murretes Vilja Oja.

Kunstnikud räägivad põhivärvidest, psühholoogid ja keeleinimesed aga värvinimedest. Värvinimi polegi muud kui see, kuidas ühte värvi kutsutakse. Nagu igal inimesel on oma nimi, on ka igal värvil oma nimi. Näiteks punase värvi nimi on punane jne.

Kuidas seda katset tehti?

Tallinna Ülikooli tudengid uurisid oma projektis, milliseid värvinimesid eesti keeles kasutatakse. Kokku osales katsetes 80 keelejuhti: 40 lasteaialast vanemate nõusolekul ning 20 eri vanuses naist ja 20 eri vanuses meest. Esmalt küsiti neilt, milliseid värve nad oskavad nimetada. Teiseks näidati katseisikutele 21 Ostwaldi värvisüsteemil põhinevat Color-aid Corporationi värvipaberit, mis oli kleebitud lamedale 5x5 puuklotsile. Värvitahvlid asetati hallile paberist alusele suvalises järjekorras ühe kaupa. Uurija püstitas katsealusele iga kord sama küsimuse: "Mis värvi see on?" Kõik küsitletud sooritasid ka värvipimedustesti.

Naiste värvides on varjundeid

See, et naised teavad oluliselt rohkem värvinimesid, on vist kõigile teada ja tuntud vähemalt ühe internetimeemi vahendusel.

Nagu ka mõned varasemad uurimused teiste keelte kohta, näitas praegunegi projekt, et naiste värvisõnavara ei ole oluliselt suurem kui meeste oma. Erinevused on pigem väikesed.

Mehi on esiteks üsna raske katsetes osalema paluda. Nad võivad öelda mingi värvi kohta "mõttetu värv" või "inetu roosa", naised aga nimetavad rohkem varjundeid ja seoseid.

Haruldane eesti keel: helekollakasoranžikasroosa

Oma keelest on ikka armas mõelda kui erilisest. Eesti keel on haruldaselt rikas just sõnamoodustuse poolest, mis võimaldab kirjeldada ka hulgaliselt erineva varjundiga värvitoone ja nüansse.

Nii võime rääkida helekollasest ja tumekollasest, ererohelisest ja erkrohelisest, tuhmsinisest ja matist mustast, rääkimata liitsõnadest nagu kollakasroheline või sinakaslilla. Võime ka teha selliseid pikki sõnakooslusi nagu helekollakasoranžikasroosa, kui tahame just sellist värvi edasi anda.

Uuringu huvitav leid oli aga see, et lapsed teavad palju rohkem värvinimesid kui riiklikud õppekavad nõuavad.

Uurimuse üks eesmärk oli esimest korda kaardistada eesti keelt emakeelena kõnelevate laste värvisõnavara.

Selgus, et värvide loetlemisel suutis 5–6-aastane laps meelde tuletada keskmiselt 10 värvinime, mis on rohkem kui riiklikes õppekavades nõutud. Ilmselt ümbritsevad tänapäeva lapsi nii paljud värvilised objektid, et ilma värve tundmata enam ei saagi. Varasemad uurimused on näidanud, et veel 3–4-aastane lapsed eksivad värvide nimetamisel. Meie tulemused seda ei kinnita.

Uurimus valmis Tallinna Ülikooli ELU ehk Erialasid Lõimiva Uuenduse projektina "Värvid, maitsed, lõhnad – mis keelel, see meelel ja vastupidi!?", mille tegid üliõpilased Mai Raet, Laura Kaarma, Katrin Kommel, Kelli Kuldvee, Signe Liblikmann, Lisett Niitsoo, Liisa Paavel, Liina Valdas. Projekti juhendasid Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi dotsent Mari Uusküla ja doktorant Karin Zurbuchen.